u, uu

Kasvab ja kahaneb, otsa ei saa kunagi?

Siil

Ühel jahedal sügishommikul, kui puudelt lehti langeb, ärkab siil oma suvises pesas. „Prr… külm…” lõdiseb ta ja jookseb sahinal üle lehevaiba. Hall on märjad lehed ja sambla valgeks ning kobedaks tõmmanud. „Vaja hakata talveks pesa valmistama,” arutleb siil mööda põõsaaluseid varjulisemat kohta otsides.

Seal see ongi. Tihe põõsas ja pehme samblakiht on nagu siilile loodud. Ta asub kiiresti kaapima ja varsti on sambla sees koobas valmis. „Puh, üsna soe hakkas,” ähib ta, sest suve jooksul on paks rasvakiht ta okkalise kasuka alla kogunenud. Siil seisatab ja kuulatab. Siis äkki hakkab ta koltunud lehtedes püherdama. Peagi on siilil seljas terve koorem kuivi puulehti.

Püherdamisel jäävad lehed teravate nõelte otsa kinni. Niiviisi tassib siil palju lehti ja heinakõrsi oma pessa, tallab need seal kokku ja valmistab enesele sooja aseme.

Kuid veel ei poe ta oma vast valminud pessa. Soojadel päevadel on metsas veel üht-teist leida, olgu siis ussike või eksinud põrnikas. Hiiredki on sügisel üsna rammus suutäis.

Siis ühel õhtul, kui maa päeval enam ära ei sula, tõmbab siil end pesas hoolikalt kerra ja uinub talveunne.

• Kuidas valmistub siil talveks?
• Mida siil sööb?
• Mida teeb siil talvel?