Müüt kui kirjanduse läte

Vanaisa elas kõrges taevas; ta kojas säras ülev päike. Ta oli kangelased loonud, et kasutada nende nõu, nende oskust ja nende jõudu. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Ta oli tema vanaks loonud, hallide juuste ning habemega ja talle vanaduse tarkuse andnud. Aga ta süda oli noor ja tal oli luulekunsti- ning lauluanne. Vanaisa kasutas tema tarka nõu, ja kui murepilv ta otsaesist varjas, mängis Vanemuine ta ees oma imepärast kannelt ja laulis talle oma armsamaid laule.

Teine oli Ilmarine, parimas meheeas ja mehejõus, elutarkus otsa ees ja mõtlik ilme silmavaates. Temale oli antud kunstianne.

Kolmas oli Lämmenküne, reibas noormees, täis head tuju, alati rõõmus, igaks ülemeelikuseks valmis.

Teised, nagu Vibuane – vägev vibukütt – on vähem tähelepandavad. Kõik pidasid aga üksteist vennaks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende eluasemeks oli Kaleva ehk Kaljuve ehk Kaljuvald.

Seal astus siis Vanaisa kangelaste juurde ja ütles: „Olen omas tarkuses otsustanud maailma luua.”

Imestades vaatasid seepeale kangelased ta otsa ja vastasid: „Mis sina omas tarkuses oled otsustanud, ei või halb olla.”

Ja kui nad magasid, lõi ta maailma, ja kui nad ärkasid, hõõrusid nad silmi ja imestasid ta tööd. Vanaisa oli aga maailmaloomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki oma kõige paremat terast ja tagus sellest võlvi, laotas telgiks üle maa ja kinnitas selle külge hõbedased tähed ja kuu; Vanaisa eeskojast võttis ta valguseandja ja pani selle imepärase seadme abil telgi külge, nii et see iseenesest üles tõuseb ja looja läheb. Täis rõõmu haaras Vanemuine kandle, alustas rõõmulaulu ja hüppas maa peale. Laululinnud käisid ta järel, ja kus ta tantsiv jalg maapinda puudutas, tärkasid lilled, ja kus ta kivi peal istudes laulis, kasvasid puud, ja laululinnud istusid nende okstele ja laulsid koos temaga.

Lämmenküne pillerkaaritas mööda metsi ning mägesid ja Vibuane proovis oma vibu. Vanaisa ärkas selle kära peale ja imestas, et maailm oli muutunud teisemaks kui tema ta loonud. Ja ta ütles kangelastele: „Nii on hästi, lapsed, mina olen maailma valmis teinud; teie asi on see ilusaks teha.

Ja varsti asustan ma maailma kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma peavad valitsema. Inimese tahan ma aga nõrga luua, et ta ei võiks kiidelda oma tugevusega, ja teie peate inimestega sõbrustama ja nendega segunema, et kasvaks sugu, kes kurjale nii kergesti alla ei jääks. Kurjust ei taha ega või ma hävitada, sest see on headuse mõõtja ja kihutaja.”

See sündis maailma ürgalguses.