Õppetund

Me saime Reinu ja Anaga pargis kokku. Nii lahe oli kolmekesi rattaga sõita! Päike paistis, puhus kerge kevadtuul ja meil kõigil oli hea tuju.

Vahepeal tegime puhkepausi ja istusime pargipingile. Minul oli rattapudelis kaasas morssi, Anal oli kolm õuna, Reinul oli šokolaadikomme. Meil oli nagu tõeline piknik! Me sõime, jõime ja tegime nalja. Anal kukkus kogemata kommipaber maha. Samal ajal jalutasid meist mööda üks vanatädi ja vanaonu. Nad said meie peale pahaseks, sest arvasid, et me viskasime kommipaberi meelega maha.

Vanatädi ütles, et sellised need noored on – viskavad prahti maha, aga ära ei korista. Vanaonu lisas, et kindlasti oleme just meie need, kes ka pargipinkide peale joonistavad.

Mul läks tuju kohe halvaks, sest Ana on alati eeskujulik tüdruk. Ta ei viska kunagi prügi maha, on kõigi vastu viisakas ja muidugi ei joonista ta laudade ega pinkide peale! Mina ja Rein ka mitte. Ma tõusin püsti ja ütlesin viisakalt, et meie seda ei teinud. Me ei visanud paberit maha ja pinkide peale ei joonistanud ka. Rein lisas, et me tulime parki rattaga sõitma ja tegime väikese pikniku. Kommipaber kukkus kogemata maha, me lihtsalt ei jõudnud seda veel üles võtta.

Vanatädi ja -onu jäid seisma ja vaatasid meile otsa. Nad olid vist natuke üllatunud, et me nendega rääkima hakkasime. Vanaonu ütles, et nüüd on nende kord vabandada. Tegelikult nad ju ei teadnud, kas meie joonistasime pargipinkidele või mitte. Ja nad nägid ka, et me võtsime paberi üles.

Me noogutasime, nii tõesti oli. Rein pakkus vanatädile ja -onule kommi. Nad olid tänulikud ja ütlesid lõpetuseks: „Küll on tore, et me teid kohtasime. Me õppisime teilt väga palju. Mitte kunagi ei tohi kedagi süüdistada, kui sa pole kindel, kas ta ikka tegi midagi halba või mitte. Sellised eelarvamused on väga halvad.”