Mure tuleviku pärast

Turvatundeta maailm

Võimalike maailmade kujutlemisel on inimeste fantaasiat suunanud ka hirm, ajaloolistest traumaatilistest kogemustest võrsunud mure tuleviku pärast, mistõttu on kultuuris ikka ringelnud kujutlused inimkonna allakäigust ja maailmalõpust.

20. sajandi katastroofivisioonid olid sageli ajendatud eesootavast aastatuhandevahetusest: sellele mõtlemine tekitas nii elevust kui ka ärevust, hirmu tuttava maailma lõpu ning tundmatu tuleviku ees. Aastatuhandevahetus tuletas meelde põlised kujutlused aja ja maailma lõppemisest. Võimendusid eksistentsiaalsed hirmud, tajuti teravamalt ühiskondlikku ebastabiilsust. Uue tegurina võimendas maailmalõpuhirmu infotehnoloogia. Aasta 2000 saabumise eel räägiti palju võimalusest, et kogu maailma hõlmav arvutivõrk läheb 1999. aasta viimasel päeval rikki, kuna programmid ei tunne numbrikombinatsiooni 2000. Mõte sellisest rikkest sundis nüüdisaegset lääne ühiskonda teravalt teadvustama, mil määral inimeste harjumuspärane elu sõltub tehnoloogiast ning milliseid suuri riske see sõltuvus endas kätkeb.

2000. aastal maailmalõppu ei saabunud, küll aga toimus kohe uue sajandi algul vapustavaid ning maailma muutnud sündmusi: 2001. aastal tehti New Yorgis, Londonis ja Madridis terroritegusid, mida kogu maailm sai meedia vahendusel enam-vähem reaalajas jälgida. Väga kiiresti sai neist terroritegudest kultuuriline sümbol, üldtuntud kirjanduslik motiiv, paljude lugude kese või taust. Suur hulk 21. sajandi esimese kümnendi teoseid käsitleb terrorismi ja selle tagajärgi: harjumuspärase maailma hävingut ning inimese muutunud enese- ja tegelikkusetaju. Tegelaste meeleolud, sotsiaalne käitumine, isegi unenäod peegeldavad tundeid, mis neid valdavad olukorras, kus turvatunne ning tuttavad orientiirid on kadunud, valitsevad teadmatus ja ebakindlus.

Lood terrori tagajärgedest

Ameerika kirjanik Art Spiegelman (snd 1948) väljendab 11. septembri järgseid tunded graafilises lühiromaanis „Puuduvate tornide varjus“ (2004). Teos näitab, kuidas inimestel kaasneb katastroofiga uudistesõltuvus ja muutuvad käitumismustrid. Raamatut läbivad graafilised motiivid on nn põhjatorni hõõguv metallkonstruktsioon enne kokkuvarisemist ja maailma meedias laialt levinud pilt mehest, kes tornist alla kukub. Tähtis on ka autobiograafiline aines, mis võimendab traumaatilise kogemuse kunstilist väljendust. Ängi ja leina taustal tajub autor isikliku ajaloo lõikumist suure ajalooga.

Lehekülg Spiegelmani romaanist

Ameerika kirjanik Jonathan Safran Foer (snd 1977) kujutab terrorismi tagajärgi romaanis „Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“ (2005, ee 2013) 9-aastase Oskari silmade läbi. Oskar on kaotanud isa Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide rünnakus ning kannatab nüüd unetuse, paanikahoogude ja kurvameelsuse käes. Sellisena sümboliseerib ta katastroofijärgses maailmas levivaid meeleolusid ja tundeid. Väga mitmekihilise romaani keskmes on Oskari eksirännak kadunud isa otsingul mööda New Yorki. Selle kõrval moodustab omamoodi paralleelse loo väikese Oskari vanemate ja vanavanemate kirjavahetus, mis ulatub tagasi samuti traagilise sündmuse, teise maailmasõja aegadesse.

Kaader romaani põhjal valminud samanimelisest filmist (2011, režissöör Stephen Daldry, Oskari osas Thomas Horn)

1. Miks on nüüdisaegne kirjandus murelik?

Arutle.

1.1. Miks ei tunne inimesed end nüüdismaailmas turvaliselt? Millised asjaolud hoiavad alal ja võimendavad teadmatust ja ebakindlust tuleviku suhtes?

1.2. Miks pöörab nüüdiskirjandus järjest rohkem tähelepanu sellele mure- ja hirmutundele ning pakub varasemast vähem fiktsionaalseid pelgupaiku – väljamõeldud maailmu, kus jõutakse lahenduste ja kindlustundeni?

Katastroofikirjandus

Millenniumivahetuse ärevas ootuses tekkinud ja 21. sajandi alguse terroritegude tõttu elavnenud maailmalõpumeeleoludest on välja kasvanud nüüdisaegne katastroofikirjandus. 21. sajandi alguse pingeline poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline olukord ärgitab kirjanikke mõtlema võimalike lõppude ja tumeda tuleviku üle.

Katastroofi äärmuslik vorm on apokalüpsis – kõikehaarav häving. See ohustab suurlinnu ja kontinente, planeeti ja inimkonda tervikuna. Katastroofikirjandust, mis keskendub inimese kogemustele hävitavate sündmuste keerises, nimetatakse apokalüptiliseks kirjanduseks. Apokalüptiline kirjandus käsitleb inimese seisundeid ja käitumist äärmusliku kriisi ajal.

Kirjandust, mis kujutab olukorda pärast ulatuslikku katastroofi, nimetatakse postapokalüptiliseks. Postapokalüptiline kirjandus jälgib inimeste ja inimlikkuse arengut oludes, mis on varasemaga võrreldes põhimõtteliselt ja pöördumatult muutunud. Seda laadi kirjanduses on tänapäeval tähtsal kohal ökoloogilise katastroofi ja kliimakriisi teema.

Mõistagi ei jaotu kirjandusteosed rangelt neisse lahtritesse, vaid võivad käsitleda katastroofiliste sündmuste mõlemat aspekti.  Samuti varieerub käsitluslaad: leidub nii fantastilist ja teadusulmelist (nt Jeff VanderMeer) kui ka realistliku kujutusviisiga katastroofikirjandust. Igasuguse katastroofikirjanduse huvikeskmes on inimloomus ja inimese enesemääratlus. Suurõnnetuse ajal üritab inimene iga hinna eest kinni hoida senistest eetilistest ja kultuurilistest tõekspidamistest, kuid katastroofijärgses maailmas tuleb oma identiteet ja tõekspidamised uuesti algusest peale läbi mõelda.

Apokalüptilised lood

Katastroofilood on sageli seotud mingi võimsa loodusjõu vallapääsemisega.

Kaader filmist „Täiuslik torm“ (2000, režissöör Wolfgang Petersen)

Apokalüptilised lood, kus hävingu vallandab looduskatastroof, on sageli seotud nüüdisaegsete keskkonnaprobleemidega.

Kaader filmist „Päev pärast homset“ (2004, režissöör Roland Emmerich), kus kliimamuutused vallandavad üleilmse tormi ja jahenemise, mis viib uue jääaja saabumiseni

Hulk apokalüptilisi lugusid on rajatud teaduse ja tehnikaga seotud riskidele, näiteks surmavate viiruste või kemikaalide väljumisele inimese kontrolli alt.

Kaader filmist „Nakkus“ (2011, režissöör Steven Soderbergh)

Ulmelugudes võivad apokalüptilisi sündmusi vallandada mitmesugused olendid: robotid, tulnukad, zombid, hiidkoletised jpt.

Kaader filmist „Terminator Genisys“ (2015, režissöör Alan Taylor), kus tegutseb ikooniline küborg Terminaator (Arnold Schwarzenegger) – tegelaskuju, kelle lõid 1984. aastal samanimelises filmis James Cameron ja Gale Anne Hurd

2. Kuidas katastroofist jutustatakse?

Too näiteid apokalüptilistest lugudest.

2.1. Millistest hävingulugudest oled lugenud või milliseid filmis näinud? Milliseid sarnasusi neil lugudel on?

2.2. Millistest hirmudest ja ohtudest need lood kõnelevad? Kui reaalseks sa neid ohte ise pead?

2.3. Milliseid hävingulugusid võib pidada omaseks just nüüdisajale?

Kuidas jääda inimeseks?

Üks 21. sajandi mõjusamaid katastroofiromaane on USA kirjaniku Cormac McCarthy (snd 1933) „Tee“ (2006, ee 2008). Napis, minimalistlikus stiilis kirja pandud teoses jälgitakse isa ja poja teekonda tuumakatastroofi tagajärjel ahermaaks muutunud maailmas. Teose rusuva atmosfääri loovad tuhastunud linnad ja hävinud loodus, kus ekslevad üksikud ellujäänud, kes püüavad üksteist vältida ning keda ohustavad vägivaldsed inimsööjate ja orjapidajate jõugud.

Kaader McCarthy romaani põhjal valminud filmist (2009, režissöör John Hillcoat, peaosades Viggo Mortensen ja Kodi Smit-McPhee)

Molekulaarbioloogist eesti kirjaniku Mari Järve (snd 1983) romaani tegevus toimub Eestis. Maailmas vallandub surmava viiruse puhang, mis on saanud alguse Indiast ning hävitab mõne kuuga suurema osa elanikkonnast. Romaanis jälgitakse, kuidas rühm juhuslikult kokku sattunud inimesi kriisiga toime tuleb: millistesse olukordadesse nad satuvad ning kuidas neid lahendavad.

Mustmiljon millenniumisonetti

Märt Väljataga, 2018 (valik)

Eesti luuletaja, tõlkija ja kriitiku Märt Väljataga (snd 1965) luulekogumiku „Gladioolid“ avab sonetitsükkel „Mustmiljon millenniumisonetti“. Selle aluseks on 2000. aastal ilmunud teos „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“, mille puhul on tegu kirjandusliku eksperimendiga: ribaraamatuga, mille kümnest alustekstist on võimalik kombineerida hõlmamatu arv sonette. Kõiki neid ühendab irooniline apokalüpsiseootuse motiiv.​

Märt Väljataga 2000. aasta jaanuaris Tallinna Linnagaleriis kunstiaktsioonil „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“

IV

On päike brigadir, kuu – traktorist,
​ilm põhjani on üles künda vaja.
​​​Planeedid juurtega on välja kist,
​​​ei öösi ainult õnnetähti saja.
​​​Lõi taeva kummi õitsev tuumaseen.
​​​Näe ingleid jahtivaid raketinooli!
​​​Usk rahva jaoks on hallutsinogeen.
​Vamm närib vana laotuse konsooli.
​​​Lööb hirmust sirgu linnutee spiraal –
​uut Tereškovat tõotab kohvisagu.​
​​Ei säästa musti auke ropp vandaal,
​​nüüd iga täht on selle leidja jagu.
​​​     Täis julgeid õiestajaid kosmodroom,
     ​Gagarineid ei pidurda kondoom.

VI

Kumb võidab – Jeesus Krist või Antikrist?
​Kes juhib sisse uue vapra aja?
​​​Kas kuratki saab õndsaks? Küllap vist.
​​​Arm hingetuks kord riisub põrgupaja.
​​​Protestib Juudas: „Kaua siin veel keen?
​​​Supp täis verd, higi, pisaraid ja sooli.
​​​Kõik päästetakse, lubas Origeen.“
​​​Eks uppujadki sadamasse krooli
​​​ja tõrksa Joona välja öögib vaal.
​​​Surm sureb ega kellestki saa jagu,
​​​on viimne sõna igikestval jaal.
​​​Roossõrmne puhkeb uue aja agu.
​​     Saab inglitiivad riukaline gnoom
​​​     ja patust vabaneb me iseloom.

3. Millenniumisonettide poeetika 

Iseloomusta sonettide poeetikat.

3.1. Millised soneti žanritunnused tekstidel on? (Vaata meenutuseks sonetižanri tunnuseid.)

3.2. Uuri välja, mida tähendavad sulle arusaamatud sõnad ning kellele viitavad pärisnimed sonettides. Kirjuta seletused kommentaaridena teksti sisse.

3.4. Märgi IV sonetis väljendid, mis osutavad nõukogudeaegsele paatosele (nt kangelasliku töö ülistamisele, kosmosevallutustele).

3.5. Märgi VI sonetis väljendid, mis osutavad piiblilugudele.

3.6. Too sonettidest näiteid kõrgpoeetiliste ning argiste väljendite ja teemade kohta.

3.7. Iseloomusta ülesannete 3.4–3.6 põhjal kujundiloomet ja keelekasutust. Kuidas on lõimitud eri keeletasandeid ja kultuuripärandi kihistusi? Kuidas selline lõiming sulle kui lugejale mõjub? Põhjenda.

3.8. Kuidas on kummaski sonetis väljendatud apokalüpsise teemat? 

  • Millised motiivid ja kujundid viitavad kaosele ja hävingule? 
  • Kas häving on lõplik või on sellesse kätketud uue alguse lootus? Too oma tõlgendust kinnitavaid näiteid.

Meeter ja Demeeter

Hasso Krull, 2004 (katkend)

20. ja 21. sajandil levinud lõpumeel juurdub põlistes hävingu- ja maailmalõpupärimustes, millest tuntumad on paljude rahvaste müüdid veeuputusest. Eesti kirjaniku, kriitiku ja esseisti Hasso Krulli (snd 1964) „Meeter ja Demeeter“ lõimib muistset pärimust tänapäevaste probleemidega. Teose 1. osas kirjeldatakse veeuputust, 2. osas sellele järgnevat uut maailmaloomist.

Meeter, 5

no te waahi anoo e kapi
​​ana te ao i te poouri,
​​​​ka tiimata mai te koorero
​​​​a ngaa tuupuna

pensujaamas on mingi hais
​ei saa aru kas see on autode
​​​​või autojuhtide või pensu
​​​​või puhtaks pestud asfaldi
​​​​hais

​vaatan pensujaama poes natuke ringi
​​​​igasugust träni on küll aga pole
​​​​traditsiooni
​​​​mida tahtsin just leida
​​​​didjeridood
​​​​ega boomerange

​see-eest on siin pudelite kaupa
​​​veeuputuse-eelset vett
​​​​punaseks kollaseks või valgeks värvitud
​​​​alkoholiga või ilma
​​​​need tuletavad meelde
​​​vikerkaaremadu

​viskan korvi mõned tumedamad pudelid
​​ja maksan
​​​​vikerkaaremaovärvilise kaardiga
​​​​selle kaardi peal jätkub krediiti
​​​​kuni kusagil üldse veel voolab raha
​​​​kuni kusagil üldse enam ei voola raha
​​​​ka siis kui kõik rahavoolud on
​​​​igaveseks
​​​​lõppenud
​​​​madu neelab kaardi alla ja oksendab selle välja
​​​​ilma pankade
​​​​ja pensujaamadeta

kui mererannas on käidud
​sobib supermarketisse minna

​kui maa alles oli
​​​​pimedusega kaetud
​​​​kirjutab Wiremu Maihi Te Rangikaheke
​​​​rääkisid esivanemad juba oma lugusid
​​​​siis läksid lahku
​​​​taevas ja maa
​​​​ja ilm läks valgeks
​​​​esivanemad aga
​​​​rääkisid oma
​​​​lugusid edasi

6

supermarketis on veel rohkem
​​​​igasugust träni
​​​​lihtsalt nodi viukse ja vidinaid
​​​​hüperträni ja superträni

mõõdetud sammul astutakse
​​​​mööda põrandale joonistatud kõnniteed
​​​​sellegi laius
​​​​on peaaegu üks meeter

​ühes kohas ripuvad riided
​​​​teises seisavad tassid ja taldrikud
​​​​kammkeraamika nöörkeraamika
​​​​merevaigust ehted elektroonika

​libisen trepi
​astmelisel maol
​​​​läbi korruste nagu
​​​​läbi maa-aluste
​​​​kihtide

​supermarket on ainuke koht
​​​​kus kunagi ei saa aru
​​​​millal sa oled maa all ja millal ei ole
​​​​see on
​​​​maa-aluste maailm
​​​​vanasti öeldi: manalased
​​​manalamehed ja manalanaised
​​​​libisevad mõõdetud sammul
​​​​joonistatud kõnniteedel ja maa-alused jõed
​​​​kannavad neid
​​​​sügavale labürindi südamesse

​nii nagu kõikides koobastes
​valitseb ka supermanalas
​​​​alati ükssama temperatuur
​​​​aukudest puhub sama õhku

​väljas on
​​​​alati talv
​​​​ja Prometheus
​​​​porgandist ninaga

​puhub külm läbilõikav tuul
​​​​ja koerarakend on lumme kinni jäänud
​​​​üleval kõrgel mängivad virmalised
​​​​jalgpalli halva mehe peaga

​äkki märkan
​​​​kirjus riidas otse turvamehe kõrval
​​​​suurt eukalüptilõhnalist didjeridood
​​​​haaran selle ja kõnnin jalutan lendan supermanalast

7

välja

[‑‑‑]

4. Eepos võimalikust tulevikust

Loe ja arutle.

4.1. Leia katkendist sõnaseletused ja märkused, mis juhivad tähelepanu mütoloogilistele motiividele.

4.2. Kui tunned ära veel mõne viite mütoloogiale (näiteks antiik- või piiblimüüdile), rahvaluulele või muistsele ajaloole, märgi see tekstis ning kirjuta juurde seletus.

4.3. Seleta, kuidas muistse, müütilise maailma motiivid põimuvad tekstis osutustega tänapäevasele tegelikkusele.

4.4. Loe katkeid Sven Vabari intervjuust Hasso Krulliga.

S.V.: Eepose üks tunnustest peaks vist olema see, et eepos esindab mõnd kindlat rahvast, etnilist rühma, inimgruppi. Missuguse inimgrupiga kuulub kokku „Meeter ja Demeeter“?

H.K.: „Meeter ja Demeeter“ on rohkem selline multikulti- kui mingi ühe kogukonna eepos. Mõte oli panna kokku nii palju erilaadseid kosmogooniaid ja veeuputuselugusid, kui mahub ühte piiratud suurusega, piiratud ridade arvuga teksti. Omavahel rööbituvad vanad lood aga aitavad luua sidet meie ajaga. Eepose esimene osa paigutubki kas enam-vähem praegusesse aega või üsna lähedasse tulevikku.

[‑‑‑]

S.V.: Sinu eeposes leiab lähitulevikus aset veeuputus, mida võiks tänapäevaselt sõnastades nimetada ökokatastroofiks ja millele järgneb uus maailmaloomine. Kuidas on sinu jaoks seotud ühelt poolt muistsed kosmoloogiad ja meie juured, teiselt poolt aga ökoloogiline eluhoiak? [‑‑‑]

H.K.: Veeuputus on mõnes mõttes ökokatastroofi vastand. Ökokatastroof tähendab ju eluslooduse hävimist, kas suuremas või väiksemas ulatuses, ja kui pöördumatult hävib küllalt suur hulk loodust, siis on see katastroof lõplik. Veeuputus nõnda ei tee, ta hävitab kõigepealt ühiskonna, olemasolevad suhted, palju kahejalgseid, neljajalgseid, kuuejalgseid jne. Maa ise jääb puutumata, ja kui ta ükskord vee alt välja tuleb, võib kõik hakata otsast peale.

„Meeter ja Demeeter“ on seega kujuteldav stsenaarium, kuidas ökokatastroof võiks pooleli jääda. Tõsi, Antarktika sulamine on praegu toimuvate protsesside üks osa, aga eepose uputus ei koosne ainult sellest, vihmahood vallanduvad ikkagi jumalanna tahtel. Nii et seda võib ökoloogilise eluhoiakuga siduda küll, aga tingimata ei pruugi – see on lugeja vaba valik.

5.2. Milliseid seoseid muistsete müütide ning tänapäeva probleemide vahel intervjuus välja tuuakse?