Jaanus Vaiksoo
Õhtul hilja tugitoolis
onu Heino lehest luges:
Hampelmanni põhikoolis
väike pisik peitu puges.
Puges peitu piimatassi.
Limpsis piima, mängis kassi,
mõnules ja nurru lõi.
Lapsed piima ära jõid.
Mis nüüd juhtus − oi, kui kole −
selleks lihtsalt sõnu pole!
Pisik lapsi nakatas,
ise naerust pakatas*.
Koolis tõusis hirmus kära,
lapsed läksid arust ära.
Ainult naersid, trallitasid,
üksteist rõõmsalt kallistasid.
Jooksid koolimajas ringi,
kandsid kõrgeid kontsakingi.
Panid ümber laualinad −
tegid tonti, pikka nina.
Arstitädi − preili Roosi −
pani lõpliku diagnoosi*:
„Siin ei aita miski muu,
täna algas naljakuu!”
* naerust pakatas – läks naerust punni
* pani diagnoosi – tegi kindlaks, mis haigus lastel on; määras haiguse
