August Kitzberg, „Libahunt”
Näidendi tegevus leiab aset pärisorjuse ajal Tammaru talus, kuhu satub Tiina, kelle hukatud ema peeti nõiaks. Tüdruk on hoopis teistsugune kui ülejäänud külaelanikud – temas on rohkem vabaduseiha, elurõõmu ja julgust. Ent just oma erilisuse pärast satub ta vastuollu orjuse ja alandlikkusega leppinud inimestega. Kadeduse ja kuulujuttude tõttu põgeneb ta kodust ning isegi tema armastatu Margus ei julge teda toetada. Näidendi probleemistik on aktuaalne tänapäevalgi, olgu siis tegemist suhetega klassi- või laiemalt ühiskonnaliikmete vahel.
Lydia Koidula, „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”
„Säärane mulk” on üks esimesi eesti algupäraseid näidendeid. Tegu on komöödiaga, millest ei puudu ka õpetlik iva. Näidendi tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Eestimaal. Vähese haridusega taluperemees Peeter Pint ei taha, et tema tütar Maie abielluks Männiku Märdiga, kes on tegelikult väga sümpaatne ja Maiele juba kalliks saanud.
„Säärase mulgi” katkendit loed peatükis 7.5.
Eduard Vilde, „Pisuhänd”
Komöödia „Pisuhänd“ kuulub eesti näitekirjanduse kullafondi: seda lavastatakse tänini ja sellest on tehtud ka populaarne telefilm. Komöödias pilatakse kirjandusrindkondi, kus võimutsevad tihti vaid mööduvad moenarrused ja kriitikute ebapädevus. Ludvig Sanderi elu on heal järjel, kuid kirjutamine ei edene ja lubatud romaan ei saa kuidagi valmis. Olukord hakkab jumet võtma, kui külla satub tulema endine klassivend Piibeleht, kel just romaan valmis saanud. Kuid ükski teene ei jää vastuteeneta ning ükski pettus kauaks ainult asjaosaliste teada… Näidendist on keelepruuki tulnud mitu ütlust, millest vahest tuntuim „Kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal“.
Näidendi järgi on tehtud ka tuntud telefilm, mida saad vaadata siit.
Jaan Tätte, „Näidendid”
Jaan Tätte näidendid on ühed mängitumad Eesti teatrilaval. Siia kogumikku on koondatud neli näidendit: „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest”, „Sild”, „Palju õnne argipäevaks!” ja „Tere”. Tema esimene ja kuulsaim näidend „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” käsitleb inimese väärtusi. Loos seatakse vastamisi armastus ja raha ning vaadeldakse, kumb jääb peale ja osutub tähtsamaks.
Eva Koff, „Mirr”
Selles realistlikus noortenäidendis vaadeldakse üksildustunnet ja võõrandumist, mida noored tunnevad, kui ühiskond paneb nende õlule täitumatuna näivaid ootusi. Mida tuntakse siis, kui ei õnnestu olla nii edukas kui vaja? Näidendi aluseks on intervjuud noortega. Näidenditeksti valmimisse andsid oma panuse nii kooliõpilased kui ka noored, kel on tulnud oma haridustee katkestada ja kanda karistust vanglas.
Loone Ots, „Koidula veri ja teisi näidendeid”
Loone Otsa näidendikogusse kuuluvad järgmised näidendid: „Koidula veri”, „Libuhunt”, „Eriman ehk Kolm kuulsust Firenzes”, „Muumitroll ja Malaparte” ja „Valgre ja vaenlased”. Kõik näidendid keskenduvad mõnele tuntud ajaloolisele või fiktsionaalsele tegelasele ja pööravad mõnevõrra tuttava loo hoopis pahupidi. Nii sünnivad uued, põnevad ja ootamatult koomilised uued kultuurilood. Näiteks kerkib „Koidula verd” lugedes küsimus, kas Juhan Liiv võis olla tegelikult Lydia Koidula ja tsaar Aleksander II salajane järeltulija. Kogumikku edasi lugedes saab aga teada ka näiteks seda, kuidas Muumitrollid tegelikult ilmavalgust nägid.
Andrus Kivirähk, „Adolf Rühka lühikene elu”
Näidend räägib teatrist ja teatritegemisest. Tegevus toimub 19. sajandi lõpul Tartus August Wiera juhitavas Vanemuise teatris. Tollal astusid lavalaudadel üles asjaarmastajad, elukutselisi eesti rahvusest näitlejaid siis veel polnud. Näidendi peategelane Adolf Rühka on samuti armunud teatrisse ja üritab kitsastele majanduslikele oludele vaatamata näitlejaks saada. Nagu Kivirähki loomingu puhul ikka, on näidendis omal kohal ka huumor. Sellest hoolimata aga puudutatakse tema lugudes ja näidendites väga olulisi teemasid. Näiteks paneb see näidend mõtlema, kuidas sünnib kunst ja mille jaoks on teatrit vaja.
Näidendi katkendit loed peatükis 7.7.
Andrus Kivirähk, „Liblikas”
Selle lühiromaani keskmes on Estonia teater oma algusaegadel. Liblika metafooriga osutatakse nii Estonia teatrile kui ka selle kesksele hingele, näitlejannale ja tantsijannale Erika Tetzkytile. Erika on lummav ja tema elu kütkestav, kuid paraku lõpeb see (nagu liblikalgi) liiga vara. Kuigi teatud osas vastab romaani tegevustik ajaloolisele tegelikkusele, on selles ka suur osa kirjaniku fantaasial. Romaan on nukker, haarav ja samal ajal ka romantiline.
Aino Kallas, „Tähelend. Eesti poetessi Koidula elulugu”
Soome-eesti autori Aino Kallase (1878–1956) kirjutatud Lydia Koidula elulugu kujutab poetessi kirgliku isiksusena. Ometi pidi Koidula oma loomust ohjeldama ja loometegevust olude sunnil piirama. Nii sai ta nautida vaid mõneaastast tähelendu. Mis teda oma loometöös takistas ja kuidas elas see eesti kirjanduse suurkuju, keda tänapäevani loetakse, kelle tekstide järgi lavastusi tehakse ja kelle sõnu laulukaare all tuntuks saanud viisidel aina korratakse?
Voldemar Panso, „Portreed minus ja minu ümber”
Voldemar Panso (1920–1977) on legendaarne lavastaja, näitleja ja teatriteadlane, kes rajas lavakunstikooli, kus ka praegu saab näitlejaks õppida. Siia teosesse on koondatud 1960–1970. aastatel Panso kirjutatud portreed olulistest toonastest eesti kultuuriloojatest. Raamat sobib hästi teatri- ja ajaloohuvilistele.
