„Doonori meelespea“ on Mati Undi (1944–2005) hilisemale loomingule omaselt fragmentaarne ja meta­fiktsionaalne teos. Romaanis ei jutustata ajalises ja loogilises järjestuses ühte lugu, vaid see koosneb osadest, mis esindavad eri vaatepunkte ja sisaldavad kilde lugudest, mille tegelased omavahel kokku puutuvad. Paljud neist kokkupuudetest on põgusad ja juhuslikud ning mõnikord teada ainult jutustajale, mitte tegelastele endile. Jutustaja rõhutab oma kohalolu meta­fiktsio­naalsete arutlustega selle üle, millest ja kuidas tuleks üldse lugu rääkida, kuidas tegelaskujusid luua ja sündmustikku suunata. Ta ei näita end aga fiktsionaalse maailma kõikvõimsa valitsejana, vaid juurdleb selle üle, kas ja kuidas on võimalik tegelikkusest adekvaatselt jutustada.

Nõnda on Unt juhtinud tähelepanu fiktsiooni ja reaalsuse suhte keerukusele. Keerukus tuleb sellest, kuidas Unt reaalsust mõistab: reaalsus on salapärane, argitegelikkuse taga peituvad mahasurutud, varjatud, müstilised jõud ja ihad, mis suunavad inimeste tajuprotsesse ja hoiakuid. Neist jõududest ei ole inimesel võimalik saada terviklikku pilti, neid saabki tabada vaid katketena. Post­modernistlikule kirjandusele omane kahtlus, kas inimene suudab tegelikkust hoomata ja mõista, väljendub romaanis nii selleteemalistes arutlustes kui ka kujundi­keeles. Näiteks on „Doonori meelespeas“ olulisel kohal Undi hilisemale loomingule tunnuslik hämaruse ja pimeduse motiiv.

Fiktsiooni suhe tegelikkusega on keerukas ka seetõttu, et fiktsiooni loomine ja jutustamis­kunst on keerulised. Romaanis leidub palju arutlusi kirjutamise mõtte kohta ja viiteid romaani kirjutamise raskustele. Ka nii lõhub Unt traditsioonilise realismi tavasid, hävitab fiktsiooni usutavust.

„Doonori meelespeas“ ei ole kildudena esitatud mitte ainult sündmustik, vaid ka jutustamis­viis on väga muutlik (nt vahel loeme justkui entsüklo­peediat, vahel on jutustaja argi­stiilne jmt) – ka jutustajakõne on fragmen­teerunud, mosaiikne. Unt mängib vormi­võtete ja vaate­punktiga. Romaani esimene ja neljas osa on suhteliselt traditsioonilise mina­jutustuse vormis. Mina­jutustaja, kirjanik Joonatan Hark, on saanud kelleltki tundmatult salapärase kutse sõita Leningradi kohtumisele ning satub seepeale kummaliste sündmuste keerisesse. Teises ja kolmandas osas kõneleb jutustaja, kes tegelasena ise sündmustes ei osale, kuid laskub meta­fiktsionaalsetesse arutlustesse ning otsib lähedust lugejaga (nt kasutab mõnikord meie-vormi). Teises osas esitab jutustaja fragmente põhilooga esialgu pealtnäha täiesti seostamatute tegelaste käekäigust. Kolmas osa kujutab Joonatani kallima Minni ja tema sõbra Lussi puhkust Pärnus, kus nad satuvad mitme veidra juhtumi tunnistajaks ning kohtavad isevärki inimesi ega aima, kui tähendusrikkad ja saatuslikud need seigad on. Viies osa vahendab sündmuste edasist arengut Minni ja Lussi kirjavahetuse kaudu ehk kiriromaani vormis.

Jutustajahäälel ja sündmustikul puudub ühtsus ka seetõttu, et romaan toetub suuresti võõrale tekstile, sisaldab ohtralt tsitaate ja refereeringuid. Osa materjali pärineb mingitest konkreetsetest tekstidest, osa (nt mälestused romaani 9. osas) on välja mõeldud, kuid esitatud justkui mujalt laenatuna.

Ka märkimisväärne osa teose ainestikust on pärit üld­tuntud allikatest, nimelt eesti kultuuri- ja kirjandus­loo käsitlustest. Loo edenedes selgub, et peategelasele Joonatan Hargile saatis salapärase kirja Eduard Michelson, Koidula abikaasa. Edasiste sündmuste käigus ilmneb, et Michelson ja Koidula on surnust üles tõusnud vampiirid, kes tegutsevad 1980. aastate lõpu Eestis.

Ainestiku valik ja viis, kuidas seda on kasutatud, teeb „Doonori meelespeast“ ühtaegu kultuuri­loolise romaani ja vampiiri­loo paroodia. Nii nagu igasugune ajalooline romaan, püüab kultuuri­looline tuua mingit ajastut, sündmust või isikut lugejale lähemale, aidata avastada, mõtestada ja väärtustada minevikku. „Doonori meelespea“ keskendub aga eelkõige tradit­sioonilise mineviku­käsituse õõnestamisele. Unt seab kahtluse alla viisi, kuidas Koidulat, eriti tema eraelu ja suhteid abikaasaga on eesti kultuuri­loos kujutatud. Ta ei püüa panna lugejat kaasa elama mingile üldtuntud või ka oma isiklikule ette­kujutusele Koidulast, vaid järele mõtlema eesti kultuuris üldkäibiva ette­kujutuse üle ning sellesse kriitiliselt suhtuma.

„Doonori meelespeal“ on ilmsed inter­tekstuaalsed seosed vampiiri­lugude klassikaks saanud Bram Stokeri romaaniga „Dracula“ (1897, ee k 1993). Unt on võõrale tekstile toetunud nii tegelas­kujude kui ka keskse süžeeliini ja kompositsiooni loomisel, kuid kohandanud materjali oma põhiloo vajaduste ning kirjutamis­aja tegelikkusega. 19. sajandi Inglismaa ja Transilvaania asemel toimub tegevus 1986. aasta Eestis. Ühest küljest näitab see arhetüüpsete lugude ja mütoloogiliste süžeede universaalsust, rahvuspiire ületavat iseloomu. Teisest küljest laseb aga Undil seada kummastavasse ja kriitilisse valgusse just Eesti kultuuri ja ühiskonna.

Teosesse on kuhjatud vampiiri­lugudes levinud motiive (kurja­kuulutav kuu, nakatavad vampiiri­hammustused, vampiiride hävitamise võtted jmt), kuid fragmentaarse ülesehituse ja meta­fiktsionaalse jutustamisviisi tõttu ei mõju romaan lihtsa kaasa­haarava põnevus­jutuna. Vampiirid ise osutuvad loo lõpus pigem mõistlikeks olenditeks, kes ei soovi kellelegi kurja, vaid tahavad oma elu korraldada teistele kahjutul moel.

Mati Unti huvitab, kuidas inimesed maailma ette kujutavad ja millistel varjatud stereo­tüüpidel rajaneb inimeste suhe maailmaga. Kõigis kultuurides tekib mõningate nähtuste ja objektide kohta kujutlusi, need peituvad kultuuri sügavamates kihistustes, väljendavad kollektiivses teadvustamatuses peituvaid pingeid ning suunavad inimeste käitumist ja mõtlemist. Selliseid kujutelmi on nii kõrg­kultuuri kuuluvate ikooniliste ajalooliste isikute (nt Koidula ja Michelson) kui ka popkultuuri fiktsio­naalsete kangelaste (nt vampiirid) kohta. Post­modernistlikule kirjandusele on kõrge ja madala, sakraalse ja triviaalse, tõsise ja koomilise segamine iseloomulik.

Esmapilgul kerglasena mõjuva vampiiriteema kaudu tõstatab Unt „Doonori meelespeas“ ka küsimuse rahvuslikust alaväärsus­tundest ja võõra­hirmust ning ärgitab kriitiliselt vaagima kultuuris kinnistunud ettekujutusi minevikust ja identiteedist. Ta võtab aluseks Koidula ja Michelsoni suhte, mida traditsiooni­listes käsitlustes on sageli marginaliseeritud või isegi taunitud, et analüüsida eesti rahvuslikku mentaliteeti. Koidula ja Michelsoni loo kaudu kujutab ta eesti ajaloolises argi­teadvuses juurdunud suhtumist võõrasse ja erinevasse. Vampiirina elluärganud läti sõjaväe­arst on metafoor, mis annab edasi tundmatu võõra ees tekkivat hirmu­tunnet ning kalduvust näha igas võõras vaid vere­imejat ja hävitajat.

Romaani lõpplahendus on siiski õnnelik, sest vampiiri­dena inimeste elu ohustanud Koidula ja Michelson lubavad edaspidi eluks vajalikku punast elu­nestet tarbida üksnes vere­keskuste varudest. Ka Lussi, keda vampiir hammustab, ei sure selle taga­järjel, vaid kolib koos kallimaga Helsingisse elama. Pealkiri „Doonori meelespea“, mis on laenatud doonorluse praktilistest juhenditest, annab samuti mõista, et oma ja võõra vere kokku­puude kätkeb endas küll konflikte ja ohte, kuid ei tarvitse tingimata halvasti lõppeda.

Vere kujundit on Unt romaanis arendanud väga mitmel moel. Tekstis leidub rohkesti viiteid vampiiridega seotud pärimusele ja sellealastele uurimustele, andmeid vampiirluse ja verest toitumise kohta nii looduses kui ka kultuuris, verega seotud tavade ja veriste ajaloo­sündmuste kirjeldusi jm. Selline laad, milles on ühendatud esseistika ning teadus- ja teatme­kirjanduse jooned, on Undi hilisemale proosale iseloomulik. Autor näitab, kuidas lihtsad esemed või tegevused kultuuris rituaalseid ja sümboolseid tähendusi omandavad ning lõpuks inimeste mõtlemise ja elu üle valitsema hakkavad.

Ka vampiiri võib käsitleda mõne sellise inimest valitseva varjatud ja sala­pärase jõu kehastusena. Selliseid jõudusid mõtleb inimene sageli ise välja, et anda kuju abstraktsetele ja meta­füüsilistele hirmudele (nt hirm surma või pimeduse ees), kuid ühis­konnas või elu­keskkonnas võivad varitseda ka konkreetsed ohud. „Doonori meelespea“ vampiire saab mõista näiteks inimest piirava, jälgiva ja kontrolliva totalitaarse režiimi võrdkujuna või post­modernistlikus kirjanduses levinud vandenõude või varjatud mõju­gruppide sümbolina. Vampiiri­motiivi on seostatud ka kommunistlikud repressioonid üle elanud ja iseseisvusele pürgiva Ida-Euroopa – vampiiri ohvri – trööstitu olukorraga. Vampiiri­lugude õudusega segatud võlu ja rahvuskultuuri suurte müütide mõju on aga küllaltki universaalsed ja üldistus­jõulised, et lasta romaani mõtestada ka laiemalt kui tema tekke- ja tegevusajaga seoses.