Seal astus siis Vanaisa kangelaste juurde ja ütles: „Olen omas tarkuses otsustanud maailma luua.”
Imestades vaatasid seepeale kangelased ta otsa ja vastasid: „Mis sina omas tarkuses oled otsustanud, ei või halb olla.”
Faehlmanni müütilised muistendid

19. sajandi keskpaigas hakkasid paljud väikerahvad oma rahvaluulet koguma ja talletama. Mõnikord juhtus ka, et väikese rahva luulet hakkas talletama keegi võõras, kes sellest kogemata mööda minnes vaimustuma sattus. Kirjanduse üheks tähtsamaks allikaks on müüdid, sest neis peitub miskit rahvale olemuslikku, ajalugu, väärtushinnangud. Igal rahval on ju oma mütoloogia, oma jumalate süsteem, oma seletused, kuidas maailm ja inimene on tekkinud. Näiteks kreeklaste ja itaallaste jumalad on laiemalt tuntud kui teised, aga oma jumalad on igal rahval. Võttes eeskuju teiste rahvaste, eelkõige soomlaste samasugusest ettevõtmisest, asus arst ja eesti keele õppejõud Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) koguma ainest eesti rahvaluulest, mõtles ise juurde ja pani kirja kaheksa müütilist muistendit. Need saksakeelsed lood pajatasid meie rahva kaugest minevikust, et näidata kirjasõnas, kuidas ka eesti rahval on oma väärikas ajalugu. Kõige tuntum on lugu Koidust ja Hämarikust – kahest noorest, kes kohtuvad vaid kord aastas, jaaniööl. „Loomine”, mida selles peatükis lugeda saad, on aga kirjeldus maailma loomisest.
Faehlmanni muistend„Koit ja Hämarik”
Kas Koidu ja Hämariku lugu oli sulle juba varem tuttav? Kui oli, kas kuuldud versioon erines sellest?
Kas Koidu ja Hämariku lugu on kurb? Põhjenda.
Faehlmanni muistendid
„Loomine”
„Emajõe sünd”
„Vanemuise laul”
„Vanemuise kosjaskäik”
„Koit ja Hämarik”
„Endla järv ja Juta”
„Vanemuise lahkumine”
Loomine
Vanaisa elas kõrges taevas; ta kojas säras ülev päike. Ta oli kangelased loonud, et kasutada nende nõu, nende oskust ja nende jõudu. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Ta oli tema vanaks loonud, hallide juuste ning habemega ja talle vanaduse tarkuse andnud. Aga ta süda oli noor ja tal oli luulekunsti- ning lauluanne. Vanaisa kasutas tema tarka nõu, ja kui murepilv ta otsaesist varjas, mängis Vanemuine ta ees oma imepärast kannelt ja laulis talle oma armsamaid laule.
Teine oli Ilmarine, parimas meheeas ja mehejõus, elutarkus otsa ees ja mõtlik ilme silmavaates. Temale oli antud kunstianne.
Kolmas oli Lämmenküne, reibas noormees, täis head tuju, alati rõõmus, igaks ülemeelikuseks valmis.
Teised, nagu Vibuane – vägev vibukütt – on vähem tähelepandavad. Kõik pidasid aga üksteist vennaks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende eluasemeks oli Kaleva ehk Kaljuve ehk Kaljuvald.
Seal astus siis Vanaisa kangelaste juurde ja ütles: „Olen omas tarkuses otsustanud maailma luua.”
Imestades vaatasid seepeale kangelased ta otsa ja vastasid: „Mis sina omas tarkuses oled otsustanud, ei või halb olla.”
Ja kui nad magasid, lõi ta maailma, ja kui nad ärkasid, hõõrusid nad silmi ja imestasid ta tööd. Vanaisa oli aga maailmaloomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki oma kõige paremat terast ja tagus sellest võlvi, laotas telgiks üle maa ja kinnitas selle külge hõbedased tähed ja kuu; Vanaisa eeskojast võttis ta valguseandja ja pani selle imepärase seadme abil telgi külge, nii et see iseenesest üles tõuseb ja looja läheb. Täis rõõmu haaras Vanemuine kandle, alustas rõõmulaulu ja hüppas maa peale. Laululinnud käisid ta järel, ja kus ta tantsiv jalg maapinda puudutas, tärkasid lilled, ja kus ta kivi peal istudes laulis, kasvasid puud, ja laululinnud istusid nende okstele ja laulsid koos temaga.
Lämmenküne pillerkaaritas mööda metsi ning mägesid ja Vibuane proovis oma vibu. Vanaisa ärkas selle kära peale ja imestas, et maailm oli muutunud teisemaks kui tema ta loonud. Ja ta ütles kangelastele: „Nii on hästi, lapsed, mina olen maailma valmis teinud; teie asi on see ilusaks teha.
Ja varsti asustan ma maailma kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma peavad valitsema. Inimese tahan ma aga nõrga luua, et ta ei võiks kiidelda oma tugevusega, ja teie peate inimestega sõbrustama ja nendega segunema, et kasvaks sugu, kes kurjale nii kergesti alla ei jääks. Kurjust ei taha ega või ma hävitada, sest see on headuse mõõtja ja kihutaja.”
See sündis maailma ürgalguses.

Leia tekstist sõnad ja väljendid, millest sa aru ei saa. Vaata sõnastikust, mida need tähendavad.
Mõtle, miks võis eesti rahvale lugu maailma loomisest vaja olla.
Miks loodi selles müüdis inimene nõrgana?
Milline oleks maailm siis, kui inimestel oleksid ülivõimed?
Müüt
Mis on müüt?
- Müüt on uskumusega seotud pärimuslik jutt maailma loomisest, inimese või loodusnähtuse tekkimisest.
- Müüt on lugu, mida igaühel on kerge uskuda.
- Müüt on lugu, millest igaüks lihtsasti ära tunneb, et see on välja mõeldud.
Mis on mütoloogia?
- Mütoloogia on rahva muistendite, müütide ja usundi kogum.
- Mütoloogia elab inimeste ümber nagu maastik, inimeste mälust ja jutustamisoskusest see ei sõltu.
- Mütoloogia on nagu suur võrgustik, kõik müüdid on omavahel kuidagiviisi seotud.