Kuidas mõista tegelast

Igaühel on oma ettekujutus raamatus toimuvast. Lugemisel on mitu astet. Kõige­pealt lugeja sõnastab, mis tekstis juhtub ja kuidas ta seda ette kujutab. Aga kuidas raamatust edasi kõneleda? Kuidas mõista tegelasi, kellega kujutatud sündmused toimuvad?

Kõigepealt tuleb vaadelda peategelast ja tema käitumist erisugustes olu­kordades. Peategelase mõistmiseks on kõige lihtsam asetada ennast tema asemele. See teeb kontakti raamatus kujutatud maailmaga elavamaks ja tundelisemaks. Nii on raamatus jutustatud lugu ühtäkki rohkem tõeline.

Kuid oleks kahju, kui lugejatena ainult sellega piirduksimegi. Esimene tasand on mõista raamatutegelast kui inimest, kellel on välimus, iseloom ja tõekspidamised. Teine tasand on otsida põhjust, miks on ta just selliseks loodud. Miks on ta pandud käituma ja rääkima just sellisel moel?

Tegelase kaudu kerkivad esile probleemid, mis võivad olla sügavamad, kui esmapilgul tundub. Võtame näiteks selle olukorra „Kevade” XI peatükist, kus Arno istub jõe ääres ja nukrutseb. Olukorda pinnapealselt hinnates ütleksime lugejatena: „Arno on kurvameelne poiss” või „Paljud noored ongi sellised”. Mõni lugeja võib-olla isegi ärritub, mõistmata, miks peaks keegi nii haiglaselt tusane olema.

Teksti sügavamalt vaadates pöörame aga tähelepanu ka kõrvaltegelastele ning leiame eest suure suhtevõrgustiku, kuhu kuuluvad lisaks Arnole veel kolm osapoolt: tema klassikaaslased, õpetajad ja vanemad. Kõigil neil on oma osa Arno tunnete ja käitumise mõjutamisel.

Tähtis on ka tegelase välimus. Välimus määrab esmamulje, mille järgi hindame nii kirjandustegelasi kui ka elus inimesi. Üldjuhul jagunevad inimesed meie jaoks lahtritesse. Nii jagunevad ka kirjandustegelased teatud tegelastüüpideks. Kiuslikud ja halva iseloomuga tegelased on tihti ebameeldiva välimusega (näiteks kuivetunud ja pika ninaga), võimuahned ja rumalad inimesed on sageli väikest kasvu. Head tegelased jällegi on kenad ja meeldivad ka välimuselt: südamlik ja elurõõmus vanaema on punaste põskedega, sõbralikul vanataadil on pikk muhe habe.

Tegelastüüpide kujutamisel tuleb aga kirjanikul olla ettevaatlik, et vältida inimeste liialdatud ja ebaõiglast lahterdamist (kõik blondid on rumalad, kõik õpetajad kiuslikud, kõik koolipoisid õpivad kolmedele).

Kuulus itaalia kunstnik Leonardo da Vinci (1452—1519) püüdis välimuse kaudu peegeldada ka inimese siseelu. Sõnasta pildil kujutatud inimeste välimuse põhjal, kes nad on ja mida teevad. Kui lihtne või keeruline on iseloomustada inimest välimuse järgi? Millised ohud selles peituvad?

Töövihiku ülesanded 11, 12, 13 ja 14