PSEUDOLUS
Oota, las ma loen!
Kas vaim on valmis?
CALIDORUS
Teab kus on.
PSEUDOLUS
Too platsi ta!
CALIDORUS
Jään vait. Mu vaim too platsi selle kirja seest,
sest seal, ja mitte põues, on ta praegu paos!
Fragment 326
Kuis võin sind mõista, tormaja tuulte möll –
kord siit, kord sealtpoolt möirgavaid vooge käib.
Kuid meie, laines pardast saati,
kandume vettpidi mustas laevas
ja ränka moodi ründab meid raske torm.
Voog murrab masti, poord juba rüüpab vett,
on purjed pikalt lõhki kistud –
plaksudes pekslevad märjad siilud
ning lõtvub vant ja köis <--->
Tõlkinud Ellen Niit ja Valmen HallapVana-Kreeka luuletaja Alkaios (7.–6. saj e.m.a), nagu tema kaasaegne ja kaasmaalane Sappho, on hilisema luule traditsioone rikastanud stroofivormidega, mida tuntakse nende nime järgi. Alkaiose stroofis, mida esindab siinne fragment, on kirjutatud näiteks ka Villem Grünthal-Ridala luuletus „Hall laul“ (vt ptk 1.6). Sisulist innustust sai Alkaiose looming kodumaa ühiskondlik-poliitilistest oludest. Tormis ekslevat laeva kasutab ta kodusõdadest räsitud riigi võrdpildina.
1. Kes luuletuses kõneleb? Kelle või mille poole ta pöördub ning millises olukorras?
2. Kui palju saab luuletusest teada selle kohta, kuidas see olukord tekkinud on, mis on asjaosalistega varem juhtunud ning mis nendega edasi juhtub?
3. Milliste teiste olukordade võrdpildina võib seda olukorda tõlgendada?
Pseudolus
ESIMENE VAATUS
I, 1. Pseudolus, Calidorus
PSEUDOLUS
Kui sult ma teada saaksin, kuigi vaikid sa,
mis on need piinad, mis sind nõnda piinavad,
siis vaevast rõõmsalt päästaksin kaks meest ma koos:
eks küsimast enda, kostmast sinu, mu käskija.
Aga et see nii pole võimalik, siis pean ma ju
paratamatult küsima. Kosta mulle nüüd,
mis asja sa muudkui ringi longid longuspäi,
ühe teab-mis kirja peale kallad silmavett
ja nõusse ka ei võta teisi pealegi!
Tee selles mind kaasteadjaks, mida ma veel ei tea!
CALIDORUS
On santi kanti sant mul, Pseudolus!
PSEUDOLUS
Su eest
Jupiter seisku!
CALIDORUS
Jupiterile ju mu juht
ei lähegi korda – vaevlen Venuse võimu all.
PSEUDOLUS
Kas võiksin teada, mis see on? Eks siiani
ma olnud sulle kõige kallim kaaslane.
CALIDORUS
Niisama ju nüüdki.
PSEUDOLUS
Teata mulle, mis sul on!
Sind tões ja teos ma aitan või siis annan nõu.
CALIDORUS
Säh siin see kiri: siit ise võid teatada endale,
mis mure mind muljub ning mis piin mind pitsitab.
PSEUDOLUS (võtab kirja)
Nii kuidas arvad... Ent mis lood on need!
CALIDORUS
Mis lood?
PSEUDOLUS
Näib, et need tähed siin teevad lapsi endale –
üks teise seljas tallab.
CALIDORUS
Lõugu laiutad!
PSEUDOLUS
Sa mait, ehk neid Sibylla oskaks veerida,
aga teised neist ei leia mingit tolku küll.
CALIDORUS
Nii hoolimatult räägid kauneist tähtedest
ses kaunis kirjas, mille saatsid kaunid käed!
PSEUDOLUS
Kas on siis kanadel, võtku see ja teine, käed?
Sest ainult kana teeks taolist kirja.
CALIDORUS
Põlgan sind!
Loe siis või anna siia!
PSEUDOLUS
Oota, las ma loen!
Kas vaim on valmis?
CALIDORUS
Teab kus on.
PSEUDOLUS
Too platsi ta!
CALIDORUS
Jään vait. Mu vaim too platsi selle kirja seest,
sest seal, ja mitte põues, on ta praegu paos!
PSEUDOLUS
Ma näen su sõbrannat, oh Calidorus!
CALIDORUS
Ütle, kus!
PSEUDOLUS
Vahatahvlile vaata – näe, kus siruli ongi siin!
CALIDORUS
Et taevaväed su kaela...
PSEUDOLUS
... kallaks õnnistust!
CALIDORUS
Suvelilledest ei jätkunud mind kauemaks:
ma tärkasin ruttu ning ka ruttu hukkusin...
PSEUDOLUS
Ole vait, kuni kirja loen ma!
CALIDORUS
Loe see ette siis!
PSEUDOLUS
„Oma kallikest Calidorust siin Phoenicium
tervitab tahvleil kirja pandud kirjaga
ja tervituste peale toetust ootab sult
pisarais silmil, piina täis kõik pea ja põu.“
CALIDORUS
Olen hukas! Mingit toetust pole mul, Pseudolus!
PSEUDOLUS
Mis toetust talle tarvis?
CALIDORUS
Hõbedast muidugi.
PSEUDOLUS
Kas hõbedast toetust mõtled tõesti saata sa?
Puust toetusest saaks küllalt! Vaata ette vaid!
CALIDORUS
Loe aga! Küll kirjast varsti selget sotti saad,
mis rutt mul hõbedat kuskilt nüüd on hankida.
PSEUDOLUS
„Kahekümne miini eest on peremees müünud mu
Makedooniasse, välja maalt, mu ainus rõõm.
Väepealik, kes mu ostis, viisteist maksis just
ärasõitmise eel ja seega jäi tal võlgu viis.
Ses mõttes tundemärgiks maha tal jäetud on
vahajäljend enda näoga pitsersõrmusest.
Kui keegi sellesarnase märgi siia toob,
siis peremees välja mu annab. Tähtajaks ent on neil
dionüüsiate laupäev kokku lepitud.“
CALIDORUS
See on ju homme! Lähedal mulle on mu lõpp,
kui sinagi mind ei aita!
PSEUDOLUS
Oota, las ma loen!
CALIDORUS
Ma ootan: näib, et temaga räägin kuuldes sind;
loe aga: koos annad mulle magusat mõrkjaga!
PSEUDOLUS
„Nüüd on me armuharjumustel ja -viisidel
ja lustilöömistel ja suisusuudlustel,
ihurõõmul teineteise kallis kaisus ka
ja armsate armuhammustuste õrnusel
ja kikkis rinnakeste pihkuvõtmisel
ja kõigel lustil lausa lõpp ja laostus käes
nii minu kui sinu jaoks, kui ei leia kuidagi
kas sulle mina või mulle sina mõnd pääseteed.
Kõik andsin teada sulle, mis mul teada on.
Kas armastad või teeskled, näis. Sind tervitan.“
CALIDORUS
Sant kiri, oh Pseudolus.
PSEUDOLUS
Sandist sandim veel on see.
CALIDORUS
Miks sa ei nuta?
PSEUDOLUS
Pimsskivisilmad on mul peas –
üht piiska need ei pritsi palve pealegi.
CALIDORUS
Miks nii?
PSEUDOLUS
Suguselts juba on mul kuivsilm säärane.
CALIDORUS
Kui abi sa annaks mulle!
PSEUDOLUS
Mis su heaks ma teeks?
CALIDORUS
Oioi!
PSEUDOLUS
Oioisid võid mult nõuda, neid mul on!
4. Iseloomusta katkendi põhjal Calidorust, tema orja Pseudolust ning nende omavahelisi suhteid. Seleta, millele sinu iseloomustus tugineb.
5. Mis katkendis toimub? Mida saab teada selle kohta, mis on Calidoruse elus varem toimunud? Kuidas see katkendist välja tuleb?
6. Mis meeleolus Calidorus katkendis on ja miks?
7. Oleta pärast katkendi lugemist, mida Pseudolus ja Calidorus edasi teevad. Seleta, millele oma oletuse rajasid.
Plautuse (254–184 e.m.a) looming on oluline ühenduslüli antiikdraama ja hilisema Euroopa traditsiooni vahel. Plautusele olid eeskujuks tema kaasaegsed ja pisut varasemad kreeka komöödiad, kus kujunesid välja stereotüüpsed tegelaskujud (näiteks jõhker sõdur, armunud noormees, ihnus vanamees, osav ja kaval ori jt) ja olukorrad (isikute segiajamine, surnuks peetud või kaotsi läinud tegelaste ootamatu väljailmumine), mida on koomilistes näidendites edaspidi aegade jooksul palju kasutatud. Osa neid jooni oli aga olemas juba vanakreeka tragöödia seiklusrikkamates näidendites.
Tõelised lood
20. Vaevalt oli möödunud kaks või kolm päeva, kui ma läksin luuletaja Homerose juurde. Parajasti juhtus meil mõlemal olema vaba aega ja ma küsisin temalt üht-teist, muuseas ka seda, kust maalt ta pärit on, sest selle kallal juureldakse ju meil tänapäevani kõige enam. Tema vastas: „Ma tean küll, et mõned arvavad mind pärit olevat Chioselt, teised Smürnast ja paljud Kolophonist. See aga on eksitus, sest ma olen babüloonlane ja oma kaaskodanikkude hulgas polnud mu nimi mitte Homeros, vaid hoopis Tigranes. Hiljem sattusin ma kreeklaste kätte pantvangi ja siis muutsin ma nime.“ Siis pärisin ma temalt seletust võltsituks tunnistatud ridade kohta, kas need on tema enda kirjutatud. Ta väitis, et kõik on ta enda omad. Öeldu põhjal süüdistasin Zenodotost ja Aristarchost pentsiku tähenärimise pärast oma tegevuses. Saanud rahuldavad vastused, pärisin ma edasi, miks ta oma eepose oli alustanud just nimelt sõnaga „viha“. Ta ütles, et see juhtus lihtsalt niisama, ilma mingi kindla kavatsuseta. Siis huvitas mind veel küsimus, kas ta on kirjutanud „Odüsseia“ varem kui „Iliase“, nii nagu seda paljud väidavad. Tema seda eitas. Et ta sugugi mitte pime ei olnud, kuigi nõnda tema kohta räägitakse, seda märkasin ma kohe, ja see oli nii ilmne, et ma ei tarvitsenud enam järele küsida. Ka hiljem, kui ma nägin, et tal on vaba aega, läksin ma sagedasti tema juurde ja küsisin üht-teist. Alati vastas ta lahkesti, iseäranis veel pärast seda, kui ta võitis kohtuprotsessi. Nimelt oli Thersites, Homerose eeposes pilgatud, tema peale auhaavamise pärast kaebuse tõstnud. Kuid Homeros võitis selle asja, sest kaitsjaks oli Odysseus.
[---]
28. Siis valmistusin ma ärasõiduks, ja kui aeg kätte jõudis, pidutsesin ma viimast korda koos nendega. Järgmisel päeval läksin ma luuletaja Homerose juurde ja palusin teda, et ta mulle kirjutaks mälestuseks ühe kaherealise epigrammi. Kui ta sellega valmis oli, seadsin ma sadamas püsti berüllist samba ja lõikasin epigrammi sinna sisse. See kõlas järgmiselt:
Kui Lukianos, see igiõndsate taevaste lemmik,
näind siin kõik oli, siis läks jällegi ta kodumaale.
8. Reasta katkendi põhjal ajalises järjekorras Homerose elu ja loominguga seotud sündmused (nii ajalooliselt usutavad kui ka fiktsionaalsed).
Meenuta tuttavaid teoseid
9. Otsi lugemistekstidele paralleele nüüdisaegsetest teostest (mõtle lisaks kirjandusele ka näiteks teatrile, filmile, televisioonile).
- Kas mõni teos, mida tunned, sarnaneb mõne lugemistekstiga vormi poolest?
- Kas mõni teos sarnaneb mõne lugemistekstiga teema, hoiaku, probleemiasetuse, stiili või meeleolu poolest?
- Seleta, milles leitud sarnasused seisnevad. Too välja ka suuremad erinevused antiikteose ja sellega sarnaneva nüüdisteose vahel.
Mida ja kuidas sõnakunst teeb?
Looline ja mittelooline sõnakunst
Osa sõnakunsti keskendub lugudele. Lugu ehk narratiiv sisaldab sündmusi, mis järgnevad üksteisele ajas. Need sündmused võivad olla põhjuslikult seotud (üks toob kaasa teise) ning igal juhul järgivad nad ajalist loogikat.
10. Seleta iga pildi kohta lühidalt, mis seal juhtub.
Osa sõnakunsti ei keskendu lugudele, s.t sündmuste arengule ajas, vaid kogemustele ja elamustele kõikvõimalikes seostes.
Neid või mis tahes muid kogemusi ei vaadelda tingimata või ainult ajalis-põhjuslikes seostes (miks ja millal tekkisid ja mis edasi sai), vaid näiteks võrreldakse teiste sarnaste kogemustega või vastandatakse teistsugustele; sõnastatakse ja eritletakse tundeid, mida kogemus tekitab; arutletakse nende kogemuste valgel inimloomuse, looduse, elu ja surma, hea ja kurja, tegelikkuse ja väljamõeldise vm üle.
Ainest saavad nii looline kui ka mittelooline sõnakunst samadest allikatest: elust, kujutlusvõimest, varasemast kirjandusest ja kultuurist. Tegelased, ruumid, sündmused, kogemused, motiivid ja teemad võivad olla ühised, kuid ühel juhul on oluline ajaline pidevus, teisel juhul ei ole.
Vahetu ja vahendatud sõnakunst
Osa sõnakunsti on vahetu keeleline tegevus, mida lugeja, kuulaja või vaataja jälgib. Näiteks draamateksti puhul tekib vaatajal või lugejal ettekujutus tegelastest (nende iseloomust, minevikust, kavatsustest, omavahelistest suhetest) dialoogi põhjal, s.t selle põhjal, mida tegelased räägivad olukordades, kuhu nad näidendis satuvad. Minavormis armastusluuletuse puhul tekib lugejal ettekujutus kõnelejast, keda valdab tugev tunne, millest ta justkui ise lugejale räägiks.
Sellised teosed toimivad põhimõtteliselt samamoodi nagu keeleline suhtlus tegelikus elus: me kuuleme, mida inimesed meile ütlevad või omavahel räägivad, ning see mõjutab meie enesetunnet, mõtlemist, tegutsemist, ettekujutust neist inimestest ning meie suhteid nendega. Kirjandusteose puhul on need kokkupuuted kujutluslikud.
Osa sõnakunsti puhul on need kokkupuuted ka vahendatud. Neid vahendab jutustaja – sündmuste tinglik vaatleja ja edastaja, kes kirjeldab tegevuspaiku, tegelasi, tegusid ja olukordi, vahendab tegelaste vestlusi kaud- või otsekõnes, võib jagada hinnanguid ja kommentaare tegelaste käitumisele, pöörduda lugeja poole.
Sellised teosed toimivad nagu tegelikus elus see, kui keegi räägib meile millestki, mida on näinud või kogenud, aga mida me ise ei ole kogenud. Jutustaja otsustab, mida, kui üksikasjalikult ja mis järjekorras kuulaja teada saab, ning jutustaja hoiakud mõjutavad kuulaja omi.
Sõnakunsti traditsiooniline liigitus
Sõnakunsti on traditsiooniliselt jaotatud kolme põhiliiki: eepika, lüürika ja dramaatika.
Eepika on sõnakunsti põhiliik, mille puhul teose keskmes on lugu, mida vahendab jutustaja.
Lüürika on sõnakunsti põhiliik, mille puhul teose keskmes ei ole lugu, vaid mingi kogemuse, elamuse, mõtte või tunde vahetu väljendus.
Dramaatika on sõnakunsti põhiliik, mille puhul teose keskmes võib, kuid ei tarvitse olla lugu ning teose sisu saab jälgida vahetult dialoogi ja tegevuse põhjal.
Igat põhiliiki saab viljelda nii värsis kui ka proosas. Eri ajastutel on selleks välja kujunenud eri tavasid.
Alkaios, fragment 326
- värsivormis
- proosavormis
Plautus, „Pseudolus“
- värsivormis
- proosavormis
Lukianos, „Tõelised lood“
- värsivormis
- proosavormis
EEPIKA | LÜÜRIKA | DRAMAATIKA | |
LUGU | + | – | + / – |
VAHENDAJA | + | – | – |
Neid põhimõttelisi tunnuseid saab eristada ning põhiliike nende kaudu määratleda, kuid tekste ei saa nende tunnuste alusel alati ühemõtteliselt liigitada.
Esiteks võib ühel tekstil olla eri tunnustega osi. Näiteks võib näidendi tegelane tegevuse käigus jutustada loo või esitada lüürilise monoloogi, nii et draamatekstis sisaldub olemuselt eepiline või lüüriline tekst. Teos tervikuna esindab sel juhul küll dramaatikat, kuid muud liiki lõikudel on nende põhiliigilised tunnused.
Teiseks on igal põhiliigil mõne teisega mingeid ühiseid omadusi. Lihtsam on liigitada tekste, milles avalduvad läbivalt ainult ühe põhiliigi eriomased jooned. Raskem on liigitada neid, kus domineerivad tunnused vahelduvad või iseloomustavad mitut põhiliiki. Näiteks Homerose eeposed esindavad eepilist kirjandust, sest jutustavad ajaliselt ja põhjuslikult seotud sündmustest, mida vahendab tinglik jutustaja, kes justkui oleks neid sündmusi jälginud. Lukianose „Tõelised lood“ sisaldavad aga lõike, kus minajutustaja laskub arutlustesse, mida väljendab otsekui vahetult enese nimel ning mis tekitavad sündmustiku kujutamisse pausi.
Mitmekesiste põhiliigiliste tunnustega tekstide iseloomustamiseks on määratletud ka segaliike, näiteks lüroeepika. Lüroeepiline tekst jutustab loo, kuid pöörab sellega seotud tunnetele, meeleolule ja mõtetele sama palju või enamgi tähelepanu kui sündmustikule.
11. Milliseid vormitavad valitsevad sinu tähelepanekute kohaselt nüüdisaegses kirjanduses? Millises vormis kirjutatakse jutustavaid teoseid, näidendeid ja lüürilisi tekste?
12. Kuidas nüüdisaegsed vormitavad, millega harjunud oled, mõjutavad vanaaegsete tekstide lugemist?
- Palvelun tarjoaa Star Cloud OÜ