Haldi Normet Koerailm

Koerailm

Lõpuks ometi oli vihm lõppenud. Kati surus nina vastu akent ja vaatas õue. Tahaks Juliusega joosta ja mürada ja kõik oma salapaigad üle vaadata! Aga ilm oli endiselt kole – puhus tugev tuul ja porine oli ka.

Kati mõtles pisut ja sai aru, et tal on üks väga hea mõte …

Seekord paneb ta soojad riided selga endale ja ka Juliusele. Muidugi!

Kati vaatas toas tukkuvat vanaisa ja sai aru, et õue lähevad nad seekord Juliusega kahekesi. Õnneks oli nende suurel majal ka suur hoov ja seal mängisid lapsed ka üksinda.

Nüüd hakkas ta Juliusele riideid valima. Kapi põhjast leidis Kati kolm väikest kummikut ja need olid koerale täpselt parajad. Ainus häda, et neljandat ei olnud.

„Julius, katsu täna kolme jala peal käia, sa oskad ju küll,” ütles Kati.

Julius haugatas. Siis võttis Kati kapist välja vesti ja püksid. Kati hakkas sõpra riidesse panema ja see oli päris raske. Julius ise oli väga kannatlik. Ta sai aru, et enne õue ei saa, kui riided on seljas.

Lõpuks olid mõlemad valmis. Ainult Juliuse müts oli veel puudu. Vanaisa kaabu oli liiga suur, Kati enda mütsid liiga väikesed ja isa mütsi alla ei mahtunud koera kõrvad ära. Mis seal ikka, jääb siis palja peaga.

1. Missugune ilm oli õues?
​2. Mis mõte tuli Katil?
​3. Miks vanaisa Kati ja Juliusega õue ei läinud?
​4. Miks pidi Julius käima kolme jala peal?

Toast kostis köhatus, mis tähendas, et vanaisa oli üles ärganud. Katil hakkas kiire. Ta kartis, et vanaisale ei meeldi, kuidas Julius on riidesse pandud. Või arvab, et oleks üldse targem tuppa jääda.

„Vanaisa, ma käin Juliusega korraks õues!” hüüdis Kati ja läks koeraga välja. Ta kuulis veel, kuidas vanaisa ütles, et külma ei tohi saada.

„Kes siis külma saab, kui kõik on soojalt riides!” ütles Kati õnnelikult ja lasi Juliuse vabalt jooksma. Kõik kolm kummikut lendasid seepeale laiali, kuid vest ja püksid jäid selga.

Äkki kuulis Kati aiavärava häält ning sisse astus onu Artur. Nüüd meenus Katile, et vanaisale tuleb ju täna jälle vana koolivend külla. Nojah, eks sellepärast vanaisa nad õue lubaski, et siis saab rahulikult juttu ajada. Pealegi oli kõigil meeles see tobe lugu Arturi kaabuga, mis Juliusele mänguhoos pähe kukkus. Seekord lihtsalt pidi kõik korras olema.

Kati teretas viisakalt, otsis silmadega Juliust. Ta märkas, et koer seisis kahe käpaga aia najal ja vaatas ringi. Selja tagant nägi riietes koer isegi natuke lapse moodi välja. „Hehehe … kas see on sinu vend?” naeris Artur ja lehvitas uksele ilmunud vanaisale: „On alles koerailm, mis!”

„Tule aga tule sisse ja ära poriloiku astu, sul ju jälle nii uhked riided seljas,” hüüdis vanaisa.

Onu Artur silus tähtsalt oma mantlit ja hakkas suure loigu kõrvalt ettevaatlikult ukse poole minema.

Aga Julius ei tahtnud enam aia juures olla ning jooksis Kati ja Arturi juurde.

„Näe, vend tuli sulle tere ütlema,” ütles Kati.

Enne kui vanaisa jõudis midagi öelda, tõmbas Julius keelega üle Arturi nina ja kutsus teda koonuga lükates mängima. Kas onu oleks sellega nõustunud, kui ta poleks ehmatusest porilompi kukkunud – kes seda teab.