Teisipäevaklubi lood

Agatha Christie

„Imelik küll, aga mul ei olegi õiget tahtmist oma lugu jutustada,” ütles Joyce Lempriere. „See juhtus palju aega tagasi – kui täpne olla, siis viis aastat tagasi, kuid mõnes mõttes kummitab see mind tänini. Pealtnäha oli kõik rõõmus ja helge, ent sisimas varitses õudus. Imelik küll, aga isegi etüüd, mille ma tollal maalisin, kukkus välja samasugune. Pealiskaudne pilk haarab üksnes Cornwalli kitsaste järskude päikeseliste tänavate viimistlemata visandit, pikemal vaatlemisel aga aimub midagi kurjakuulutavat. Etüüd jäi küll müümata, kuid ma ei vaata seda enam üldse. See kükitab praegugi ateljeenurgas, nägu seina poole.

See on Rathole. Väike isevärki Cornwalli kaluriküla, väga maaliline, vahest üleliiagi. Sellest õhkub „vana hea Cornwalli teemaja” hõngu. Seal on ärisid, kus lühikeste juustega tütar­lapsed, kittel seljas, kirjutavad pärgamendile sügavamõttelisi lauseid ja kaunistavad nende algustähed kullaga. Omamoodi armas, ehkki natuke nagu upsakas.”

„Teada puha,” mühatas Raymond West. „Vankrid toovad häda ja viletsust. Ühtki maalilist küla ei jäeta rahule, viigu sinna kui tahes kitsukesed kujad.”

Joyce noogutas.

„Rathole’i kujad on tõesti kitsad, pealegi ilmatu järsud. See selleks, las ma räägin nüüd edasi. Sõitsin Cornwalli kaheks nädalaks maalima. Rathole’is on vana kõrts Polharwith Arms. See jäi ainsana terveks, kui hispaanlased küla millalgi tuhande viie­sajandatel aastatel puruks pommitasid.”

„Ei pommitanud,” ütles Raymond West kulmu kortsutades. „Ole pai, ära vääna ajalugu, Joyce.”

„Mina ei tea, aga igatahes panid nad suurtükid rannikule ja muudkui kõmmutasid, nii et majad kukkusid kokku. Ükspuha. See oli sammasverandaga imetore vana kõrts. Otsisin hea maalimis­koha ja kavatsesin parajasti tööle asuda, kui üks auto roomas rappudes mäest alla. Teadagi jäi see seisma täpipealt kõrtsi ees. Mis maalimisest seal enam juttu sai olla! Autost tulid välja mees ja naine, aga ma ei pööranud neile suuremat tähele­panu. Naisel oli õrnlilla linane kleit seljas ja õrnlilla kübar peas.

Mees läks kõrtsi, tuli varsti välja, sõitis minu suureks heameeleks sadamasilla juurde ja jättiski auto sinna. Tagasi tuli ta jalgsi. Samas rappus platsi veel üks vastik auto, mida juhtis kirevas – vist kärepunase piimalillemustriga – sitskleidis naine, peas sihuke lahmakas õlgkübar, nagu Kuubal kantakse, ainult kärtspunane.

Naine sõitis kõrtsi ees peatumata teise auto juurde, tuli autost välja ning mees hüüatas teda nähes üllatunult. „Carol!” hõikas ta. „Heldeke, kui tore! Mõelda vaid, et me selles kõrvalises kolkas kokku juhtume! Pole sind juba aastaid näinud. See seal on Margery, mu naine, tead küll. Tule ütle talle tere.”

Nad läksid kõrvuti kõrtsi poole. Märkasin, et teine naine oli välja tulnud ja astus neile vastu. Kui naine nimega Carol minust möödus, jõudsin talle pilgu peale visata. Silm haaras väga valgeks puuderdatud nägu ja erkpunaseks võõbatud suud, mis panid aru pidama, kas Margery tunnebki temaga kohtumisest erilist rõõmu. Margeryt polnud ma küll lähedalt näinud, aga kaugelt paistis ta üsna igavalt riides, peps ja kombeline.

See kõik ei puutunud minusse, aga vahel paeluvad ju päris pentsikud pisiasjad tähelepanu ja jäävad meelde. Minuni kandus üksikuid vestluskatkeid. Nad arutasid suplemaminekut. Mees, kelle nimi oli vist Denis, tahtis võtta paadi ning sõuda ümber neeme. Selle taga peaks asuma päris sügav kuulus koobas, mida tasub vaadata, ütles ta. Ka Carol tahtis koobast näha, kuid tema pani ette jalgsi mööda kaldajärsakut kõndida ja hoopis sealt koobast vaadata. Ta ütles, et ei salli paate. Viimaks lepiti niimoodi kokku, et Carol läheb jalgsi mööda kaljurada ning ootab koopa juures, Denis ja Margery aga sõidavad paadiga.

Nende juttu kuuldes tuli minulgi suplemisisu. Hommik oli väga palav ja töö edenes õige visalt. Liiatigi lootsin, et ehk on vaade pärastlõunapäikeses veel kenam. Mis muud kui pakkisin asjad ja läksin väikesele supelrannale, millele olin kogemata peale juhtunud ning mis jäi koopast hoopis teisele poole. Pärast mõnusat suplust sõin keelekonservi ja tomatit ning tulin pärastlõunal tagasi, heatujuline ja töötahteline.

Rathole tukkus. Mul oli õigus olnud, pärastlõunased varjud olid märksa ilmekamad. Polharwith Arms püüdis visandil pilku. Viltune päikesekiir langes kõrtsi ees maapinnale, mis mõjus üsna omapäraselt.

Taipasin, et supelseltskond oli kenasti koju jõudnud, sest rõdul kuivas kaks ujumistrikood – üks kärepunane, teine tumesinine. Visandi üks nurk jättis soovida ning ma kummardusin seda parandama. Kui ma jälle üles vaatasin, toetus Polharwith Armsi sambale mees, kes oli otsekui nõiaväel sinna ilmunud. Ta oli meremehe moodi riides, ilmselt kalur. Mehel oli pikk tume habe – kui oleksin tahtnud maalida kurja Hispaania kaptenit, poleks paremat modelli saanud tahtagi. Asusin palavikulise kiiruga tööle, enne kui mees ära läheb, ehkki jäi mulje, nagu oleks tal plaan sammast toetama jäädagi.

Viimaks mees siiski liigutas end, aga õnneks olin ta selleks ajaks juba paberile pannud. Mees tuli minu juurde ja hakkas rääkima. Oi kuidas tal jutt jooksis!

„Rathole oli omal ajal väga huvitav paik,” ütles ta.

Ma teadsin seda, aga mees rääkis sellest hoolimata edasi. Sain teada küla pommitamise – tahtsin öelda „hävitamise” – loo, kuulsin, et kõrtsmik oli tapetud viimasena. Hispaania kapten oli ta otse kõrtsi lävel mõõgaga surnuks torganud, veri oli kõnniteele purskunud ja plekki polnud õnnestunud isegi saja aasta jooksul ära uhta.

Jutt sobis rammetult unise õhtupoolikuga. Mehe hääl kõlas väga mahedalt, kuid sisendas ometigi hirmu. Ta käitus leebelt, aga ometi tajusin temas kurjust. Tänu temale nägin inkvisitsiooni ja hispaanlaste muid koletuid tegusid sootuks uue ja teravama pilguga.

Tema rääkis ja mina muudkui maalisin. Äkitselt hoomasin, et olin tema põnevat juttu kuulates pannud paberile midagi, mida tegelikult ei olnud. Olin maalinud Polharwith Armsi ukse ette heledasse päikeselaiku vereplekid. Imelik, et vaim võis käele niisuguse vembu visata, aga kõrtsi poole vaadates ehmusin. Käsi oli maalinud ainult seda, mida silmad nägid – vereplekke valgel kõnniteel.

Jäin neid ainiti vaatama. Siis pigistasin silmad kinni, ütlesin endale: „Jäta lollused, tegelikult ei ole seal mitte midagi!”, tegin silmad uuesti lahti – aga vereplekid olid endises kohas. Ma ei jaksanud seda välja kannatada. Katkestasin kalamehe jutuvoolu.

„Mu silmanägemine on kehvavõitu,” ütlesin. „Öelge palun, kas kõnniteel on tõesti vereplekid?”

Mees vaatas mulle leebelt ja lahkelt otsa.

„Pole seal enam mingit verd, proua. See, millest räägin, juhtus ligemale viissada aastat tagasi.”

„Jah,” kostsin ma, „aga praegu... kõnniteel...” Mul jäid sõnad kurku kinni. Ma teadsin... teadsin, et tema ei näe seda, mida nägin mina. Tõusin püsti ja hakkasin värisevi käsi asju kokku panema. Samas astus kõrtsi uksele toosama noor mees, kes oli hommikul autoga siia sõitnud. Nõutult vaatas ta ühele ja teisele poole. Tema naine ilmus rõdule ja hakkas supelriideid kokku korjama. Mees kõndis auto poole, kuid muutis korraga meelt ja tuli üle tee kalamehe juurde.

„Ega te ei oska öelda, kas see daam, kes teise autoga tuli, on juba tagasi?”

„Lillelise kleidiga daam? Ei ole näinud. Ta läks täna hommikul mööda kaldajärsakut koopa poole.”

„Tean-tean. Käisime koos suplemas, tema hakkas jalgsi kodu poole minema ning sellest ajast peale pole ma teda näinud. Siiatulek ei võta ju nii palju aega! Need kaljud pole ometi kukkumisohtlikud, ega?”

„Oleneb, kustkaudu minna, härra. Parem oleks keegi kaasa võtta, kes tunneb ümbrust.”

Küllap pidas kalamees silmas iseennast ning kavatses pikalt-laialt heietama hakata, kuid teine katkestas ebaviisakalt ta jutu, jooksis kõrtsi poole ja hüüdis naisele:

„Kuule, Margery, Carol ei olegi veel tagasi! Väga imelik!”

Margery vastust ma ei kuulnud, küll aga tema abikaasa vastust: „Kauem me igatahes oodata ei saa. Peame Penrithisse sõitma. Oled valmis? Ma keeran auto ringi.”

Nii ta tegigi ja varsti sõitsid nad ära. Mina kinnitasin endale ikka ja jälle, et kujutan endale igasuguseid narrusi ette. Kui nende auto oli silmist kadunud, läksin kõrtsi juurde ja uurisin teraselt kõnniteed. Muidugi polnud seal mingeid vereplekke. Ei, need olid olnud ainult minu perutava kujutluse vili. Ometi tegi see mulle miskipärast hirmu. Seal seistes kuulsin korraga kalamehe häält.

Ta vaatas mind uudishimulikult. „Teile tundus, et nägite siin verd, proua?”

Noogutasin.

„Väga imelik, väga imelik. Siinkandis on levinud üks uskumus, proua. Kui keegi näeb verd...”

Mees jäi vait.

„Jah?” õhutasin teda takka.

Mees jätkas leebelt Cornwalli kõnepruugis, ent hääldust kontrollides ja sõnu valides.

„Räägitakse, proua, et kui siin nähakse verd, siis heidab lähema ööpäeva jooksul keegi hinge.”

„Kui jube! Kananahk tuleb ihule!”

Mees jätkas sisendavalt: „Proua, kirikus on üks väga huvitav tahvlike. Suri...”

„Aitäh, ma ei taha seda kuulda,” tõrjusin otsustavalt, pöörasin kanna pealt ringi ja läksin sinnapoole, kus elasin. Kohale jõudes nägin taamal Carolit, kes ruttas kärmel sammul mööda kaljurada. Ta ergas hallide kaljude taustal nagu punane mürgilill. Tema kübar oli verekarva...

Judisesin. Hoidku küll, mul polnud muud mõttes kui veri.

Pärastpoole kuulsin automürinat. Mõtlesin, et ka Carol sõidab Penrithisse, aga tema keeras hoopis vasakule, vastassuunda. Saatsin mäkke rühkivat autot pilguga ja hingasin kergendatult. Rathole oli jälle niisama vaikne ja unine nagu alati.”

„Kui see on kõik,” sõnas Raymond West, kui Joyce vait jäi, „siis ütlen oma arvamuse pikemata välja. Seedehäired. Pärast toekat kõhutäit tükivad vahel silme ees laigud ujuma.”

„See pole kaugeltki kõik,” vastas Joyce. „Kohe räägin, mis edasi sai. Kaks päeva hiljem lugesin ajalehest artiklit „Saatuslik suplus”. Selles räägiti, et kapten Denis Dacre’i abikaasa oli veidi eemal Landeeri abajas õnnetul kombel uppunud. Missis Dacre ja tema abikaasa olid sealses hotellis toa võtnud ja tahtnud suplema minna, aga just siis oli tõusnud vilu tuul. Kapten Dacre oli leidnud, et ujumiseks on liiga külm, ja läinud koos teiste hotellikülalistega hoopis golfiväljakule. Missis Dacre polnud külma peljanud ja oli üksi abajasse läinud. Kui ta tagasi ei tulnud, oli mees muretsema hakanud ja läinud koos sõpradega randa. Nad olid leidnud kalju kõrvalt missis Dacre’i rõivad, aga naisest endast polnud jälgegi. Laip oli leitud alles nädalapäevad hiljem, kui see oli veidi eemal kaldale uhutud. Tema peas oli enne surma tekkinud hirmus haav, arvatavasti oli naine sukeldunud ja pea vastu kaljut ära löönud. Niipalju kui mina suutsin välja selgitada, oli ta surnud täpselt ööpäev pärast seda, kui ma vereplekke nägin.”

„Mina protesteerin,” teatas Sir Henry. „See pole mingi mõistatus, vaid hoopis tondijutt. Miss Lempriere on ilmselt meedium.”

Mister Petherick köhatas nagu tavaliselt.

„Mind hämmastab üks asjaolu...” lausus ta. „Peahaav. Minu arvates ei tohi välistada mõrva. Paraku pole millestki kinni hakata. Miss Lempriere’i meelepete või nägemus on muidugi huvitav, aga selle põhjal ei saa küll mingeid järeldusi teha.”

„Seedehäired ja kokkusattumus,” väitis Raymond. „Pealegi kes teab, kas tegemist oli ikka nendesamade inimestega. Liiatigi mõjutab needus, või mis see oli, ju ainult Rathole’i põliselanikke.”

„Minule tundub,” ütles Sir Henry, „et asjasse oli segatud too õel meremees. Aga üldiselt olen ma mister Petherickiga ühel nõul, et miss Lempriere’i faktidest jääb napiks.”

Joyce pöördus doktor Penderi poole, kes raputas naeratades pead.

„Väga huvitav lugu,” ütles ta, „aga paraku pean ma Sir Henry ja mister Petherickiga nõustuma – meil pole tõesti suurt millestki lähtuda.”

Siis vaatas Joyce uudishimulikult miss Marple’i poole. Too naeratas.

„Mulle paistab, kulla Joyce, et te salgasite tõesti ühtteist maha,” ütles ta. „Mina seda pahaks ei pane. Meil, naistel, on rõivaste peale rohkem silma kui meestel. Minu meelest pole aus anda meestele niisugune pähkel pureda. Vaeseke pidi ülepeakaela kleiti vahetama. Mäherdune nurjatu naine! Ja veel nurjatum mees.”

Joyce jäi teda ainiti vaatama.

„Tädi Jane,” ütles ta. „See tähendab miss Marple. Mul on tunne... mul on tõega tunne, et te aimate tõtt.”

„Teate, kullake,” ütles miss Marple, „minul on siin täies rahus hea lihtne mõelda, palju kergem, kui oli teil, pealegi olete teie kui kunstnik ülitundlik, eks ju? Kudumistöö näpus istudes näeb fakte palju selgemas valguses. Rõdul kuivavast trikoost tilkus verd, aga et trikoo oli punast värvi, ei saanud kurjategijad arugi, et see oli verine. Vaeseke, vaene nooruke neiu!”

„Vabandage, miss Marple, aga mina igatahes koban täielikus pimeduses,” ütles Sir Henry, „paistab, et teie ja miss Lempriere mõistate teineteist poolelt sõnalt, aga meie, mehed, ei taipa mõhkugi.”

„Räägin nüüd loo lõpuni,” ütles Joyce. „See juhtus aasta hiljem. Olin idarannikul kuurordis ja töötasin visandi kallal, kui mind valdas korraga imelik tunne, nagu oleksin seda, mis juhtus, kord juba näinud. Minu ees kõnniteel seisid mees ja naine, kes tervitasid kolmandat, käre punase piimalillemustriga sitskleidis naist. „Mõtle, kui vahva, Carol! Pole sind nii ammu näinud! Minu naist sa vist ei tunne? Joan, see on mu vana sõber miss Harding.”

Tundsin mehe kohe ära. See oli Denis, seesama Denis, keda olin Rathole’is kohanud. Naine oli tal küll uus, Joan, mitte Margery, aga muidu sama tüüpi: noor, üpris igavalt rõivastatud ja väga silmatorkamatu. Mul oli tunne, et hakkan hulluks minema. Nad arutasid suplemaminekut. Teate, mida ma siis tegin? Läksin otsemat teed politseijaoskonda. Mõtlesin, et eks mind peetakse napakaks, aga tühja kah. Juhtus nii, et kõik sujus. Jaoskonnas oli parajasti Scotland Yardi politseinik, kes oli just sellesama asja pärast kohale sõitnud. Hirmus rääkida, aga politsei oli Denis Dacre’i kahtlustama hakanud. Denis Dacre ei olnud muidugi õige nimi, see kaabakas võttis iga kord ise nime. Ta sobitas tutvust vaiksete, tähelepandamatute tütarlastega, kel oli vähe sõpru-sugulasi, võttis nad naiseks, kindlustas nende elu suure summa peale ja siis... oi, see on jube! Tegelikult oli ta hoopis Caroliga abielus ning nad tegutsesid alati ühe ja sama plaani järgi. Sellepärast nad õigupoolest vahele jäidki. Kindlustuskompaniid haistsid halba. Mees saabus koos noorikuga vaiksesse rannakülasse, kuhu ilmus ka too teine naine ja kõik kolm läksid suplema. Noorik tapeti, Carol pani tema rõivad selga ja läks koos mehega külasse tagasi. Seal tegid nad näo, et otsivad Carolit ja sõitsid peagi ära. Külast välja jõudnud, pani Carol oma karjuva kleidi jälle selga, võõpas suu punaseks, läks tagasi, istus oma autosse ja sõitis minema. Nad uurisid vee voolusuuna välja ning uppumine mängiti maha järgmises supluspaigas rannikul. Carol esines Denisi naisena, läks üksildasse supluskohta, jättis naise riided kalju juurde, lahkus, lilleline sitskleit seljas, ja ootas kokkulepitud kohas meest järele.

Arvan, et kui nad vaese Margery tapsid, pritsis verd Caroli supelkostüümile, aga kuna trikoo oli punane, ei pannud nad seda tähele – täpselt nagu miss Marple ütles. Kui trikoo kuivama riputati, tilkus verd kõnniteele. Huhh!” Joyce judises. „See seisab mul ikka veel silmade ees.”

„Õige küll!” ütles Sir Henry. „Nüüd tuleb mulle meelde! Mehe tõeline nimi oli Davis. Olin täitsa unustanud, et Dacre oli üks tema paljudest valenimedest. Harukordselt kaval paar. Väga veider, et mitte keegi ei märganud vahetust. Küllap sellepärast, et kleit torkab paremini silma kui nägu, nagu miss Marple’gi ütles, aga ikkagi oli see väga kaval plaan. Me kahtlustasime Davist, aga mõrvasüüdistust oli talle raske esitada, sest tal oli alati raudne alibi.”

„Tädi Jane,” ütles Raymond miss Marple’it uudishimulikult uurides. „Kuidas sa küll nii nupukas oled? Ise oled nii rahulikku elu elanud, aga ometi ei üllata sind miski.”

„Mulle meenutab üks juhtum ikka teist,” ütles miss Marple. „Elas kord keegi emand Green, kel oli viis last. Ta kindlustas kõigi viie elu ja mattis kõik viis. Selge see, et hakatakse kahtlustama.”

Ta vangutas pead.

„Külaelus on palju kurjust. Loodan, et teie, kulla noored, ei saa iial teada, kui nurjatu võib olla maailm.”

Tõlkinud Karin Suursalu