Inimeste elu ja majandus­tegevus seismilistes ja vulkaanilistes piirkondades

Vulkaaniliselt ja seismiliselt aktiivsetes piirkondades on üldjuhul hästi toimivad teenistused, mis jälgivad maapõues toimuvat ning hoiatavad elanikkonda saabuva ohu eest.

Vaikse ookeani tulerõngas asuv Jaapan paikneb nelja laama kokkupuutealal. Suur Vaikse ookeani laam põrkub vastu Põhja-Ameerika laama, Euraasia laama ja lõunaosas vastu väikest Filipiini laama. Lisaks sukeldub väike Filipiini laam Euraasia laama alla. Mitmes suunas ja eri kiirusega liikuv maakoor on väga rahutu ja maavärinad sagedased.

Jaapanis on tehtud väga palju selleks, et maavärina­purustused oleks võimalikult väikesed. Selleks on kehtestatud kindlad ehitamisreeglid, näiteks on keelatud ehitada hooneid olemasolevate ja tekkida võivate murrangulõhede lähedusse.

Mägises Jaapanis on elamiseks sobivad vaid kitsad rannikualad. Sellepärast ei ole võimalik linnades loobuda kõrghoonetest. Kuid need on ehitatud sügavatele maasisestele vaiadele ja spetsiaalse konstruktsiooniga, mis peab vastu ka tugevale maavärinale. Vähendatakse kergestisüttivate materjalide kasutamist, majade vahele rajatakse tulekahjutõkkeid. Suuremate teede ja sildade ühenduslülid on väga tugevad, et nad ei puruneks. Kindlustatakse rannikualasid, et vähendada tsunamide purustusi. Kõikides asutustes ja ettevõtetes, samuti koolides korraldatakse loenguid ja õppusi, kus õpetatakse, kuidas käituda maavärina ajal. Teedel ja tänavatel on viidad, mis suunavad ohututesse paikadesse.

Jaapani valitsus kulutab igal aastal suuri summasid maakoore geoloogilisele uurimisele ja maavärinate ennustamisele.

Vulkaanipursete vastu on aga raske midagi muud ette võtta, kui vaid elanikkond ohupiirkonnast evakueerida. Seda, kuidas aktiivse vulkanismi tingimustes on võimalik elada, on väga hästi demonstreerinud islandlased ja seda kliimavöötmes, mis edukaks majandamiseks palju võimalusi ei paku.

Islandil on elatud inimasustuse algusaegadest peale ning saareelanike peamiseks toitjaks on olnud ookean. Asustatud on peamiselt rannikualad ning sisemaa on suhteliselt elutu just liustike ja vulkaanipursete tõttu. Saare ilmastik on kõle, rõske ja tujukas aasta ringi. Islandlased ise ütlevad, et kui sulle ei meeldi Islandi ilm, siis oota tunnike ja see läheb veel hullemaks.

Nii Jaapanis, Filipiinidel kui ka paljudes teistes piirkondades pole inimestel võimalik mujal elada kui kitsukesel rannikumadalikul noorte aktiivsete mäestike ja vulkaanikoonuste jalamil või koguni nõlvadel. Maavärinate ja vulkaanipursete vahelisel perioodil elatakse seal oma tavapärast elu, tegeldakse tööstusliku tootmise, põllumajanduse ja teenindusega.

Vulkaanide jalamil ja nõlvadel levivad produktiivsed mullad, mis soodsates kliimatingimustes sobivad väga hästi mitmesuguste põllukultuuride kasvatamiseks ning kus võib saada mitu saaki aastas.

Mägede nõlvad on terrassidena üles haritud, väikestelt põllulappidelt saab nt Jaaval ja Filipiinidel mitu riisisaaki aastas. Vesuuvi ümbruses kasvatatakse viinamarju, oliive ja muid puuvilju. Suur osa Sitsiilia elanikest elab aga Etna nõlvadel, kuigi vulkaan purskab keskmiselt kord 10 aasta jooksul. Vulkaanide jalameile on paljudes riikides rajatud ka kulla-, hõbeda-, teemandi-, vase- jt väärtuslike metallimaakide kaevandusi.

Kuumaveeallikate rohkus ja geisrite olemasolu on olnud soodsaks eelduseks odava taastuva energia tootmiseks, ent ka arvukate tervisvee­kuurortide rajamiseks. Näiteks Islandil ja Uus-Meremaal kütab maa sees soojenenud vesi maju ja kasvuhooneid, selle abil toodetakse elektrienergiat. Seetõttu pole probleemi ka õhusaastega.

Tulusaks tegevusalaks on kujunenud turism. Aina rohkem inimesi soovib tutvuda vulkaaniliste maastikega. Turistide jaoks rajatakse hotelle, kauplusi jms, mis annavad tööd üha suuremale hulgale teenindajatele.