Andrus Kivirähk (1970) on üks olulisimaid tänapäeva Eesti kirjanikke. Ta on näite-, proosa- ja lastekirjanik, filmistsenaariumide autor, uues kuues müütide esitaja, eestlaste portreteerija ning intertekstuaalne autor. Kivirähk on ka silmapaistev arvamuslugude kirjutaja. Ta on saanud mitu kirjandusauhinda.
Andrus Kivirähk
Mul see kirjutamise idee hakkas varakult peale. See on selline idee, mida ei julgetagi välja öelda, sest see on nii suurejooneline. Natuke isegi ülbe, kui koolilaps ütleb, et kavatseb kirjanikuks hakata, sellepärast varjasin seda nii kaua, kui sain.
Andrus Kivirähk
Kivirähki teostes (nt romaanis „Rehepapp ehk November“) leidub tubli annus nii eneseirooniat kui ka eestlaste parodeerimist. Paroodia võib pilada ka mingit elunähtust, see on iseloomulik just Kivirähkile.
Iroonia on peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks tähendustasandit – see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, näiteks nimetatakse rumalat targaks või laiska hoolsaks. Sõnasõnalisel tasandil väljendatakse heakskiitu, ülistatakse või nõustutakse, mõttelisel tasandil aga laidetakse, eiratakse, pilgatakse.
Paroodia on pilav jäljendus, kirjandusžanr, mis naeruvääristamise ja pilkamise eesmärgil aimab järele teise autori teost, selle sisu, stiili, jättes muutmata vormi. Pilatava teose nõrkusi ja puudusi võimendatakse karikatuurini. Eksisteerib ka sõbralikum paroodia, mis koomilises võtmes jäljendab teise autori isikupära (nt rüütliromaani välja naerev Cervantese „Don Quijote“).
Reet Neithal
Kivirähk on nullindate menukaim kirjanik, millele viitab kasvõi see, et romaani „Rehepapp ehk November“ (2000) on müüdud rohkem kui 32 000 eksemplari ning 2017. aastal linastus „Rehepapi“ ainetel film „November“.
„Rehepappi“ on nimetatud eestlaste 21. sajandi eeposeks. Kivirähk on väitnud: Kreutzwald on „Kalevipojas“ ära kasutanud ainult ühe osa eesti folkloorist, hiiu muistendid, kuid kõik need kratid, puugid ja kogu see värk, mida on tohutult palju kogutud, on kõrvale jäänud.
Luuletaja Contra on arvanud, et eestlased väärivad paremat rahvuskangelast kui Kalevipoeg ja Kivirähk kinkiski meile Rehepapi, kes tuleb igast olukorrast välja kavalusega. Rehepappi on peetud eestlaste Sokrateseks, lunastajaks ja ravitsejaks.
Eestlaste rahvapärimuses on rehepapp tuntud tegelane. Näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldil on muinasjutt „Julge rehepapp“, Juhan Kunderil „Rehepapp ja vanapagan“. Harilikult on rehepappi kujutatud kavalpea ja naljamehena, kes tüssab nii vanapaganat kui ka mõisnikku. „Rehepapi“ ilmumise järel hakati sõna „rehepapp“ kasutama kelmi sünonüümina, käibele tuli mõiste „rehepaplus“.Vanasti oli rehepapp aga hoopis mõisas rehe valvaja ja kütja, ühtlasi oli tema ülesanne valvata kuivava vilja ja rehepeksu järele.
ROMAANE
„Liblikas“ (1999)
„Rehepapp“ (2000)
„Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007)
„Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“ (2013)
- Kuula Juhan Kunderi muinasjuttu „Rehepapp ja vanapagan“ (klb.ee/dd).
- Kuidas kujutatakse rehepappi, kuidas vanapaganat?
- Miks on peetud rehepappi eestlaste Sokrateseks, lunastajaks ja ravitsejaks?
- Andrus Kivirähk on romaanis „Rehepapp“ portreteerinud eestlasi. Millised on eestlased? Koostage rühmatööna eestlasi tutvustav pildisari.
- Vaata filmi „November“ treilerit (klb.ee/ed).
- Kirjuta rühmatööna rehepapi tegemistest tänapäeva Eestis.
Rehepapp ehk November
Andrus Kivirähk
(katkend)
Rehepapp kogus igal aastal mõisa aiast hoolega kokku kõik marjad ning toimetas oma keldrisse. Parun oli kindel, et punased sõstrad langevad lindude saagiks, ning sundis oma teenreid marjaaias tõhusamalt valvet pidama, kuid rehepapi lasid valvurid alati läbi, kui ta mõnel öösel oma korviga saaki koguma saabus, sest tema ajas õilsat asja. Rehepapi käest said ju hiljem kenasti külmunud marju kõik huvilised, ning neid oli palju. Punaseid sõstraid läks talumeestel alati tarvis.
Aida-Oskar pistis marjad taskusse, jättis rehepapiga jumalaga ning asus teele. Ta läks ristteele, jäi keset seda seisma, pistis sõrmed suhu ja vilistas kolm korda.
Kohe algas hirmus mürgel, mühin ja kohin, puud-põõsad õõtsusid ja paar jänest jooksid kabuhirmus üle tee. Aidamees ei teinud teist nägugi, pani koguni piibu põlema ja popsutas seda rahulikult, oodates Vanapagana ilmumist.
Vanapoiss tuligi mõne minuti pärast, kõndis jalad rangis nagu meremees, enesel kaenlas paks vasikanahast lehtedega raamat, kuhu tähendati üles kõik patuste hinged. Aidamehe nimi oli seal kirjas juba vähemalt neljakümnes kohas, kuid see ei lugenud midagi, kuna kirjutatule andsid jõu veretilgad. Aidamehe nime juures ilutsesidki alati kolm punast plekikest, kuid ükski neist pole tilkunud Oskari soontest – ei, kõik puhas sõstramahl.
„Jälle sina, Aida-Oskar!“ lausus Vanapagan kõuehäälel. „No mis valu sind ühtelugu siia ristteele ajab? Ei jõua ära oodata, millal su vilets hingeke põrgusse saab?“
„Ei tea, mis ta seal põrgus teeks, eks ole tal paradiisiski ruumi laialt,“ vastas aidamees.
„He-he-hee!“ naeris Vanapagan. „Küll sa oled loll! Kas sa siis ei tea, et kolm tilka verd, mis sa mulle krati hinge eest annad, määravad su mulle! Sina aga oled andnud mulle niipalju tilku, et ma ei mõista neid kokku lugedagi, ühtevalu lähen omadega sassi! Sina ära mitte mõtlegi paradiisist, sina oled juba samahästi kui katlas, armas mees!“
Aida-Oskar naeris nüüd omakorda Vanasarviku tobeduse üle, aga sisimas, välja ei näidanud midagi, ütles hoopis väga alandlikult:
„Eks teie tea muidugi paremini, suur isand! Kui põrgu, siis põrgu, mis parata! Või see minu valida on, eks härrad kamanda mind, leivaraasukest, kuhu soovivad. Ehk aga saaks nüüd ühe pisikese kratihinge osta – kui kõrge kuningas nii armetut soovi pahaks ei pane?“
„Osta aga, mul neid kratitosse kabjaga segada!“ naeris sarvik. „Tähenda oma nimi üles, tilguta tilgad ja siis võid kas või oma pükstele hinge sisse panna, kui tahad. Mis, kas paneme püksid tantsima?“
„Teine kord, tark sarviline!“ vastas aidamees. „Mul on krati kere juba kodus valmis meisterdatud, saatke toss tema sisse, las püksid jääda, nagu nad on. Andke siia, ma kirjutan oma nime kõrgeaususe raamatusse.“
Aidamees võttis raamatu ja kirjutas sinna suurelt: „Oskar“. Siis õngitses salamahti taskust sõstrad ja tilgutas kolm punast täpikest oma nime kõrvale. Vanapagan vahtis kõrval ega saanud millestki aru, rõõmustas ainult.
- Mida tuli teha selleks, et kratt saaks hinge?
- Katkendis on kasutatud mitut vanapagana sünonüümi. Nimeta need. Milliseid vanapagana sünonüüme sa veel tead?
Teine Kivirähki tähtteos on romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007). See on raamat ühe rahva ja keele (ussisõnade) vaiksest hääbumisest, oma näo kaotamisest globaliseeruvas maailmas. Romaani peategelane Leemet, viimane ussisõnade mõistja, tunnistab: Nii olidki paljud ussisõnad unustusehõlma vajunud ja viimasel ajal ei vaevutud enam neid kõige lihtsamaidki selgeks õppima, sest nagu öeldud, kergesti need meelde ei jäänud – ning milleks ikka vaeva näha, kui võib adra taga käia ja muskleid punnitada. Leemet mõtiskleb: Ma olin tõesti puu otsast alla langenud mullune leht, mis oli paraku võrsunud liiga hilja selleks, et näha möödunud suve hiilgust. Uus suvi oli aga toonud kaasa uued lehed, need olid veel rohelised ja kahisesid totralt, kuid neid oli palju, terve puu oli nendega kaetud. Möödunud suvi oli unustatud, selle viimasedki jäljed olid haihtusid olematusse. Ma hingasin sügavalt sisse – polnud kahtlust, see oli kõdulehk.
- Uuri, kes on Põhja Konn.
- Arutlege klassis, kuidas säilitada globaliseeruvas maailmas oma nägu.
- Milles seisneb Andrus Kivirähki fenomen?
Eesti elus toimuv, inimeste väärtushinnangud ja muu leiab kajastamist Andrus Kivirähki teostes. Näiteks on Kivirähk kirjutanud „Kuus monoloogi raha asjus“, milles erineva elusaatusega inimesed arutlevad raha üle. 30-aastane mees, põlev suits näpu vahel, arutleb: Ilgelt oleks raha vaja! Kohe praegu. Mul oleks kohe praegu neli tonni vaja! No kust ma saan? Ebamäärase välimusega mees, lotopilet käes: Vaata, kurivaim, jälle ei võitnud! Mitte ükski number ei läinud pihta, no ütle nüüd! Mis sa teed ära, no eks ma katsu järgmine kord paremini. 20-aastane tüdruk, väike seljakott seljas: Mind raha üldse ei huvita.
- Mida võib nende katkete põhjal tegelaste kohta järeldada?
30-aastane naine, kilesussid jalas
Andrus Kivirähk
Mees jäi eelmisel aastal purjuspäi raudteele magama ja rong sõitis tast üle. Päris ribadeks, pead ei leitudki üles, kes teab, kuhu see veeres või sai. Eks ta üks joodik oli, aga ikka abiks, käis kaevanduses tööl ja kõike raha maha juua ei jaksanud.
Siis läks natuke aega mööda ja mind lasti kah vabrikust lahti. Koondati ära. Siis ma ütlesin lastele, et nüüd peame hakkama püksirihma pingutama.
Mul on kaks last, poisid mõlemad. Alguses oli kevad, siis käisime iga päev metsas, korjasime oksi, ma tegin luudasid ja poisid müüsid turul. Raha oli ju tarvis, et üüri maksta, sellepärast me kogusime kokku kõik, mis teenisime, aga ise sõime jänesekapsaid. Söögi peale me raha ei raisanud. Suvel pole ju raske, metsas on marju, oblikaid võib süüa ja männikasvusid. Sügisel sõime pihlakaid. Oleks hea meelega seeni korjanud, aga suvi oli väga kuiv, seeni üldse ei olnud. Noh, siis korjasimegi pihlakaid. Ronisime kõik kolmekesi puu otsa ja noppisime kõik marjad ära. Linnud veel lendasid meie ümber ja kisendasid, eks nemad olnud pahased, et me nende pihlakad ära viime, aga mis me teha saime? Küll linnud leiavad mujalt toitu, neil on tiivad, võivad kaugemale lennata, aga meie ei saa kuhugi minna.
Niimoodi oli mõneks ajaks söögimure lahendatud. Hommikul, enne kui poisid kooli hakkasid minema, andsin neile kummalegi ühe kobara; kui nad koolist koju tulid, siis said lõunaks kaks kobarat ja õhtul veel ühe kobara. Mina ise sõin kaks kobarat päevas. Niimoodi saime kaks kuud elatud, siis said pihlakad otsa.
Ma olen kuulnud, et sõja ajal söödi saepurust tehtud leiba. Meil oli kodus üks raamaturiiul, lammutasime selle laiali ja saagisime tükkideks, et saaks saepuru. Väga vähe puru pudenes algul, aga mul üks poiss tuli heale mõttele, võttis liivapaberi ja hõõrus sellega riiulitükke, siis oli puru juba rohkem. Tema on mul selline meistrimees. Sellest purust ma siis katsusin midagi küpsetada. Eriti hea ei tulnud see leib, aga kõhtu täitis. Midagi peab ju sööma, ja kui raha pole, mis sa siis teed! Pead midagi välja nuputama!
Riietega oli ka pahasti, poisid ju muudkui kasvasid, oli vaja püksisääri ja särgivarrukaid kogu aeg pikemaks jätkata. Eks ma siis lõikasin kardina ribadeks ja võtsin tugitoolilt riide maha. Kardinast ma lõikasin särgi ja pükste jaoks ribasid, aga tugitooli riie oli hea ja paks, sellega sai jopesid lappida. Lõpuks olid poiste riided täiesti triibulised nagu madrusesärgid, üks riba siit, teine sealt. Aga vähemalt auke polnud kusagil.
Kingadega oli ka pahasti, jalg ju kasvab. Ma võtsin vanad supipotid, toppisin need heina täis ja sidusin poistele jala ümber. Natuke kabja moodi tulid need kingad ja kolisesid astudes, aga pidasid vihma ja andsid sooja ka. Algul teised küll naersid, aga siis varsti tegid oma lastele ka sellised saapad, sest meie kandis on vaeseid väga palju. Siis oli terve tänav täis selliseid supipottidega ringi kõndivaid lapsi, kõik kolises, nagu ratsutaks hobuseid ringi või taoks keegi trummi. Aga mis sa hädaga teed!
Endale sain ma polikliinikust need sussid. Need hoiavad ka vihma ja niiskust eemale. Ega ma neid ei varastanud, lihtsalt polikliinikus on selline kord, et rikkad inimesed ostavad need sussid garderoobist ühe krooni eest ja siis pärast viskavad prügikasti. Seal prügikasti juures on meie polikliinikus alati järjekord, paljud minusugused tahavad neid äravisatud kilesusse endale. Ma seisin kolm päeva järjekorras, lõpuks sain. Nad on head küll, aga kipuvad kiiresti kuluma. Üle aasta sellistega ei käi ja ka siis peab neid hästi hoidma. Ega ma palju ei julgegi väljas käia ja tegelikult polegi ju kuskil käia. Istun kodus, teen luudasid, vahepeal hõõrun liivapaberiga riiulitükke, et saepuru saada ja poistele lõunaks leiba teha. Saame hakkama. Vahel läheb küll meel haledaks, kõht tundub nii tühi, siis ma võtan mõne raamatu – meil on vanast ajast mõned raamatud –, tõmban sealt ühe lehe välja ja söön ära. Aga siis pärast on nii paha tunne – et mis ema sa oled, sööd laste eest salaja paberit! Häbematu! Sa pead ikka poegade peale mõtlema, mitte ise maiustama! Aga vahel lihtsalt ei pea vastu.
Noh, elame-näeme, mis sest kõigest välja tuleb. Riiul saab varsti otsa, aga meil on veel riidekapp. Eks siis asume selle kallale.
MÄLESTUSED
„Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“ (1995, 22001, 32008, 42013)
LÜHIJUTTE
„Vargamäe vanad ja noored“ (2003)
„Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse“ (2004)
NÄIDENDEID
„Papagoide päevad“ (2002)
„Aabitsa kukk“ (2006)
„Voldemar“ (2007)
„Sürrealistid“ (2007)
„Vombat“ (2011)
LASTERAAMATUD
„Sirli, Siim ja saladused“ (1999)
„Lotte reis lõunamaale“ (2002)
„Limpa ja mereröövlid“ (2004)
„Kaka ja kevad“ (2009)
„Oskar ja asjad“ (2015)
FILMISTSENAARIUME
„Lotte reis lõunamaale“ (2000)
„Lepatriinude jõulud“ (2001)
„Leiutajateküla Lotte“ (2006)
„Lotte ja kuukivi saladus“ (2011)
- Kuidas tuli 30-aastane naine raskete oludega toime?
- Kirjuta loetu eeskujul ise üks monoloog, milles tegelane arutleb raha üle.
LUGEMISSOOVITUS
Andrus Kivirähk
„Mees, kes teadis ussisõnu“
„Rehepapp ehk November“
„Kuus monoloogi raha asjus“
Andrus Kivirähk on loonud väga populaarseks saanud kirjandusliku tegelase Ivan Orava (1908–2009), Eesti patrioodi ja vabadusvõitleja. Esimest Eesti Vabariigi aega meenutab Orav hea sõnaga, nimetades seda näiteks õnnistatud ajaks või ajaks, mil linnud ja loomad veel rääkisid. Tihti külastas Orav president Konstantin Pätsi. Elukutselt oli ta sepp. Ivan Orava mälestused on ilmunud raamatus „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” (1995, 22001, 32008, 42013). Ivan Orav on põhjendanud mälestuste kirjutamist järgmiselt: Olen juba vana mees ning elus palju näinud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seegi mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehõlma on vajumas? Õpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele.
Ivan Oravat on mänginud näitleja Andrus Vaarik.
- Otsi internetist lisa Ivan Orava kohta.
- Milles võiks peituda Ivan Orava populaarsus?
Projekt
Andrus Kivirähki „Kuus monoloogi raha asjus“ käsitleb suhtumist rahasse. Mõtle välja rahajumal. Kirjelda teda: milline ta võiks välja näha, millised on tema põhimõtted, kuidas ja kellele ta kasulik on, kus ta elaks jne. Ära unusta rahajumalale ka nime panna.
- Palvelun tarjoaa Star Cloud OÜ