Mõttekoguja. Monika Feth

Igal hommikul pool seitse möödub härra Tusane majast, kus ma elan. Juba kaugelt kuulen sillutisel tema raskeid lohisevaid samme. Aga sel ajal on siinkandis väga rahulik. Enne kaheksat pole peaaegu üldse mingit liikumist. Vahetevahel volksab mõni kass end pikaks sirutades üle tänava ja kaob hääletult ühte vaiksetest eesaedadest või kannab tuul siiapoole kiirtee kauget põrinat. Muidu mitte midagi.

Veel katab maju uni nagu soe tekk. Ma jooksen akna juurde, avan selle ja upitan end kaugele välja ja vaatan kõnniteele.

Esimese või teise laternaposti juurest avastan kohe aeglaselt läheneva küürakil kogu. Kui ta otse minu all on, tõstab ta pea, köhatab ja hüüab tasa:

„Tere hommikust!“

„Tere hommikust, härra Tusane!“ hüüan tasa vastu.

Võib-olla ütleb ta veel: „Kas pole imeilus päev?“ või „Kas juba jälle nii varakult kirjutuslaua taga?“

Siis noogutab ta mulle, naeratab ja tatsab edasi. Ma vaatan talle iga kord järele, kuni ta ümber nurga keerab. Nii on see igal hommikul, ükskõik, kas on suvi või talv. Härra Tusase peale võin kindel olla.

Ta ei hiline kunagi. Ma võiksin oma kella tema järgi seada: ta ilmub nii täpselt.

Tema ainukene mantel lipendab kulunult ja viledalt ümber põlvede. Ta silmi varjab sügavalt pähe tõmmatud luitunud nokkmüts. Turjal on tal kulunud nahkrihmadega väljaveninud seljakott ja ta liigub nagu keegi, kel pole kiirustamisest aimugi.

Ta on vana mees, aga vanad inimesed näevad sageli niimoodi välja, nagu oleks neil taskud ajast pungil. Mõtlikult laovad nad enda ümber tunde sel viisil, nagu teised ümbritsevad end piltide, valitud portselani või hinnaliste mööblitükkidega.

Kui siis härra Tusane jälle mu majast möödub, on kell umbes kaks. Mõnikord pisut varem, mõnikord ka hiljem. See sõltub sellest, kuidas ta on oma tööga valmis saanud.

Härra Tusane kogub mõtteid. Ilusaid mõtteid ja inetuid. Rõõmsaid mõtteid ja kurbi. Tarku mõtteid ja rumalaid. Lärmakaid mõtteid ja tasaseid. Pikki mõtteid ja lühikesi. Õigupoolest on kõik mõtted tema jaoks tähtsad. Ehkki tal loomulikult on oma lemmik­mõtted, aga seda ta välja ei näita, et teisi mitte haavata. Mõtted on selles suhtes väga tundlikud.

Ta uitab mööda linna käänulisi teid ja tänavaid ning kuulatab. Härra Tusasel on nimelt võime mõtteid kuulda. Koguni läbi paksude majaseinte või mitme nurga tagant.

Ükski, ka kõige tillukesem mõte ei jää tal kahe silma vahele.

Niipea kui ta on üht kuulnud, teeb ta oma seljakoti lahti, vilistab korra üsna tasakesi ja lühidalt läbi hammaste ja juba tuleb mõte lennates, ronib kotti ja liitub nendega, kes juba seal sees on.