Indikaatorid
Hapete olemasolu saab kindlaks teha ainetega, mida nimetatakse indikaatoriteks. Need on ained, mis muudavad hapetes oma värvust. Termin „indikaator” tuleneb ladinakeelsest sõnast indicare – ‘näitama, osutama’ või ‘kindlaks tegema’. Indikaatori värvuse muutus näitab, et uuritav aine on hape või sisaldab hapet. Üks indikaatoritest, millega määrame happeid, on lakmus. Sellest valmistatakse lahus või indikaatorpaber. Hapetes värvub lakmus alati punaseks.
Pikka aega toodeti indikaatoreid vaid taimedest. Indikaatorid kui taimse päritoluga värvained avastati tänu õnnelikule juhusele juba 17. sajandi alguses. Nimelt märgati, et sipelgapessa kukkunud lilla kannike värvus kiiresti punaseks. 1633. aastal kirjutati ka raamatutes lilleõitest, mis sipelgapessa sattununa värvusid veripunaseks. Õielehtedest valmistatud tõmmiste kui indikaatorite esmakasutaja au omistatakse tänapäeva keemia rajajale Robert Boyle’ile.
Suurepärane looduslik indikaator on eredavärviliste lillede (iirised, tulbid, võõrasemad, kannikesed) õielehtede tõmmis. Indikaatoriks sobib ka köögiviljamahl (punane kapsas, peet, porgand) või marjamahl (must sõstar, aroonia, mustikas, vaarikas, kirss). Kõik need mahlad muutuvad hapetes intensiivselt punaseks.
pH ja selle hindamine
Happelisust, st kui tugevalt või nõrgalt happeline on lahus, hinnatakse erilise suuruse – pH järgi. Tähistus viitab sellele, et happelisuse hindamise aluseks on happevesinik, ehk täpsemalt vesinikioonide sisaldus lahuses. Mida happelisem on lahus, seda väiksemad on pH väärtused. Väga happeliseks tuleb pidada lahust, mille pH väärtused mahuvad vahemikku 0 kuni 3. Nõrgalt happeline on lahus, mille pH väärtused jäävad vahemikku 3 kuni 7. Kuitahes nõrgalt happeline lahus ka ei oleks, ikka jäävad selle pH väärtused väiksemaks kui seitse (pH < 7).
Huvitav teada!
Elukeskkonna seisundi hindamiseks on oluline teada looduslike vete pH väärtust. Veeloomad taluvad vee happelisuse suurenemist erinevalt. Kõige tundlikumad on selles suhtes vähid ja krevetid. Vee muutumine ühe pH ühiku võrra happelisemaks võib viia nad hukkumisele. Veidi vastupidavamad on teod. Kaladest on kõige happetundlikumad lõhe ja jõeforell, kõige vastupidavam aga angerjas.
Puhas vihmavesi on nõrgalt happeline (pH ≈ 5,5), maomahl seevastu tugevalt happeline (pH = 1,7). Sidrunimahla pH võrdub ligikaudu kahega, õunamahla oma kolmega. Seega on inimese maomahl happelisem nii õuna- kui ka sidrunimahlast. Mõningate vedelike pH väärtuse leiad tabelist 1.
Mulla happelisus mõjutab oluliselt taimede kasvu. Kõige happelisemat mulda vajavad kaer ja kartul. Rukki kasvuks soodne pH on vahemikus 5,5–7,0, porgandil aga 6,0–7,0.
Lahuse pH väärtuste ligikaudseks määramiseks kasutatakse universaalindikaatorit, mis kujutab endast indikaatorite segu. Sõltuvalt lahuse pH väärtusest on universaalindikaatoril erinev väärtus. Happelises keskkonnas esinevad värvitoonid punasest kollaseni.
Lahuste pH täpseks ja kiireks määramiseks kasutatakse numbrilisi pH-mõõtureid ehk pH-meetreid. Sukeldades pH-meetri uuritavasse lahusesse, võib selle skaalalt kohe lugeda pH arvväärtuse.
