Põgenemine oma maailma

Mehis Heinsaar

Katkend

Möödus paar nädalat, ilma et midagi erilist oleks vahepeal juhtunud. Artur ja Heili tegid oma igapäevast tööd, linn nende ümber elas oma igapäevast elu ning aeg kõndis kuuldamatul linnusammul läbi linna, inimeste ja Eestimaa.

Ometi hakkas Artur Sandman end kesk seda rahulikku ja argipäevast elu üha imelikumalt tundma. Õigemini – imelikult hakkas ta end tundma kesk omaenda keha. Nagu elaks ja hingaks ta kesk võõrast kookonit. Sõites trammiga igapäevast Kopli ja Kadrioru vahelist liini, jäi ta tihti lapseliku huviga vaatlema oma juhtkangist kinni hoidvat paremat kätt, ja seejärel pahemat, suitsetavat kätt, mis liikus suu ja õhuakna vahet, aeg-ajalt viibates vastusõitvaile trammijuhtidele ning aeg-ajalt kustutades koni tuhatoosi. Üha sagedamini ehmatas teda sõidu ajal vaatepeeglist tema enda rahulik nägu, sinakashallid, maailmaga rahul olevad silmad, ning üha sagedamini tundis ta, et nende rahulike silmade tagant silmitsevad seda maailma veel ühed, üsna hiljuti ärganud ja ohtlikud unistaja-silmad. Samuti tundis Artur, kuis keegi tema suu läbi aeg-ajalt õhku ahmib, just nagu oleks tal Sandmani keres kitsas ja ebamugav.

Säärased asjad tegid Arturi murelikuks. „Aga mis siis,” mõtles ta, „kui mind mu enese keres vahest tõesti rohkem on kui üks, ja kui see teine, keda ma praegu tunda ei taha ja koguni kardan, mind tõepoolest aidata tahab. Sel juhul... sel juhul võiksin ma vähemasti proovida ta soovile vastu tulla.”

Päev hiljem, ühel argisel tunnil, mil tööle ruttavad inimesed Balti jaama peatuses parasjagu trammi astusid, prooviski Artur väga ettevaatlikult oma paremat kätt veidi enese poole nihutada, ilma et ta samal ajal end liigutanuks. Ja – kummaline küll – see õnnestus! Tema juhtkangil lebav parem käsi ei nihkunud paigast, samal ajal kui Sandman ometi väga selgesti tundis, kuis sõrmed end sõrmedest lahti lasevad, justkui tõmbaks ta need välja naha külge kinni kasvanud kinnastest. Siis proovis ta sama vasaku käega. Ka see õnnestus. Ja nagu pusiks ta end välja kitsaks jäänud kampsunist, suutis Sandman viimaks käed oma kätest päris enese sisse tõmmata. Kuid pealtnäha polnud ikka veel justkui midagi juhtunud. Parem käsi hoidis endiselt juhthoovast kinni ning pahem, suitsetav käsi, liikus suu ja õhuakna vahet, aeg-ajalt viibates vastusõitvaile trammijuhtidele ning aeg-ajalt raputades tuhka plekktoosi. Teatava õudustundega täheldas Artur, et käed, millest ta just äsja oli veel ühed käed välja tõmmanud ning mis enam just nagu talle ei kuulunud, tegutsesid nüüd tõesti ilma temata edasi – vajutasid uste sulgemise nupule, tõmbasid juhtimishoova alla ning tramm liikus edasi, ilma et ta ise oleks enam selle juhtimisse sekkunud. Seejärel, üha suuremast uudishimust kantuna, proovis mees ettevaatlikult ära tõmmata ka nägu oma näost. Ja ennäe! – järsu nõksakuga end tahapoole kallutades tekkis tõesti justkui väike avaus... kahe näo vahele. Artur tundis, kuis ta nina rebenes nina küljest lahti, põsed eraldusid põskedest ja kõrvad kõrvadest ning silmad, veel ühed silmad nägid nüüd nägu, tema enda kolmekümne viie aastast nägu seestpoolt, justkui oleks see mingi mask. Ja kõrvades, tema uutes kõrvades hakkas kostma imelikku mühinat, vere ja südame tuksumise mühinat... Säärases olukorras läbistasid Artur Sandmani pead korraga sedavõrd segadusse viivad ning hirmutavad tunded, et ta otsustas kiiruga oma vast koorunud näo ja uued käed vanasse kehasse tagasi lükata.

Õhtul, pärast seda kui Artur oli trammi depoosse juhtinud, ei saanud ta enne rahulikku hingamist tagasi, kui oli Vineeri peatuse kõrval asuvas baaris ära joonud kaks kannu õlut ning söönud sinna juurde ära ühe rasvase seaprae.

Ja Arturi hea enesetunne olekski vahest oma vanadesse roobastesse tagasi pöördunud, kui poole söömise pealt mitte ebamugavad mõtted teda jälle poleks üles leidnud. Nad istusid ilma luba küsimata Arturi lauda, jäädes teda võidurõõmsalt silmitsema.

„Nagu sa nägid,” hakkasid mõtted kohe seletama, „pole su elul sind vaja. Ta saab ilma sinuta väga hästi hakkama. Juhib trammi kui vaja, teeb poes vajalikud ostud, lobiseb ja armatseb naisega. On ju päevselge, et sina ei ela enam oma elu, et elu elab juba ammugi sind. Ja mida enam sa säärase eluga lepid, seda vähem tal sind vaja on. Sinu naeru, sinu nägemist ja trotsi. Vähehaaval, nii et sa ei märkagi, hakkab ta tegutsema sinu eest. Hakkab mõtlema sinu eest.”

„Kas siis tõesti pole enam ühtegi kohta, kus ma teist rahu saaksin!” urises Sandman.

Kuid ebamugavad mõtted ei teinud tema kaebusest väljagi.

„Su tegelik saatus on uinunud,” seletasid nad edasi, „see on uinunud kuhugi sinusse endasse. Kuid ära arva, et ta on surnud.”

„Ma olen oma elu peremees ega lase kellelgi end kamandada!”

„Eksid, sõbrake,” nähvasid mõtted vastu, „las me räägime, kuidas on asjalood tegelikult. Su intiimne saatus, need värvid, need varjundid, mida ainult sina, ainult sina ja ei keegi teine omal ajal nägid, need haralised, kusagilt su sügavast sisimast üles kerkinud mõtted, mida sa ei osanud muul moel lahti mõtelda, kui et nad õunapuust mereloomadeks voolisid – see oli mäng, suur mäng sinu ja maailma vahel. Sa olid maailma, oma väikese maailma looja kesk suurt maailma. See oli ohtlik ja lõbus mäng sinu ja elu vahel: ajal, mil sa veel avastasid võõraid hoove ja käisid metsistunud ja hämarates aedades pirnivargil, süda põksumas kui linnul. Kui sa võisid tundide kaupa jälgida üheainsama põrnika teekonda. Kui sind kõnetas iga tänavanurk, iga koer ja iga kaabu vastutulija peas. Sina tantsitasid siis elu, mitte elu sind. Kuid elule ei meeldi, kui keegi teine teda mööda tantsupõrandat ringi veab, tema tahab ikka ise tantsitada. Ja ühel hetkel, ühel hajameelsel hetkel, mil su tähelepanu oli mujale suunatud, peitis ta su tantsupilli ära. Kuhugi sinusse endasse.”

Artur ohkas. Ta pidi tunnistama, et ebamugavate mõtete veenmisoskus on tema vastupanust tugevam.

„Ja mis ma siis tegema peaksin?” küsis ta alistunud häälel.

„Tõmba süda ära oma südamest ja silmad ära oma silmadest ning mine otsima oma elamata elu. See on sinus alles. Otsi üles see sügav ja saladusi täis meri, mis sinus kunagi laius. Ning asu teele juba täna.”

Sandman kallas ülejäänud pool kannu õlut ühe sõõmuga kurku, pühkis käega suu puhtaks ja tõusis lauast. Ta oli tulnud siia päevatööst välja puhkama, kuid nüüd väljus ta baarist veelgi ärritunumalt, kui oli sinna sisenenud.

Järgmised kaks ööd magas ta rahutut und. Välja puhkamata, välja magamata, olles enese peas liikuvate kummaliste mõtete pärast juba kergelt paanilises meeleolus, plaanis Artur tõsiselt psühhiaatri poole pöördumist. Üha enam kummitas teda sõnul­seletamatu tunne, just nagu elaks ta keha temast lahus. Just nagu elaks ta tõepoolest mingit kahepaikset elu.

„Vahest olen ma tõmmatud mingisse imelikku mängu?” mõtiskles Sandman pimedasse toanurka vahtides „Aga sellisel juhul millisesse mängu?... Ja kellele seda vaja on?”