Inimene postkoloniaalses maailmas
Pakistani juurtega Inglise kirjaniku Hanif Kureishi (snd 1954) esikromaan „Äärelinna Buddha“ on tugevate autobiograafiliste mõjutustega. Inglise-India segaperekonnast pärit nooruk Karim, kelle vaatepunktist lugu on jutustatud, on alguses seitsmeteistaastane ja elab Lõuna-Londonis. See on suhteliselt tagasihoidliku elujärje ja sotsiaalse staatusega inimeste piirkond, kus valitsevad suured rassilised pinged. Üks probleem, millega Karim varakult silmitsi seisab, on vastuolu nii ta enda kui ka tema vanemate unistuste ning reaalsete olude ja võimaluste vahel. Võiks ette kujutada, et Karimi ja tema venda ootab parem elu, hea haridus, prestiižne amet, kuid tegelikult tuleb neil toime tulla igapäevase kiusamise ning rutiinsete ja mitte eriti harmooniliste suhetega pere- ja tutvusringis. Argipäev ei paku Karimile motivatsiooni igatsetud helge tuleviku nimel kõvasti pingutada, pigem otsib ta pääseteid hetkeelamustest (jalgrattasõit, muusika, seks, uimastid).
_l.jpg)
„Äärelinna Buddha“ tegelaste konfliktid ja suhted peegeldavad ennekõike identideediotsinguid mitmekultuurilises ühiskonnas ning täiskasvanuks saamise vaeva ja võlu. Karim on tunnistajaks, kuidas laguneb tema hindust isa ja inglise päritolu ema kooselu. Isa, kes huvitub esoteerilistest õpetustest ja idamaade filosoofiast, jätab abikaasa maha ja kolib koos uue naise ja Karimiga Lõuna-Londonist ära. Seeläbi satub Karim sotsiaalselt ja kultuuriliselt uude keskkonda, puutub kokku järjest uute ootuste ja ettekujutustega, mis inimestel tema suhtes on ning mis sageli lähtuvad rassilistest eelarvamustest ja stereotüüpsetest ettekujutustest kaugete kultuuride kohta.
20. sajandi lõpu kirevat kirjanduspilti käsitledes arvatakse kultuuride konflikti käsitlevad teosed sageli postkolonialistliku kirjanduse hulka. Kui aktiivne koloniaalpoliitika lõppes ja endised Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika asumaad 20. sajandi teisel poolel iseseisvusid, hakati lääne kultuuris teadvustama teiste kultuuride mõtteviisi ja probleeme. Nn valge mehe hääle kõrval hakkasid kõlama ka endiste marginaliseeritud rahvaste, etniliste ja sotsiaalsete gruppide omad. Nii sündis postkolonialistlik kirjandus, mis kõige laiemas plaanis käsitleb endiste koloniaalmaade põliskultuuri ja lääne hoiakute kohtumist, erinevusele rajatud suhtlemist ning põliskultuuris toimuvaid muutusi.
Hanif Kureishi kuulub postkolonialistliku kirjanduse teise lainesse, mille moodustavad autorid, kes on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud juba lääne ühiskonnas. Kuid ka kunagiste sisserännanute järeltulijad kannavad endas kultuurilise konflikti alget, mis väljendub näiteks kahtluses, kumba kultuuri nad kuuluvad, ja tundes, et neil puudub kultuuriline kodu. Elukohamaal koheldakse neid võõrastena, (esi)vanemate päritolumaa on võõras neile endile.
Postkoloniaalses kultuuris on oluline koht hübriidsusel ja mimikril, mis iseloomustavad mitme kultuuri kooseksisteerimise tagajärjel tekkinud identiteeti. Need väljenduvad alateadlikus tahtes olla keegi teine, katses imiteerida mingeid võõraid tavasid, riietust, kombeid, kõnet. Päriselt ei õnnestu selline jäljendus kunagi ning püüd oma identiteeti nõnda kujundada tekitab inimeses pideva pinge, sest ta tahab saada selliseks, nagu on tema eeskuju, kuid vajab samas, et tema erinevus ja omapära mingil määral säiliks.
Hübriidsus ja mimikri
Mõlemad mõisted pärinevad algselt loodusteadusest. Hübriid tähendab geneetiliselt erinevate vanemorganismide (nt hobuse ja eesli) järglast. Mimikri seisneb selles, et organism sarnaneb väliste tunnuste poolest teist liiki organismiga või mingi elutu objektiga (nt kivi või oksaraoga).
Kultuuriline hübriidsus tähendab uue kultuuri kujunemist mitme algselt väga erineva kultuuri elementidest. Hübriidsus tekib sageli just postkoloniaalses olukorras, sest koloniaalajastu tekitas palju kultuuride kokkupuuteid, koloniaalkorra lagunemine tõi aga kaasa intensiivse identiteediotsingu ja -loome, mille käigus kombineeriti elemente eri kultuuridest.
Kultuuriline mimikri tähendab võõra jäljendamist, soovi sarnaneda teise kultuuri esindajatega ning rajada oma identiteet sellele sarnasusele. Sageli on see seotud kultuurilise prestiižiga: jäljendaja püüdleb millegi poolest ihaldusväärse eluviisi ja kuvandi poole; jäljendatav soosib jäljendamist, sest see tõstab veelgi tema enesehinnangut.
Sümboolse tähendusega on näitlejaks pürgiva Karimi esimene teatriroll, milles ta peab mängima Mowglit, klassikalist inglise impeeriumikirjanduse tegelaskuju. Karakteriloome käigus saab selgeks, kui kahemõtteline on imiteerimine. Inglasest lavastaja arvab, et Mowgli tegelaskuju on pärit kultuurist, mis peaks Karimile tuttav olema, mistõttu ta soovib, et Karim räägiks indiapärase aktsendiga. Karimile on kõik see aga võõras: ta ei oska punjabi ega urdu keelt, ta pole kunagi Indias käinud, ta pole isegi piisavalt tumeda nahaga (ta keha võõbatakse enne iga etendust puuni värviga üle, et tegelaskuju mõjuks ehedamalt). Karim peab imiteerima kultuuri, millest teised eeldavad, et see on tema oma. Tema indiapärasus on võlts, kuigi ta juured ongi Indias. Sama võlts on ka inglasest lavastaja huvi indiapärasuse vastu: tegelik India ja sealset päritolu inimesed ei lähe talle kuigivõrd korda, oma tegevuses juhindub ta oma kujutlustest. Ta hakkab dramatiseerima Rudyard Kiplingi „Džungliraamatut“ (1894–1895, eesti keeles hulk eri mahus väljaandeid alates 1900), mis väljendab klassikalist koloniaalset hoiakut. Kipling kujutab põlisrahvast üsna stereotüüpsel moel, rumala ja metsikuna. Loomad ja nende seas kasvanud inimlaps Mowgli on „Džungliraamatus“ märksa mõistlikumad olevused, kuid korra ja turvalisuse tagavad teose maailmas siiski koloniaalvõimu esindavad valged valitsejad. Kureishi romaanis rõhutab lavastaja loomade ja Mowgli n-ö oma hääle, sõnaõiguse puudumist sellega, et valib lavastuses peamiseks väljendusvahendiks keha.
Koloniaalkultuuri pärandi ning postkoloniaalse identiteedikriisi mõju inimesele (rahvuse vahetus, traditsioonide kadu, marginaalne positsioon ühiskonnas, psühholoogilised pinged jmt) võib kujutada väga traagiliselt, kuid Kureishi laad on pigem humoorikas. Karim jälgib nii enda kui ka oma vanemate põlvkonna identiteediheitlusi ja püüdlusi irooniliselt, sageli noorusliku enesekesksuse või isegi julmusega, kuid aegamööda areneb ka tema empaatiavõime. Seetõttu ei mõju romaani sotsiaalkriitiline tasand (äärelinnavaesuse, võõraviha, identiteedipingete kujutamine) päris masendavalt, vaid kannab endas võimalust nende probleemidega toime tulla.
Postmodernistlik kujunemisromaan
Klassikaline postkolonialistlik kirjandus kasutab sageli lääne traditsioonist eristuvaid vorme, näiteks ehitatakse tekst üles muinasjutu või rahvajutu eeskujul. Hanif Kureishi romaan on aga väga selgelt seotud lääne kirjanduspärandi ja eeskujudega. „Äärelinna Buddha“ puhul võib kõnelda inglise realismiklassiku Charles Dickensi mõjudest, mis väljenduvad eelkõige äärelinna atmosfääri kirjeldustes ning alama keskklassi ja töölisklassi elulaadi ja suhete kujutamises. Samavõrra tähtis eeskuju on USA kirjaniku J. D. Salingeri 1951. aastal ilmunud romaan „Kuristik rukkis“, omaaegne noortekultuuri kultusteos. Kureishi romaani tegevusaeg on hilisem (1970. aastad) ning tegevuspaik teine (Londoni igas mõttes multikultuursed linnaosad), kuid selles võib ära tunda Salingeri romaani teemasid ja kompositsiooni, samuti beat-kirjanduse klassikalise motiivi – identiteediotsingut ja kogemuse avardumist tähistava teeloleku kujundi.
Kureishi kangelane läbib loo jooksul teekonna, mis kulgeb korraga nii reaalses ruumis kui ka sisemaailmas. Romaani teises osas kolib Karim Lõuna-Londoni äärelinna rõhuvast atmosfäärist Thamesi teisele kaldale „päris Londonisse“, kuid see lahkumine ei ole ühemõtteline ja lõplik, sest osa tema perekonnast ja sugulastest, kellega ta endiselt läbi käib, jääb vanasse elukohta maha ning Karim pendeldab pidevalt Lõuna- ja Põhja-Londoni vahel. Äärelinna ja keskuse vahel jagunenud elu peegeldab Karimi identiteediotsinguid ja tundeelulisi heitlusi, kuid ka asumaa ja koloonia, alluva ja valitseja suhet; toob esile klassikuuluvuse ja klassierinevuste problemaatika.
Edasi-tagasirännaku motiiv kordub romaani lõpuosas geograafiliselt laiemas mõõtmes: Karim sõidab koos teatritrupiga New Yorki ning jääb mõneks ajaks sinna elama, kuid otsustab lõpuks Londonisse naasta.
Globaalse ruumi ja linna kõrval on romaanis oluline ka kitsama eluruumi – maja ja korteri – motiiv. Karim vahetab loo käigus mitu korda kodu, mis ühest küljest väljendab samuti tema olukorra pidetust. Teisest küljest loob tegelaste suhete pidev muutumine ja kolimine vajaduse ja võimaluse majade ja korterite remondiks. Romaanis aina esile kerkivat remonti ja renoveerimist võib metafoorselt mõista uude kultuurilisse ruumi sisenemise ja selle kodustamisena. Ruumikujunduse ja stiili käsitelu teoses peegeldab Karimi sisemist ebakindlust, postkoloniaalset kultuurilist kodutust, kuid ka pidevat püüdu kodu leidmise või rajamise poole, inimlikku vajadust kuhugi kuuluda.
Minajutustusena esitatud lugu jälgib Karimi elu nelja aasta vältel Karimi vaatepunktist. Jutustus keskendub seega ühe inimese elu ja kogemuste subjektiivsele kujutamisele. Kõik arvamused ja hinnangud lähtuvad peategelase mõttemaailmast, mis teose vältel mitmesuguste konfliktide ja suhete tagajärjel muutub ja areneb, nii et paljud eneseleidmise raskel teel ettetulnud probleemid lahenevad, üks eluetapp jõuab lõpule ja Karimi maailmapilt korrastub mõneti. „Äärelinna Buddhat“ võib niisiis pidada postmodernistlikuks kujunemisromaaniks. See kujutab jõudmist noorukieast täiskasvanu staatusesse, isiksuse küpsemist postmodernse ja postkoloniaalse ajastu oludes.
Suure osa Karimi arengust moodustab tundekasvatuslik teekond, kõikidest klassikalistest romaanidest tuttav armastuse ja kaaslase otsimise lugu. See kulgeb teoses kujutatud oludes aga teistmoodi kui varasemate ajastute romaanikunstis. 1960. aastatel toimunud seksuaalrevolutsiooni mõjud hakkasid järgmisel kümnendil (romaani tegevusajal) vilja kandma. „Äärelinna Buddhas“ kujutatud seksuaalsuhted on seega ühest küljest spontaansed ja ebakonventsionaalsed (nt homoseksuaalsed kogemused, orgiad). Teisest küljest on need suhted aga ka triviaalsed ja sageli tähendusetud. Teoses ei sõlmu ühtegi traditsioonilist romantilist ja õrna armulugu, seksuaalsusega eksperimenteeritakse ja tunnetega manipuleeritakse. Äärelinna kohtingud ja juhukiindumused ei tee kedagi õnnelikuks, kuid veelgi jõhkramaks osutuvad suhted Londoni kodanlas- ja kunstiringkondades.
Seksuaalsusega on romaanis seotud ka peategelaste ühiskondlik areng. Teose esimeses osas pööratakse palju tähelepanu Karimi ja tema isa lapsepõlvesõbra tütre Jamila suhetele. Jamila tegelaskuju kaudu saab seksuaalsusest eelkõige poliitilise maailmavaate ja naise muutuva ühiskondliku positsiooni väljendus. Jamila, sisserännanud India perekonna järeltulija, ei sobitu traditsioonilise perekeskse ja naist alluvussuhtesse suruva suhtemudeliga. Ta loeb feminismi klassikuid (Kate Millett, Germaine Greer jt) ja marksistlikku filosoofiat ning teeb oma kehasse puutuvad otsused (nt seksuaalvahekorda astumine või partneri valik, vastuseis pere korraldatud abielule) ühiskondlikest normidest sõltumata.
Romaani teises osas tähistab Karimi suhe Eleanoriga, kes kuulub temaga samasse teatritruppi, kuid pärineb Londoni kõrgkihist, pigem peategelase tõusu ühiskondlikus hierarhias kui suurt romantilist vallutust. Suhe Eleanoriga annab Karimile võimaluse sulanduda ühiskondlikku süsteemi, kuid see suhe ise on süsteemi survel sündinud. Ilmneb, et Eleanor pole Karimiga mitte ehedast kiindumusest või ihast, vaid peamiselt teatritrupi lavastaja mahitusel, enda ja lavastaja ambitsioonide ja võimumängude nimel. Samuti pole see suhe vaba koloniaalajastu pärandist. Ehkki koloniaalkorra ühiskondlikud ja rassilised hierarhiad ametlikult enam ei kehti, ei suhtuta asumaalt pärit segapäritolu mehe ja valge naise suhtesse sugugi neutraalselt. Ka sellises suhtes inimesed ise tajuvad oma valiku ja olukorra erandlikkust, kultuurilisest ja rassilisest taustast ei vabaneta ka kõige intiimsemas sfääris. Küsimusele, kas ja kuidas on võimalik isiklike alanduste ja kollektiivse pärandi painest elus vabaneda, romaanis vastust ei leita, kuid teos lõpeb siiski lootusega, et edasisel teekonnal jõutakse sellele lähemale.
Inimene kivistunud hoiakute lõksus
Äärelinna Buddha
Tallinn: Varrak, 1996, lk 225–226Rongiuksed olid sulgumas, kuid mul õnnestus nende vahelt läbi lipsata. Mööda platvormi edasi kõndides otsustasin Eleanoriga suhted katkestada. Pidin teda iga päev teatris nägema, kuid ma ei kavatsenud teda enam kunagi armastajana kõnetada. Nii ta siis oligi läbi, see minu esimene tõeline armulugu. Küll tuleb teisi. Ta eelistas Pyke’i. Armas Gene, tema must armastaja, Londoni parim miim, kes tühjendas haiglaseebikates siibreid, tappis ennast ära, sest iga päev, pilguga, märkusega, suhtumisega, ütlesid inglased talle, et nad vihkavad teda; nad ei lasknud tal kunagi unustada, et peavad teda negraks, orjaks, alamaks olendiks. Ja inglise rooside poole püüeldes püüdlesime me Inglismaa poole; neid auhindu, seda lahkust ja ilu omades vahtisime me väljakutsuvalt silma Impeeriumile ja kogu tema kõrgendatud enesehinnangule – vaatasime silma Karvseljale, vaatasime silma sellele kuradi taani dogile. Saime Inglismaa osaks ja seisime sellest hoolimata uhkelt sellest väljaspool. Aga selleks, et olla tõesti vabad, pidime vabastama end ka kogu kibestumusest ja vimmast. Kuidas sai see võimalik olla, kui kibestumust ja vimma tekitati iga päev uuesti?
Tõlkinud Triin TaelPopkultuuri võim
Tähtis koht on romaanis ka 1970. aastate popkultuuril. 1970. aastate popkultuurilise plahvatuse mõjud väljenduvad romaanis viidetena toonasele muusikale, moele, elustiilile. Esimese osa üsna oluline taustafiguur on samuti Lõuna-Londoni äärelinnast pärit David Bowie, kelle mänguline lavaimago ja elustiil, mis muutis inimeste arusaama seksuaalsusest, oli oluline osa tema loomingulisest programmist. Raamatu teises pooles vahetab bowieliku sädeleva ja moeteadliku stiili välja punkkultuuri taotluslik süngus ja agressiivsus, millega püütakse edastada ühiskondlikku sõnumit.
Maailmavaadet mõjutava ja kujundava popkultuuri näiteid on romaanis teisigi: lääne kultuuri sisse toodud ida õpetuste rahvalikud tõlgendused ehk new-age-filosoofia, järsk huvitõus ruumide sisekujunduse vastu, erootiline ja krimikirjandus jmt.
Romaani noored tegelased muretsevad pidevalt ka oma elustiili ja seda peegeldava välimuse pärast. Riietus, meik, autod on nende jaoks muutumas identiteedi märkideks. Peategelase elusündmuste taustal võib jälgida, kuidas kujunes 20. sajandi lõpule ja nüüdiskultuurile omane popiidolite ja laiemalt kuulsuste kultus, mis on üks kultuurilise pidetuse ja kodutuse ajastul esile kerkinud imiteerimisvajaduse väljendusi.
Tähendusrikkad kohtumispaigad
_l.jpg)
„Äärelinna Buddha“ Kureishi elus ja loomingus
Hanif Kureishi sündis Londonis, kuhu tema isa tuli nooruses Pakistanist. Sinna oli isa perekond asunud 1947. aastal, kui India oli iseseisvunud ning India ja Pakistan eraldatud. Kureishi ema oli inglanna. „Äärelinna Buddha“ noor peategelane Karim on päritolult autoriga üsna sarnane, romaani ainestik ja probleemistik tugeva autobiograafilise taustaga.
Kureishi isiklikud kogemused väljenduvad nii minategelase elu kui ka kultuurikeskkonna kujutamises. Näiteks õppis Kureishi samas koolis, kus oli käinud ka muusik David Bowie, kelle loomingule on teoses mitmel korral viidatud. Hiljem teose põhjal valminud BBC telesarjal on Bowie tehtud helitaust.
Viis, kuidas Kureishi autobiograafilist materjali kasutab, on äratanud pahameelt tema lähedastes, kuid mitte seepärast, et kirjanik üksüheselt elust maha kirjutab, vaid just omaeluloolise ainese loomingulise töötluse pärast, mis piiri tegelikkuse ja fiktsiooni vahel hajutab ning tekitab ärevust selle pärast, kuidas lugejad võivad tegelikkust fiktsiooni põhjal ette kujutada.
„Äärelinna Buddha“ võitis Whitebreadi parima debüütromaani auhinna. Kureishi loometee algas aga hoopis filmistsenaariumiga, mis leidis samuti tunnustust, ning ka hiljem on filmikunstil (stsenaariumid, režissööritöö) ja draamatekstidel olnud Kureishi loomingus oluline koht.
Kureishi mitmekesise loomingu läbiv teema on eneseotsing ning psühholoogilised ja sotsiaalsed raskused, mida kohtavad kultuurilt ja rassilt segapäritolu inimesed postkoloniaalses maailmas, iseäranis moodsas suurlinnas. Kureishile on omane ka huvi inimese seksuaalsete otsingute ja eneseteostuse vastu ning sageli skandaalsena mõjunud otsekohesus ja üksikasjalikkus selle teema käsitlemisel.
„Äärelinna Buddhal“ on need tunnusjooned juba olemas. Romaani peategelase tüüp – mässumeelne, segaduses, ennast otsiv nooruk – jäi autorile samuti kauaks lähedaseks ja omaseks.

Kureishi teoseid
Romaanid:
- „Äärelinna Buddha“ (1990, ee k 1996),
- „Must album“ (1995),
- „Lähedus“ (1998, ee k 2002),
- „Gabrieli and“ (2001, ee k 2003),
- „Midagi sulle öelda“ (2008, ee k 2009),
- „Viimane sõna“ (2014).
Filmistsenaariumid:
- „Mu kena pesumajake“ (1985),
- „London tapab mu“ (1991),
- „Veenus“ (2006).
Küsimused
- Mis on postkolonialistlik kirjandus ning mille poolest on Kureishi „Äärelinna Buddha“ postkolonialistlik romaan?
- Seleta hübriidsuse ja mimikri mõistet romaanist toodud näidete abil. Täienda seletust mõne muu näitega 20. sajandi lõpu või nüüdisaegsest kultuurist.
- Kuidas väljendab romaani ruumikujutus peategelase arengut ja kujunemisraskusi?
- Kuidas on Karimi psühholoogiline ja sotsiaalne areng seotud tema seksuaalsusega?
- Arutle, miks pöörab Kureishi seksuaalsuse teemale äärmiselt palju tähelepanu.
- Kuidas väljendab popkultuuri kujutamine „Äärelinna Buddhas“ popkultuuri tähtsust postmodernistlikul ajastul?