Kirjandus ja ühiskond
Sellest linnajaost, igast ta tänavapraost, avatud akendest, laste hõikeist, tasasest liiklusvoost, igast kivi, puidu ja klaasi hingetõmbest aimdub turvatunnet, headust. Inimesed naeratavad üksteisele ning autojuhid annavad alati teed; isegi kui jalakäijatele põleb punane foorituli, peavad nad kinni ja viipavad sõbralikult käega, mine aga mine, kus mul kiiret… Päike sirab ja võbeleb läbi roheliste puuvõrastike, nagu oleks tal miski rutt taga, miski tuhin sees, et ütelda inimestele: sellest kaunimat maailma pole!
Ärge unistage, ärge lootkegi, et saate kunagi mõne paradiisi, kus on veel midagi enamat sellest hetkest, sellest valgusest, sellest tuulest, mis toob kaasa mere lõhna, sellest sinisemastki sinisest, millel valged pilvekirmed, sellest lõhnast, mida hõngavad mu kiiris väikesed ilusad värvilised majad.
Ometi lõikub tosse helgusessegi miskit kära: eemalt paistab tilluke keskväljak ja säält nood ärevad hääled ning inimsumma sumin kostabki. Seame oma sammud muidugi sinnapoole, sest kus on inimesi ja hääli, sääl on lugusid, sääl juhtub elu, sääl lobisetakse loba ja kuulutatakse kuulujutte.
Mida muud ühele ränddetektiivist-maailmakirjeldajast etnoloogile ja ta isehakanud dr Watsonile vaja, mis köidaks enam näljast teadlasenatuuri ja talitsematut uudishimu kui teised elusolendid?
Väljakule on kogunenud kummalist rahvast: kaltsudesse mähitud peadega, lõunamaalase välimusega rõõmsaid naisi ja tüdrukuid, kes laulavad kummalikku õrna laulu oma kauge maa kahisevas ja susisevas, aga salapäraselt ilusas keeles, neist eemal trobikond mustade habemetega tõsiseid taate miskit omavahel podisemas, lõbusaid punkarivälimusega noori, kes toksivad tühja limonaadipurki asfaldil edasi-tagasi, paar vanamemme suure loosungiga „Sõda on paha, ärge pidage sõdu!”, üks üksildase ja eksinud pilguga aina teiste vahel sõeluv kiilakas kulunud beežis nahktagis, mil nööbid vaevu paari niidiga ees püsivad, siis kummaline laudkond – just nimelt laudkond, sest nad on kaasa toonud väikse kohvikulaua, mille taga nüüd keset platsi istuvad, beseekooke pistavad ja pika jalaga klaasidest miskit limonaadi moodi mullitavat jooki rüüpavad – mehel on seljas frakk ja peas kõrge silinder, ühel naistest tumesinine maani kleit, mis jätab ta ilusad õlad flirtivalt paljaks, teisel, tumedapäisel, raskest tumedast kangast, aga uhkelt tikandite ja pärlitega ehitud araabiapärased riided. Nad aiva lobisevad omavahel ja naeravad valjul häälel.
Järsku hakkab rahvasumm kihama: hoonest, mille ees nad seisavad, potsatab välja pisike paks prillidega onkel, must vihmamantel seljas, sonimüts silmile tõmmatud, ja püüab inimeste vahelt läbi põigelda. Aga inimesed takistavad ta teed, hüüavad talle „Sõjard-sõjard!” ja „Maha sõda!” ja „Lapsetapja, emamõrtsukas!” ja „Vereminister!”. Paksuke kiunub: „Laske mind läbi, laske mind läbi, ma olen ministeeriumist!”
Taadid vehivad keppide ja karkudega. „Tule siia ja me näitame sulle, mis tähendab meie poisse lastega sõdima saata! Tule aga tule, kaika järele karjub su turi!” pasundab üks, endal silmad verejanust peas pungis, nii et tahavad peakolust välja tungida. Meidki on inimvool kuidagi kaasa kiskunud, keerleme ministrihärra ümber massi meelevallas. Paksuke on endaga püsti hädas, nüüd üritab ta trügida tagasi maja poole, kuid sinnagi on tee kinni pandud.
Lõpuks jääb ta seisma ja kisendab käsi pea kohale tõstes, nutuvõru ümber suu: „Mida te must tahate?! Mina ainult tegin seda, mida teised ees tegid! Kui kogu muu maailm sõdib, siis kuidas saab nii, et meie ei sõdi? Me jääme siis kõrvale… Elust! Ja kõigest-kõigest!”
Aga rahuvõitlejad ei kuula teda, nad on nii vihased oma rahukaitsmises, et sellest tõotab tulla suurem lööma. Nii tulitigedaid headusekaitsjaid pole ma veel näinudki. Suudame Rostfreiga vaevu massist välja pugeda ning kõrvaltänavasse põigata – just õigel hetkel, väljakule trügivad mundris mehed, käes põntsumas nuiad ja kilbid. Rahupooldajad loobivad neid kõiksugu prahi ja kolaga, me ei jää vaatama, mis edasi saab.
Läheme mööda väikest ja räpast tänavat, millel tuul keerutab punakirjas ajalehepabereid kuskilt möödunud ajast. Just nagu puutumatult kõigest, just nagu aina sääl istununa, satub me teele taas toosama veider laudkond demonstratsioonilt. Kõik kolm kergitavad me poole mullitavaid limonaadipokaale ja naeravad-käratsevad isekeskis. Nende ümber mängivad määrdunud, katkistes riietes lapsed justkui tillukesed kubujussid. „Mängime nüüd, et isal on palgapäev,” huikab keegi ja teised kiidavad takka. Üks suurem poiss hakkab edasi-tagasi tuigerdama ja teeb koledaid hääli, püüdes mõnel mängukaaslasel tukast kahmata. Lastel on lusti kui palju, joostakse ja kiljutakse, üks tüdruk on kahmanud maast tugevama oksarao ja nõuab valjuhäälselt: „Kus palk on, sa igavene lakkekrants!”
Näen järsku Johan Rostfreid nende keskel seismas, ta sätib oma sumadani maha ja istub sellele, kamandab kõiki enese ümber kogunema. Veider laudkondki jälgib teda huvitatult. Lapsed on sellisest sekkumisest veidi jahmunud ja kogunevadki etnoloogi ümber. Rostfrei hakkab rääkima, alul veidi ebalevalt, siis aga miskit kummalist sisimat sädet ja sära leides, meie kuulame:
„Ennevanasti oli nii, et maailma valitsesid jumalad. Iga jumal valitses maailma tuhat aastat ja siis andis valitsusõiguse järgmisele. Nii oli see ikka olnud ja nõnda paistis see ka alati jäävat. Jumalad andsid inimestele süüa ja juua ja lapsi, saatsid neile kaela hädasid, haigusi, torme, tuult, rahet, veeuputusi, ja sekka tillukesi rõõme, häid aastaid, kui aga tuju tuli. Ja inimesed elasid, üsna rahul nõnda, jumalate meelevalla all. Nad ei teadnud, et saab teisiti. Siis aga jõudis valitsemiskord ühe jumala kätte, kelle nimi oli Tema Kellel On Kummalised Mõtted Ja Kollane Kampsun. Just nõnda kõlas tolle auväärse jumala nimi. Kord oli aga seatud nii, et just valitsusaja alguses sai iga jumal otsustada ühe väga tähtsa asja, ühe põhimõttelise asja, mis maailma puudutas. Tema Kellel On Kummalised Mõtted Ja Kollane Kampsun ei olnud niisama kotil konutanud ja oma järge oodanud, temal liikusid peas eriskummalised mõtted. Ikka vaagis ta, et mis oleks kui… Ja siis jälle: ei-ei, nõnda ikka ei saa. Aga nüüd oli tema valitsemiskord kätte jõudnud, kõik oli tema teha. Ja ta otsustas, ta vaatas maailma, vaatas ja uuris seda veel kord nagu iseenese peegelpilti hommikul enne väljaminekut, ja otsustas, ning ütles siis: „Saagu nii, et mitte ükski jumal mitte kunagi enam selle maailma asjadesse ei sekku.”
Ja nõnda saigi. Jumalail polnud sest tõtt-öelda sooja ega külma. Ja ega inimesedki märganud. Maailm ju keerles, asju juhtus, torme ja ikaldusi tuli ikka, häid aegugi oli, jahiõnne jagus, aga sagedamini said kitsed ja põdrad muidugi putku. Elu läks nii, nagu ta ikka läheb, ainult et mõned inimesed hakkasid märkama, et iseendast sõltub ikka pagana palju. Et ükski jumal ega ema ega isa ega kuningas ega kool ei suuda sind ära rikkuda ega panna tegema kõike kurja, kõike halba, mis maailmas sünnib…, vaid ikka inimene ise.
Nii on lood pärast seda päeva, mil Tema Kellel On Kummalised Mõtted Ja Kollane Kampsun otsustas, et jumalad inimeste ja ilma asjadesse enam ei puutu. Lihtsalt kõik inimesed ei tea seda veel, et tollal, kui see juhtus, polnud ajalehti ega televiisorit. Ja praegu pole enam kedagi, kes seda uudist rääkida teaks. Aga teie nüüd teate. Mõelge selle pääle õige hoolega ja rääkige teistele ka.”
Kõndisime Johan Rostfreiga, kes oli nüüd mu silmis otsekui suuremaks kasvanud, nagu kaks üksikut kauboid mööda tänavat päikseloojangu poole.
Vaikseks ja mõtlikuks oli jäänud lastekamp me selja taga, vaikselt ja mõtlikult näkitses veider laudkond beseekooke. Ja nii sai õhtu ja sai öö.
Esimene päev me rännakust.
