Hunt ja hobune

Ühel kevadisel ööl oli onu vana kõrb oma varsaga kõrve serval koplis. Kõrb oli päev otsa tööd teinud ja nosis nüüd hoolega värsket rohtu. Varss magas. Korraga tuli metsast suur hall hunt välja ja tahtis varsa kallale karata. Varss ehmus hirmsasti ja jooksis ema kaela alla. Hunt laksutas oma koledaid hambaid ja küsis pilgates kõrvilt: „Palju niisugune varss ka maksab?“

„Ei tea peast ütelda,“ vastas kõrb kavalasti, „aga peremees kirjutas ta hinna mu tagumise jala kabja alla. Kui tahad, võid sealt vaadata.“

„Näita välja!“ nõudis hunt uudishimulikult.

Kõrb pööras tagumised jalad hundi poole ja tõstis kabja üles. Hunt sirutas kaela õieli ja vahtis.

„Midagi ei ole siin näha,“ urises ta.

„Vaata paremini,“ ütles kõrb ja virutas hundile kabjaga vastu nina, nii et too kukerpalli lendas.

Siis jooksis ta varsaga tuhat­nelja onu õueväravasse. Hunt ei julgenud sinna järele minna, vaid sörkis verise ninaga metsa tagasi. Hõbedane kuu aga üleval taevas naeris seda lugu, nii et põsed vabisesid.