Postmodernsele ajastule on omane kahelda inimese võimes tunnetada tegelikkust, tabada tõde ning säilitada muutlikus maailmas inimlikkus.
Teadmise ja tõlgendamise probleem postmodernistlikus kriminaalloos
20. sajandi teisel poolel tekkis postmodernistlik ehk metafüüsiline kriminaalromaan. Tegemist on teostega, mis parodeerivad klassikalise detektiivkirjanduse sündmustikku ja ülesehitust. Näiteks lahendasid traditsioonilises detektiivkirjanduses kuulsad detektiivid Sherlock Holmes või Hercule Poirot mängeldes kõik mõrvalood, postmodernistlikus detektiivloos aga mõistatuse lahendamine ebaõnnestub või ei vii juurdlus loodetud tulemusteni. Muutunud võib olla ka kõrvaltegelaste roll: algupärastes lugudes osutusid geniaalse detektiivi kaaslase oletused ikka valeks, kuid postmodernistlikus loos leiavad õige lahenduse sageli just kõrvaltegelased (detektiivi kaaslane, politseinik). Erinevus võib ilmneda ka sündmuste finaalis (nt esineb detektiivi asemel kokkuvõtva ja selgitava kõnega hoopis kurjategija).
Metafüüsilises kriminaalloos ei kirjeldata üksnes ebaõnnestunud juurdlust, vaid mõtiskletakse üldisemalt teadmise ja tõlgendamise üle. Mõrvamüsteeriumi lahendamine osutub luhtunud püüdeks mõista universumi ja inimloomuse seaduspärasusi. Sellise kirjanduse üks tüüpilisi motiive on ekslemine labürinti meenutavas ruumis, näiteks suurlinna tänavaterägastikus.
Postmodernistliku detektiivloo võttestikku kuuluvad ka intertekstuaalsus (tihti viidatakse kriminaalkirjanduse klassikute, näiteks Edgar Allan Poe ja Arthur Conan Doyle’i teostele) ja metafiktsionaalsus.
Äraspidine detektiivilugu
_l.jpg)
Postmodernistlik detektiiv ja jutustaja
Kuidas väljendub Borgese ja Prado romaani katkendites postmodernsele ajastule omane kahtlus inimese teadmistes ja tunnetusvõimes?
Milliseid postmodernistliku jutustamiskunsti tunnuseid katkenditel on?
Inimlikkuse ja identiteedi probleem postmodernistlikus ulmeloos
Postmodernistlik romaan on peale detektiivlugude saanud inspiratsiooni ka teistest popkirjanduse liikidest, näiteks ulmekirjandusest. 1980. aastatel tekkinud küberpunk on ulmekirjanduse postmodernistlik vorm, mis kujutab lähituleviku korporatiivset ja tehnoloogiakeskset maailma, kus informatsiooni, meediat ja psühhotroopseid aineid rakendatakse inimeste kontrollimiseks ja mõjutamiseks.
Küberpungi maailm kujutab endast düstoopiat, s.t elamiseks kõlbmatut ja anarhilist maailma, kus on ühendatud virtuaalne reaalsus ja mandunud linnakeskkond. Varasema ulmekirjanduse tüüpkangelane oli näiteks kosmoselaeva komandör või galaktikatevahelise töörühma diplomaat. Küberpungis võib aga sageli kohata elus läbi kukkunud, kriminaalse taustaga arvutispetsialisti, kes teenib elatist näiteks kahtlase tarkvaraga äritsedes või avastab, et on segatud biotehnoloogiaga tegelevate suurkompaniide vandenõusse. Ta on kübermaailmas tegutsev mässumeelne isik, kes vastandab ennast autoritaarsele ja kontrollivale võimule.
Küberpungi teostes esineb rohkesti küborge – masina ja bioloogilise olendi hübriide (nt tehisloomi, robotpolitseinikke, inimkompuutreid jne). Sellised tegelased iseloomustavad hästi postmodernset arusaama subjektist ning inimlikkusest üldse. Piiri elusolendite ja tehismaailma vahel tajutakse haprana, inimese püüd tehnoloogia abil maailma üha paremini kontrollida tekitab küsimuse, kas kontroll maailma ja ka iseenese üle sel moel hoopis ei kao. Seega hoiatab küberpunk ohtude eest, mis võivad ees oodata elektroonikast ja tehnilistest lahendustest sõltuvat tänapäeva ühiskonda. Küberpungi autorid ei mõtle maailma niivõrd välja, kuivõrd püüavad tulevikku kujutada, tehes oletusi oleviku põhjal.
Elu küberruumis
Küborg
Neuromant
William Gibson, 1984 (katkendid)Taevas sadama kohal kirendas nagu tühjale kanalile lülitet telekas.
„Ega ma tegelikult narkomaan ei ole,“ kuulis Case kedagi ütlevat. „Lihtsalt mu organism on välja kujundanud tugeva narkovaeguse.“
See oli sprawllase hääl ja sprawllaste nali. Chatsubo oli professionaalsete pagendatute baar; siin võis nädal aega järjest jooki võtta, ilma et ühtki jaapanikeelset sõna oleks kuulnud.
Ratz teenindas baari, tema kunstkäsi tõmbles monotoonselt, kui ta kandiku Kirini lahtise õlle klaase täis ladus. Ta hoomas Case’i ja naeratas, paljastelles oma hammastiku, mis koosnes idaeuroopa terasest ja mädanenud tüügastest. Case leidis omale leti ääres koha; tema naabriks sattus ühel pool üks Lonny Zone’i libu, teisel pool aga mereväevormis aafriklasevolask, kelle põsesarnadel ilutsesid suguharu hierarhiat tähistavad sisselõiked. „Wage käis mõni aeg tagasi koos kahe oma jobuga siin,“ ütles Ratz terve käega üle laua õlut ulatades. „Otsis ta sind, Case?“
[‑‑‑]
Case oli 24-aastane. Kaks aastat tagasi oli ta olnud kauboi, vinge vend, üks parimatest Sprawlis. Tema õpetajateks olid oma ala meistrid McCoy Pauley ja Bobby Quine, selle äri legendid. Ta oli opereerit adrenaliini peaaegu pidevale maksimumtasemele, tänu noorusele ja vilumusele, lülitet spetsküberruumidekki, mis projitseeris tema kehast saabuvad aistingud konsensuaalseks hallutsinatsiooniks – maatriksiks. Vargana oli ta olnud jõukamate varaste teenistuses. Need hankisid talle seda eksootilist softi, mille abil võis lõhkuda firmastruktuuride hiilgavad seinad, avamaks aknad andmebaaside rikastele väljadele.
Ta oli teinud klassikalise vea. Selle, mida oli endale lubanud mitte iial tegevat. Nimelt varastanud oma tööandjatelt. Ta jättis veidi endale ja üritas seda siis vahendajate kaudu Amsterdami smugeldada. Tegelikult ei teadnud ta siiani, kuidas ta vahele oli jäänud ja ausalt öeldes polnud sellel enam mingit tähtsust. Tookord oli ta arvanud, et viskab vedru välja, aga nemad ainult naeratasid. Muidugi oleks ta edaspidigi teretulnud, nii talle öeldi. Ja tööd oleks talle hädasti vaja olnud. Siis, ikka veel naeratus suul, teatati talle, et selle eest kantakse hoolt, et ta enam kunagi tööd ei teeks.
Nad manustasid ta närvisüsteemi sõjaaegset vene mükotoksiini.
Ta oli selles Memphise hotellis kolmkümmend tundi voodi külge seotuna lebanud, tundes, kuidas tema oskused mikron mikroni haaval hävivad.
Häving oli põhjalik ja äärmiselt efektiivne.
Case’ile, kes oli elanud küberruumi kehatus joovastuses, tähendas see kadu. Ta oli kõrtsides tuntud kui meisterkauboi ja selles eliitpositsioonis oli ta õppinud igasugusesse jõudeolekusse kui lihasuretamisse suhtuma. Keha oli liha. Ja nüüd oli Case omaenda liha vang.
Tõlkinud Kristel R. SitsKes või mis on tehisinimene?
Arutle Gibsoni romaani katkendi põhjal, kuidas keha ja vaim, keha ja kogemus tavaliselt seotud on. Mis juhtuks, kui seda seost saaks tehnoloogia abil muuta? Miks paeluvad inimesi kujutlused maailmadest, kus nii teha saab? Mil määral seda päriselt teha saab? Kuidas sellesse suhtuda? Põhjenda.
Küsimused
- Mille poolest erineb postmodernistlik kriminaallugu traditsioonilisest? Kuidas selles väljendub postmodernismile omane arusaam inimese teadmiste ulatusest ja tõlgendusvõimest?
- Milliseid nüüdisühiskonna probleeme peegeldab küberpungile omane kujutlus tulevikust?
- Millised psühholoogilised ja eetilised probleemid on kätketud küborgi kujusse?
- Palvelun tarjoaa Star Cloud OÜ