Pindpinevus ja märgumine

Kui asetada kirjaklamber ettevaatlikult veega täidetud klaasi, jääb klamber pinnale ujuma. Lähedalt uurides tundub, et vee peale on tekkinud justkui kile. Vee pinnakihil on nimelt omadus kokku tõmbuda. Seda nimetatakse pindpinevuseks. Pindpinevus hoiab ka veepiiska koos ja ümarana. Kui aga klaasi raputada või lisada sellesse tilk nõudepesuvahendit, vajub kirjaklamber põhja. Esimesel juhul lõhuvad veepinda katva „kile” lained, teisel juhul nõudepesuvahend, mille osakesed tungivad vee molekulide vahele.

Pindpinevust kasutab ära väike putukas liuskur, keda võib näha igal tiigil. Liuskurid liiguvad oma kahel jalapaaril mööda veepinda nagu kiiruisutajad. Liuskuri jalad on kaetud õlitaolise kirmega, mis ei lase neil vee pinnakihi molekulidest moodustunud kilest läbi vajuda.

Veel ja paljudel teistel vedelikel on omadus teisi kehasid märjata. Näiteks kui ajad kogemata särgi peale vett, valgub vesi laiali ja särk läheb märjaks ehk märgub, st vee molekulid tõmbuvad tahke aine (särgi materjali) molekulidega.

Kas kõik pinnad märguvad?

Ei, iga pind ei märgu. Öeldakse ju „nagu hane selga vesi”, sest hane sulgi mööda voolab vesi lihtsalt maha. Veelindude suled ei märgu seepärast, et need on kaetud õhukese rasvakihiga. Kõik linnud määrivad oma sulgi rasvase eritisega, mis tuleb nende saba juurest erilisest näärmest (päranipunäärmest).

Kuigi veelinnud tegutsevad vees, püsib nende kere tegelikult kuivana. Suled on justkui veekindel sukeldumisülikond. Vett peab see aga ainult siis, kui selles pole auke.

Laevadelt satub vahel merre naftat. Merelindude jaoks on see hukatus, sest sulgedele sattunud nafta lahustab rasvase kaitsekihi. Külm vesi tungib sulgedest läbi isegi siis, kui sulestikule on sattunud vaid piisake naftat. See on linnule eluohtlik, sest ta ei suuda enam sooja hoida. Määrdunud lind hakkab end ka nokaga puhastama, kuid nii neelab ta naftat, mis on talle mürgine. Lind muutub nõrgaks ja enamasti hukkub.

Inimesed püüavad linde aidata: viivad nad sooja, puhastavad ja toidavad neid, kuid päriselt päästa õnnestub vaid väheseid sulelisi. Linde tuleb hoida soojas, kuni nende sulgede loomulik kaitsekiht on taastunud. Samal ajal tuleb naftast puhastada ka meri ja rand.

Veeloomade karv ei märgu. Nii nagu veelinnud, määrivad ka veeloomad oma kasukat rasvase eritisega. Veest välja roninud saarmal või kopral tasub end vaid korra raputada ning kasukas on taas kuiv.

Ka inimesed on mõelnud sellele, kuidas vihma käes mitte märjaks saada. Vett peavad hästi kunstkiust valmistatud tihedad kangad, kuid ka looduslikust materjalist riideid saab õlide ja rasvadega muuta vettpidavaks. Vanasti määriti saapaid sageli hülgerasvaga, praegu on selleks teised rasvu sisaldavad määrded.