Johannese oratoorium

„Ma pean homseks muusikaõpetajale ettekande kirjutama,“ teatas Johannes pühapäeva õhtul kell pool kuus.

„Aga lase käia, homseni on veel aega küll ja küll,“ arvas isa.

„On jah,“ oli Johannes nõus, „aga ma pean selle ettekande kirjutama ühe tõsise muusika kontserdi kohta.“

Isa läks plaadiriiuli juurde. „Siin on Vivaldi „Aastaajad“, see on väga hea keelpillikontsert. Siis on meil veel Bachi „Brandenburgi kontserdid“, paar Mozarti plaati, Arvo Pärt – valik missugune.“

„Nendest plaatidest pole mingit kasu,“ teatas Johannes, „me peame ise ühel kontserdil käima ja sellest kirjutama.“

„Selline asi ei sobi nüüd küll mitte kuhugi,“ pahandas isa. „Ma helistan homme kooli direktorile ja esitan muusikaõpetaja kohta kaebuse. Ei saa ju ometi anda lastele nii keerulist ülesannet ja jätta selle täitmiseks ainult ühe päeva.“

„Tegelikult saime me sellest natuke varem teada,“ seletas Johannes.

„Millal siis, eile või?“ oli isa ikka tõre.

„Natuke varem,“ paljastas Johannes kogu tõe, „nii umbes poolteist kuud tagasi. Aga mul läks see vahepeal meelest ära.“

„Nojah, siis on su oma viga,“ arvas isa. „Nüüd on ainuke võimalus internetist otsida, kas täna on veel kuskil mõni kontsert ja kas sinna on ka pileteid.“

♫

Pärast mõneminutilist uurimistööd teatas Johannes rõõmsalt: „Üks kontsert on. Täna kell seitse õhtul Estonias. Mingi oratoorium.“

„Oratoorium peaks sobima küll,“ arvas isa, „sest kui tõsise muusika teosed tõsiduse järgi järjekorda panna, siis midagi oratooriumist tõsisemat olekski üldse raske välja mõtelda, kui nüüd mõni sügavalt masendav reekviem välja arvata.“

Johannes oli õnnelik, sest tal tekkis lootus kodune ülesanne õigeaegselt ära teha.

„Kas oratooriumi nimi oli ka kirjas?“ päris isa.

„Mingi Mooses,“ ütles Johannes.

„Sel juhul on sul veel rohkem vedanud,“ oli isa veendunud, „sest kui võtta kõik oratooriumid ja panna need tõsiduse järgi ritta, siis „Moosesest“ vaevalt midagi tõsisemat leiab.“

Isa ja Johannes panid endale viigipüksid jalga, lõid kingad läikima ja sõitsid kontserdile.

♫

Estonia saal oli rahvast puupüsti täis ja Johannes oli imestunud, et nii paljud inimesed on tulnud tõsise muusika kontserdile vaba­tahtlikult. Sest vaevalt kõik need kikilipsudes kiilaspäised vanamehed ja soliidsed prouad seal sellepärast on, et homseks muusikaõpetajale tõsise muusika kontserdi kohta ettekanne kirjutada.

Enne oratooriumi algust tuli saali ette kirikuõpetaja ja rääkis lühidalt Moosesest. Tuli välja, et Mooses oli kunagi ammu päriselt olemas ja tema ülesanne oli Iisraeli rahvas Egiptuse vangipõlvest ära päästa.

Johannes kuulas kirikuõpetaja juttu suure põnevusega, sest too rääkis mitu tuhat aastat tagasi toimunud sündmustest nii köitvalt, justkui oleks need toimunud ainult natuke aega tagasi meie endaga. Võrreldes Eesti ja Iisraeli ajalugu, ütles ta, et eestlastele oli iseseisvuse saamine sama tähtis kui juutidele Egiptusest pääsemine ning et meie riigijuhid olid Moskvas käies nagu Mooses ja Aaron, kes Egiptuse vaaraolt oma rahvale vabaduse välja võitlesid. Johannes kujutas vaimusilmas ette, kuidas Arnold Rüütel Eestile iseseisvust nõudes Moosese kombel Moskva jõe vee vereks muutis ning Edgar Savisaar tõrksat Nõukogude Liitu konnade, rahe ja pimeduse, parmude ning teiste hirmsate nuhtlustega karistas.

♫

Pärast nii huvitavat juttu lootis Johannes, et kindlasti peab selle loo põhjal kirjutatud muusikagi põnev olema. Või kui mitte põnev, siis vähemalt mitte igav. Kuid peagi selgus, et tema arvamus oli sügavalt ekslik.

Lavale tulid hiigelsuur orkester ja laulukoor, neile lisaks paar solisti, kellest üks pidi olema Mooses ja teine Aaron. Kolmas solist oli ingel.

Kui orkester oli jõudnud esimesed paar takti mängida, mõistis Johannes, et isal oli õigus – oratooriumist midagi raskemat ei olnud lihtsalt võimalik välja mõelda. Metallica ja Alice Cooper olid selle kõrval nagu Ave Kumpase laulu­tüdrukud. Sest kui ikka Mooses oma suu lahti tegi, oli tunne, et lühtrid, mis muidu nii rahumeelselt kontserdisaali laes rippusid, sajavad kohe hirmsa matsuga alla. Ning Johannes, kes enda arvates oli oma kõrvu ülikõva räpi ning metalliga juba mitu aastat treeninud, oleks hea meelega vatitopid kõrvadesse pistnud, sest nii raju tümakat poleks ta Mooseselt küll oodanud.

Mooses, Aaron, ingel ja laulukoor laulsid kõik kordamööda saksa keeles, millest Johannes mitte sõnagi aru ei saanud.

„Millest nad laulavad?“ päris ta isa käest.

Kuna isa oskas pisut saksa keelt, püüdis ta Johannesele kavalehe sisu lühidalt edasi anda: „Kõigepealt läheb Mooses Siinai mäele, kus Jumal annab talle kümme käsku. Siis tuleb ta alla ning vaidleb Aaroni ja rahvaga, kes on endale vahepeal kullast vasika meisterdanud. Siis käivad luurajad Kaananimaal ja lõpuks sureb Mooses ära ega jõuagi tõotatud maale. Aga rahvas jõuab.“

„Nii lühike see lugu siis ongi,“ rõõmustas Johannes, kes lootis, et pääseb sealt hiljemalt poole tunni pärast minema.

Aga Mooses muudkui laulis ja laulis, siis laulis jälle koor, seejärel ütles ingel midagi, siis Mooses, siis jälle Aaron, siis taas Mooses ja lõpuks laulis rahvas. Kuid ühtäkki jäi kõik vaikseks.

♫

„Lähme nüüd, läbi sai,“ kiirustas Johannes isa, et esimesena garderoobi jõuda.

„Ma kardan, et meil on veel vara ära minna. Praegu lõppes alles see osa, kus Mooses mäe otsas käis. Aga kolm osa on ju veel ees.“

Johannese suu vajus imestusest lahti.

„Ei ole võimalik, mul on jalad väsinud, selg valutab ja tagatipuks lõhnab üks pikajuukseline melomaan mu kõrval hirmsasti küüslaugu järele ning sügab ennast kogu aeg igalt poolt,“ oli Johannes masendunud.

Järgmise pooletunnise osa jooksul üritas Johannes oma pikkadele jalgadele paremat asendit leida, sest hommikusest trennist väsinud koivad kippusid kogu aeg krampi kiskuma. Kui ta aga end lõpuks toolil veidi mugavamasse asendisse sättis, jalad eesoleva tooli alla sirutas ning silmad hetkeks sulges, hakkas küüslaugune naaber ennast paremast kaenlaaugust nii kõvasti sügama, et Johannes otsekohe ärkvele virgus.

♫

Järgmised kaks oratooriumi osa olid eriti masendavad. Seda siiski mitte muusikalises mõttes, sest sellele polnud Johannesel nüüd enam mahti tähelepanu pöörata. Nüüd olid tal jalad juba täiesti kanged ning nende liigutamine ühe eesoleva tooli alt teise alla ei leevendanud olukorda mitte sugugi. Johannes niheles oma toolil nagu tusane ninasarvik, kes loomaaias suure kivi vastu oma tagumikku sügab.

„Miks see nii pikk peab olema?“ oli ta nõutu.

„Aga juutide teekond Egiptusest tõotatud maale oli samuti pikk. Ajaloolased arvavad küll, et tegelikult oleks saanud selle maa läbida ka neljakümne päevaga, aga neil võttis see aega nelikümmend aastat.“

„Kirikuõpetaja rääkis kogu loo enne ära, miks ma pean seda nüüd veel kaks ja pool tundi saksa keeles kuulama, millest ma mitte midagi aru ei saa?“ oli Johannes pahane. „Selle võiks ju vabalt kahe ja poole minutiga ära laulda.“

„Esiteks,“ seletas isa, „ei ole see mitte mingi lihtlabane eurolaul, kus olematu serbiakeelne sõnum tuleb kolme ja poole minuti sisse ära mahutada, vaid maailmakuulus oratoorium, mida üks haritud inimene peaks teadma. Ja teiseks – kui muusikaõpetaja teile järgmine kord mingi ülesande annab, siis hakka sellega kohe tegelema, mitte ära jäta viimasele päevale.“

„Nii ma teen,“ oli Johannes nõus, „sest teist sellist oratooriumit mina enam välja ei kannata.“

Vahepeal oli Mooses ära surnud. Nüüd istus ta rahulikult laval ja kuulas, kuidas koor koos ingliga teda taga nutab. Ning siis see lõppes. Rahvas tõusis püsti ja plaksutas nii meeletult, et Mooses ärkas ellu ja esitas veel ühe laulu.

„Lisalugu,“ oigas Johannes, „see ei ole võimalik, et need inimesed tulid vabatahtlikult oratooriumi kuulama, kannatasid kaks ja pool tundi ja nüüd tellisid veel lisapala.“

♫

Kui Johannes isaga lõpuks koju jõudis, pani ta endale kohe klapid pähe, et Metallicaga kõrvu turgutada. Seejärel istus ta laua taha ning pani paberile kõik oma kannatused, mis tal Moosest kuulates üle elada tuli. Ning need ei jäänud sugugi maha nendest katsumustest, mida Iisraeli rahval Moosese juhtimisel mitme tuhande aasta eest oma kõrberännakutel taluda tuli.