Euroopa põllu­majandus ja toidu­tootmine

Euroopa ühtse põllu­majandus­poliitika ees­märgiks on elanike varusta­mine toiduga ja maaelu toetamine. Välja on kujunenud stabiilne turu­korraldus. On loodud ühine siseturg – piirangu­teta ja tolli­vaba kaupade liikumine liikmes­riikide vahel. Põllu­majandus­saaduste kasutamisel on liikmes­riiki­dest pärit toodang eelis­tatud seisundis. Taga­takse vajalik hinna­stabiilsus kolmandate riikide ja siseturu osas.

Ühtse põllumajandus­poliitika raames makstakse toetusi teatud põllu­kultuuride (tera- ja kaun­viljad, õli­kultuurid) kasvatajatele ning veise- ja lamba­kasvataja­tele. On kehtestatud keskkonna- ja kliima­eesmärke, mida tootjad peavad järgima.

Euroopa toodab peaaegu kogu toidu ise (vt tabel „Euroopa tarbi­jate heaks kasutatav maa­ressurss eri piir­kondade lõikes”). Peamised impordi­artiklid on looma­sööt, puu­viljad, maitse­ained, välja veetakse vilja. Põllu­majandus­lik toodang erineb paik­konniti. Lõunas on üld­levinud sordid teised kui põhjas. Kogu mandri­osas kasvata­takse nisu, otra, kartulit, kuigi saagid erinevad nii piir­konniti kui ka aastati. Suuremad nisu­kasvatajad on Iirimaa, Holland, Taani, Belgia. Otra kasvatatakse peamiselt Prantsus­maal, Belgias, Iirimaal. Kartuli­saagid on parimad Hollandis, Taanis, Belgias. Liha­tootmine on Belgias, Taanis ja Hollandis samuti hästi arene­nud. Kvaliteet­seid piima­tooteid ekspordivad Belgia, Saksa­maa, Holland.

Holland on Euroopa üks põllu­majandus­liku­maid maid. Enamik Lääne-Hollandist asub 2–5 m allpool mere­pinda ja üle­ujutused on seal sagedased. Vanadel poldritel (mere­tasemest madalamal asuvad, tammidega merest eralda­tud alad) on arendatud eri tootmis­tüüpe: Amster­damist põhjas ja Friisi­maa edela­osas on valdav piima­karja­kasvatus ja piima­tootmine. Seal valitsevad mahedad tuuled, lisaks sajud, mis lubavad aasta läbi rohul lopsakalt kasvada. Piima­karja toodangust realiseeri­takse osa värskelt, osast tehakse juustu (nt Gouda, Edam) ja võid. Loomade söötmine käib arvuti­programmide abil.

Haagi ja Rotterdami vahelisel alal on tohutud alad kasvu­hoonete all, toodanguks aia­kultuurid. Kasvatatakse tomatit, kurki, paprikat, leht­salatit, maasikaid jm. Tootmine käib seal aasta läbi, see­tõttu on nende kasvu­hoone­alade kütteks vaja palju energiat. Näiteks vajatakse ühe kilo­grammi tomatite tootmiseks üks kilo­gramm naftat. Sel viisil raisatakse tegelikult väärtus­likke taastu­matuid loodus­varasid. Toodang on kallis, sest köetakse maagaasi ja õliga, et oleks soe, niisutatakse kunstlikult. Soomes vajatakse kasvu­hoonete kütteks sama palju energiat, aga saagikus on Hollandi omast vaid 60–70%.

Leideni ümbruses on liivmuldadega maad, kus asuvad sibul­lille­kasvandused. Tohututest tulbi-, hüatsindi-, nartsissi­põldu­dest on saanud turismi­atraktsioonid, eriti kevaditi. Lilli ekspordi­takse üle Euroopa lähedal­asuva Schipoli lennujaama kaudu.

Vahemere piirkond on põllu­majanduse arenguks soodne. Maa­kasutuse määravad siin enam loodus­likud tingi­mu­sed kui inimeste sihi­teadlik tegevus. Talved on Vahe­mere ümbruses mahedad ja niisked, võimaldades kasvatada tera­vilja ja saada varajasi kevadiste köögi­viljade saake. Saaki saab kaks korda aastas. Kuumad suved lasevad puu­viljadel küpseda, kuid on tera­viljale siiski liiga kuivad. Kuival ajal on oluline niisuta­mine. Jõgede deltadesse (Po, Rhône) koguneb rikkalikult setteid, kuid järskude nõlvadega mägistes piir­konda­des on huumus­kiht õhuke. Paljud osad sellest erodeeruvad. Vahemere piir­konna istan­dus­tes – taime­kasvatus­majandites, mis toodavad saadusi peamiselt müügiks – kasvata­takse palju oliive, tsitruse­lisi (apelsinid, sidrunid, manda­riinid, greibid) ja pähkleid. Hästi kasvavad ka tomatid, melonid, oad, piprad, suvi­kõrvitsad, küüslauk. Laialdane on viina­marja­kasvatus. Nisu kasvab niiskel talve­perioodil. Mägede nõlvadel, kus on viletsa­võitu rohu­maad, karjata­takse lambaid ja kitsi.

Itaalias annab 2/3 põllu­majandus­toodangust taime­kasvatus, eriti oliivi- ja puu­vilja­kasvatus. Suured sidruni­kasvatused on Sitsiilias. Itaalia on ka maailma suurim viina­marja­kasvataja.

Hispaanias annab suure osa põllu­majandus­tulust samuti taime­kasvatus. Kasvata­takse nisu, maisi, oliive, puuvilju (tsitruse­lised, apri­koosid), veini­viina­marju jm. Sevilla on tuntud apelsinide kasvu­alana. Üha enam on siingi rajatud katmik­alasid aasta­ring­seks köögi­vilja­kasvatuseks.

Põhjapoolsetes riikides kasvatatakse paljusid kultuure kasvu­hoone­tes, kuna see on tootlikum, saagid on võrreldes ava­maaga palju suuremad. Lõuna­maiseid vilju on aga tasuvam sisse vedada.

Soomes on põllumajandusega võimalik tegelda vaid Kesk- ja Lõuna-Soomes, põhja­poolsed alad on külmad ja vähe­viljakad. Kasva­ta­takse kartulit, suviotra, talinisu, suhkru­peeti.

Rootsi põldudest asub ligi 60% Lõuna-Rootsis. Kasvatatakse nisu, rukist, otra, kaera, kartulit. Suur osa on siin looma­kasvatusel.

Norra majanduses on põllu­majanduse osakaal väike. Tera­vilja­dest kasvatatakse nisu, köögi­vilja­dest kartulit, tomatit, kurki, sibulat. Puu­vilja­kasvatuses on peamiseks õunad. Arenenud on ka looma­kasvatus, üheks ekspordi­artikliks on juust.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on olulisel kohal taime­kasvatus. Põllu­majandus­maad on Poola, Tšehhi, Slovakkia jt, kasvatatakse õlikultuure, nisu, maisi, suhkru­peeti, kartulit, juur- ja puu­vilja. Oluline osa on looma­kasvatusel (hobused, kitsed, lambad, sead, veised).