Bakterite tähtsus

Taimede kasvuks on oluline mineraal­aine lämmastik, mis toimib loodusliku väetisena. Õhus on 78% lämmastikku, kuid see on taimedele kätte­saamatu. Näiteks elavad liblik­õieliste ja lepa juurtega sümbioosis mügar­bakterid. Taim pakub neile bakteritele elu­paika ning varustab neid suhkrutega. Mügar­bakterid koguvad õhust lämmastikku ning muudavad selle endale ja taimele sobivaks. Pärast taimede surma vabaneb see mulda. Seega kasvatatakse põllu­majanduses liblik­õielisi, näiteks hernest, mulla rikastamiseks lämmastikuga vaheldumisi muude põllu­kultuuridega.

Väga oluline roll on bakteritel näiteks veekogude puhastajatena, kus nad suudavad lagundada ka mürgiseid aineid.

Bakterid elavad pea kõigis elus­organismides, kaasa arvatud inimese organismis. Mitmed neist kasutavad teisi elus­organisme üksnes elupaigana, olemata sellele organismile kasulikud või kahjulikud. Organismide seede­süsteemis elavad bakterid, kes aitavad tarvitamis­kõlblikuks seedida neid orgaanilisi ühendeid, mida organismid ise ei suudaks. Näiteks elavad rohu­sööjate loomade seede­kulglas bakterid, kes aitavad lagundada taime­rakkude koostises olevat tselluloosi. Mitmed bakterid varustavad organismi erinevate vitamiinidega.

Inimese suus elavad bakterid lõhustavad suhkruid. Hammastele moodustub toidu­jääkidest ja bakteritest kollakas kiht – hamba­katt. Bakterite elu­tegevusega tekib piim­hape, mis söövitab hamba emaili ning tekivad hamba­augud. Hamba­aukude teket vähendab hammaste regulaarne pesemine peale söömist ning närimis­kummi närimine.

Mitmed bakterid aga on organismile kahjulikud. Selliseid baktereid nimetatakse pato­geenseteks. Need bakterid eritavad oma elu­tegevuse käigus organismi mürke ning põhjustavad nii erinevaid haigusi. Normaal­olekus suudab organism siiski kontrollida tõvestavate bakterite paljunemist ja elutegevust. See tähendab, et organism ei haigestu.

Nagu me rääkisime, on bakterid olulised orgaanilise aine lagundajad. See tähendab, et bakterid on ka põhilised „süüdlased“ toidu­ainete riknemises.

Inimesed õppisid juba väga kaua aega tagasi seda vältima ja toidu­aineid säilitama. Nähtavasti vanim sellistest meetoditest on hapendamine. Hapendamine on protsess, kus erinevaid toidu­aineid (kapsad, kurgid, tomatid jms) säilitatakse bakterite poolt suhkrutest moodustatud hapete abil. Bakterite tegevuse peatab ka toidu kuivatamine, soolamine, suitsutamine või suhkruga töötlemine.

Bakterite kaasabil valmistatakse ka erinevaid toidu­aineid: piima­tööstuses juustu, jogurteid, keefirit, petti jne, liha­tööstuses salaami­vorsti, alkoholi­tööstuses veini, õlut, siidrit, äädikat. Seedimise soodusta­mi­seks lisatakse näiteks mitmetele jogurtitele ja keefirile erilisi elusaid baktereid. Selliselt rikastatud jogurteid nimetatakse bio­jogurtiteks.

Ravimitööstuses kasutatakse baktereid ravimite, anti­biooti­kumide, vitamiinide, hormoonide (insuliin) tootmiseks.

Elusorganismide kasutamist inimese hüvanguks nimetatakse bio­tehnoloogiaks. Nii on bakterite kasutamine üks bio­tehno­loogia osasid. Lisaks toiduaine- ja ravimi­tööstusele kasutatakse baktereid näiteks põllu­majanduses. Bakterite abil valmistatakse komposti ning baktereid kasutatakse bio­mürkidena. Kari­loomadele mõeldud hapendatud rohtu nimetatakse siloks. Baktereid kasutatakse bio­puhastites reovee puhastamiseks. Mitmed bakterid lagundavad ka teistele kõlbmatuid aineid, näiteks naftat. Kütte­aine­tööstuses lisatakse kääritamisel saadud alkoholi bensiinile, et tõsta selle kesk­konna­ohutust. Kütusena kasutatakse ka bio­gaasina tuntud metaani, mis eraldub bakterite abil lagundatavatest orgaanilistest jäänustest. Looduslikult võib metaan tekkida soodes ning inimese poolt loodud prügi­mägedes.