Andrus Kivirähki võlu peitub selles, et ta on eesti müüte ja müütilisi tegelasi esitanud uues kuues. Tänu temale on eestlaste hulgas taas muutunud väga populaarseks müütilised olendid nagu kratt, libahunt ja vanapagan. Müüdimotiivide kasutamine 21. sajandi kontekstis ei ole omane mitte ainult Eesti kirjandusele, vaid kogu maailmakirjandusele.
Müüdimotiivid
Näiteks on Jeanette Winterson (1959) kirjutanud romaani „Taak“ (2005, e k 2006), milles ta mängib müüdiga Atlasest. Muu hulgas kohtub Atlas kosmosesse saadetud Laikaga. Margaret Atwood (1939) käsitleb romaanis „Penelopeia“ (2005, e k 2006) Penelope ja Odysseuse lugu uuest vaatenurgast. Viktor Pelevini (1962) romaan „Õudusekiiver. Theseuse ja Minotaurose müüt“ (2005, e k 2006) on kui internetivestluse logifail. Alexander McCall Smith (1948) kujutab raamatus „Unenägude Angus. Keldi unenäguse jumal“ (2006, e k 2007) keldi mütoloogiast tuntud Angust, kes toob öösiti unenägusid.
Õudusekiiver. Theseuse ja Minotaurose müüt
Viktor Pelevin
(katkend)
- Katkendis on mainitud Ariadnet. Uuri, kes on Ariadne ja millistes müütides ta esineb.
- Kuidas võiks vestlus jätkuda? Moodustage paarid ja jätkake logifaili.
Penelopeia
Margaret Atwood
(katkend)
Kaitseadvokaat: Teie kõrgeausus, lubage mul väita, et minu klient, kes siin seisab – hea kuulsuse poolest tuntud legendaarne kangelane Odysseus, keda süüdistatakse paljude mõrvamises – on antud juhul süütu. Küsimus on vaid selles, kas tal oli õigus armutult noolte ja odade abil tappa (me muidugi ei sea kahtluse alla ei tapmist ennast ega ka taparelvade kasutamist) enam kui sada kakskümmend heast perekonnast pärit noormeest – täpsemalt öeldes, tosina jagu vähem või rohkem – ainult sellepärast, ma rõhutan, et nad olid tema majapidamises söönud ilma tema loata, olid häirinud tema naist ning pidanud salaplaani tappa tema poeg, et seejärel trooni haarata? Minu auväärt kolleeg on väitnud, et Odysseusel polnud selleks õigust, ning nende noorukite mõrvamine oli koletu ülereaktsioon sellele, et mõrvatud läksid tema palees viibides söömaahnuses veidi liiale.
Ka väidetakse, et Odysseusele ja/või tema troonipärijaile või nende volinikele oli pakutud materiaalset kompensatsiooni seoses puuduvate toiduainetega, ning selle oleksid nad pidanud rahumeelselt vastu võtma. Märkigem seejuures aga, et kompensatsiooni pakkusid noodsamad noormehed, kes vaatamata paljudele eelnevalt esitatud palvetele ei teinud midagi, et ohjeldada oma tähelepanuväärset isu, kaitsta Odysseust või turvata tema perekonda. Odysseuse äraolekul ei näidanud nad üles vähimatki lojaalsust – hoopis vastupidi. Niisiis, kui usutavad olid nende lubadused? Kas arukas mees oleks uskunud, et nad kunagi tagasi maksavad ühegagi härgadest, mida nad olid lubanud?
Räägime nüüd sellest, millised olid Odysseuse väljavaated. Sada kakskümmend meest – tosin rohkem või vähem – ühe vastu, või juuksekarva siin lõhki ajades, nelja vastu, kuna Odysseusel olid ju kaassüüdlased, nagu mu kolleeg neid nimetab. Kokkuvõttes oli Odysseuse poolel üks lapseohtu sugulane ja kaks sõjandusalase väljaõppeta teenrit. Mis oleks kõnesolevaid noormehi takistanud teesklemast Odysseusega kokkuleppele jõudmist, ning seejärel ööpimeduses ja vahimehe puudumisel talle lõpu peale tegemist? Meie sügav veendumus siinkohal on, et kinni haarates tõenäoliselt ainsast võimalusest, mida saatus talle pakkus, tegutses meie kõigi poolt austatud klient Odysseus vaid enesekaitsest lähtuvalt. Seega palume teil kohtuasi lõpetada.
- Mida sa Odysseuse kohta tead?
- Kuidas võiks kohtuasi Odysseuse jaoks lõppeda?
- Miks otsivad kirjanikud 21. sajandil inspiratsiooni vanadest lugudest?
- Otsi teavet Margaret Atwoodi kohta ja tee tema kohta mõistekaart.
Kalevipoeg
Andrus Kivirähk
(katkend)
Tuleb Kalevipoeg, pikk laud õlal.
KALEVIPOEG: Küll on raske. Uhh … Aga pole viga, kodu juba paistab. (Põõsast kargavad välja kaks sortsi.)
ESIMENE SORTS: Kuhu sa, mees, selle lauaga nüüd lähed siis?
TEINE SORTS: Anna parem suitsu!
KALEVIPOEG: Vabandage väga, aga kahjuks pole ma suitsumees.
ESIMENE SORTS: Mis mees sina siis oled?
TEINE SORTS: Sina oled vist nõme mees, jah? Kurat, käib laud õlal! Ikka eriline jobu.
ESIMENE SORTS: Oled jobu, jah? (Tonksab Kalevipoega jalaga tagumikku.)
KALEVIPOEG: Mina olen Kalevipoeg ja ma tahtsin teiega juba ammu rääkida. Ei ole ilus niimoodi teekäijaid tülitada. Kui te järele ei jäta, pean ma sortsidega midagi ette võtma. Mina olen nüüd siin kandis kuningas ja ma kavatsen teedel korra majja lüüa.
ESIMENE SORTS: Oi kui kõva mees! (Lööb uuesti Kalevipojale jalaga tagumikku.) Ah et sina oled kuningas. Kas sa vastu hambaid ei taha saada, kuningas?
TEINE SORTS: Ja see laud anna üldse siia. Kurat, nagu sipelgas! Palk õlal. Anna siia!
KALEVIPOEG: Ei anna, mul on seda vaja! Me kavatseme koos rahvaga ehitada nõukoja. Ma tõin selle Peipsi tagant, hea kuiv laud. Ärge kiskuge!
ESIMENE SORTS: Sa ära mölise nii palju! Nüüd teeme nii, et annad oma laua siia ja siis ronid pükstest ja kingadest ka välja.
TEINE SORTS: Trussikud võid jätta.
ESIMENE SORTS: Ruttu! Ei kuulnud või? Tahad ikka molli saada või? Ikka väga tahad, jah?
KALEVIPOEG: Minge tee pealt eest!
ESIMENE SORTS: No ise norisid! (Lööb Kalevipoega uuesti jalaga tagumikku.)
(Põõsast pistab pea välja Siil.)
SIIL: Serviti, serviti!
KALEVIPOEG: Kuidas palun? (Pöörab end Siili suunas, samal ajal virutab kogemata lauaga hea matsu Esimesele Sortsile, nii et see oimetult sirakile langeb.)
TEINE SORTS: Mees, mida sa teed! Ma kaeban Sarvikule ära!
KALEVIPOEG: Ma ei tee midagi, keegi lihtsalt nagu hüüdis mind ja … (Pöörab tagasi, ühes sellega saab Teine Sorts lauaga tubli nätaka ja kukub samuti pikali.) Vabandust … (Paneb laua maha.) Mõlemad said vist pihta.
SIIL: No ma ju ütlesin, et serviti. Nii peabki!
KALEVIPOEG: Ah te ütlesite serviti. Ma ei saanud alguses aru. Mis mõttes serviti? Millega serviti?
SIIL: Ega see polegi enam tähtis. Asi on juba ära tehtud (Vaatab sortse.) Jah, toss väljas. Tubli töö. Nagu meil metsas hunt ikka ütleb – kenasti tapetud. Kõige tähtsam on see, et veri sisse jääb. Kui veri välja lasta, siis ei roobitse seda enam mingi nipiga sambla pealt kokku – usu mind, sinna see jääb. Aga see on ju selge raiskamine. Jaa, aga need siin on küll ilusad poisid. kas sööme ära kah?
KALEVIPOEG: Ei, mis te nüüd!
SIIL: Ah et taimetoitlane! Nojah, eks ta õigem ole, ega mina ka suurem asi lihasõber ei ole. Liiga rammus, vaat pärast on seedida raske. Kui vahel just mõni väike tigu või uss satub teele ette, siis ikka mekin, aga ma tean küll, et tegelikult pole see südamele hea. Mina olen ikka rohkem putukate peal.
KALEVIPOEG: Kas putukas pole siis liha?
SIIL: Ei, ei, putukas on hoopis teine asi. Putukas on juba vana paastutoit. Väga tervislik, kõik vitamiinid on seal sees. Ja mõnus on süüa, teate, see on kohe niisugune omaette protseduur. Kõigepealt tõmbad tal jalad küljest ära ja näkitsed nende kallal, siis sööd tiivad ära, seejärel võtad tundlad – need on kõige magusamad! Noh, siis avad kõhu. Küll seal on alles kraami! Hakkad jälle ükshaaval välja võtma …
KALEVIPOEG: Vabandage, aga ma pean nüüd minema. Rahvas ootab.
SIIL: Selge! Noh, tore oli tutvuda! Eks teinekord näeme jälle. Et siis nende sortside asjus mingeid pretensioone ei ole? Siis ma viin nad metsa, seal tuntakse sellise kraami vastu päris elavat huvi. Teate, loomad ja linnud toituvad ju tegelikult väga ebatervislikult. Ma arvan, et hunt võtaks siit kohe mitu kilo ja rebane on ka ammu küsinud, et ega ühtegi värsket raibet saadaval pole. Mina olen ju väikest viisi äriloom ka, mitte et see oleks mu põhitegevus, aga ikka, vahel müün midagi ja vahel loosin välja ja … Kuidas kunagi. Ma arvan, et siin on oma 150 kilo. Kõik pole muidugi esimese klassi liha, aga teate, vaesem rahvas, nagu näiteks kärbsed ja tõugud, need lepivad ka päris kehva kvaliteediga, peaasi, et saaks kuhugi muneda. Nii et jah, kui kuningaisandal midagi selle vastu ei ole, siis ma viiksin need kered kenasti metsa ja paneksin oksjonile välja.
KALEVIPOEG: Palun väga, minugipoolest.
SIIL: Või ikka tahate ühe taisema tüki endale ka? Teil on selle peale täielik õigus, teie ju tapsite! Või tahate pead? Noh niisama, kui keegi ise ei söö, siis suveniiriks või sedasi? Või panete aeda, sirelipõõsa alla, selle peal on siis hea istuda ja teed juua.
KALEVIPOEG: Ei, tänan! Võtke kõik!
SIIL: Suur tänu! Tervisi kodustele! Kui metsa satute, astuge läbi!
(Siil lahkub, vedades minema kaks surnud sortsi. Ka Kalevipoeg kõnnib oma lauaga minema.)
- Tuleta meelde ja loe lisaks, kuidas on kujutatud neid sündmusi eeposes „Kalevipoeg“. Too välja sarnasused ja erinevused (klb.ee/fd). Iseloomusta katkendi põhjal Kalevipoega ja Siili.
- Uurige rühmatööna, kes veel tänapäeva Eesti autoritest on oma loomingus „Kalevipoja“ motiive kasutanud. Esitage klassis tekstinäiteid.
Nora Ikstena
Nora Ikstena (1969) on tunnustatud Läti proosakirjanik. Läti kirjanduskriitik Guntis Berelis on kirjutanud, et tüüpiline Ikstena teos on jutustus, mille sees jutustatakse teisi lugusid ja nähakse unenägusid ning neist moodustub fantastiline ja müstiline maailm.
Ikstena esikromaan on „Elu pühitsus“ (1998, e k 2003), mida saatis Lätis suur menu. Peale unenäolisuse on romaani üks märksõnu müüdimaailm.
Millest „Elu pühitsus“ jutustab? Helena ema Eleanora on surnud. Eleanora on kutsunud oma matusele seitse inimest, kes jutustavad kadunukesest unenäolisi mälestuspilte. Kuna H¯elena ja tema ema vahel on olnud sein, aitavad just teiste lood Eleanora olemust avada. Romaan algab ja lõpeb Helena unenäoga, milles püha naine, kes kõnnib rahulikult üle piiritute, tühjade lagendike, nopib põlle seest kive ja viskab neid ennenägematu jõuga kaugele nagu viljateri, öeldes: Kes surnud on, see elagu, kes elab, see surgu. Viimases unenäos muutuvad kivid inimesteks.
Jutustajatest kõige esimesena Eleonoraga kokku puutunud vana kalur Jonatans Sīmanis: Õhtupoolikul kohtasin luitemetsas põgeniktüdrukut, kes istus puujuurikal ja vaatas nii visalt merele, et mul, lihtsal poisil, jooksid judinad üle selja. Eleonora lapsepõlve kohta ei tea keegi jutustajatest midagi, ka Jonatans kohtas teda, kui Eleonora oli alles noor neiu. Ja seegi kohtumine ei olnud kuigi tavaline – Eleonora lihtsalt ilmus ühel hetkel mere äärde ning kaluril oli selle suhtes juba eelaimus olnud.
Liivlaste mütoloogias leidub palju legende inimestest, eriti kaluritest, kes merineitsitega kohtunud on. Selles kontekstis hakkab kõnelema ka Eleonora nimi, mis teda samuti näkirahvaga liidab: enam kui ühestki muust olevusest meres kõneldakse mere naistest ja neidudest — need on mereema ja tema tütred, merineitsid ja maarjaneitsid. Merineitsit nimetatakse liivi keeles no(o)ra’ks.“
- Milline roll oli lugude jutustamisel varem, milline tänapäeval?
- Miks on lugude jutustamine niivõrd oluline?
Elu pühitsus
Nora Ikstena
(katkend)
Igivanal ajal, kui kõik veel üks oli, kui inimesed võisid lennata nagu linnud, kui linnud rääkisid inimkeeli, metsloomad ujusid vee all, aga kalad hüplesid puu otsas ja laulsid ilusasti – sel mäletamatul ajal elas maailmas Suur mõrsja. Ta asus kõikjal: kord maa peal, kord maa all, kord õhus, kord vees. Kuhu Suur mõrsja oma jala pani, seal rohi enam ei kasvanud. Seal, kus ta ujus, läks vesi nii soolaseks, et selle peal võis kõndida. Kui Suur mõrsja haigutades käed vastu taevast surus, jäi sinna kaks musta auku. Kogu elusloodus tegi tol igivanal ajal täispöörde neis kohtades, kust Suur mõrsja üle oli käinud. Kui metsade kohal oli näha libisemas suurt varju, pagesid kõik, kes kuhu sai. Kui Suur mõrsja kuskil norskas, võisid kõik elada vabalt ja õnnelikult, inimesed lennata, linnud inimkeeli kõnelda, metsloomad merre sukelduda, aga kalad lindude kombel puudel hüpelda ja ilusasti laulda. Ometigi tuli ühel hirmsal päeval sellele õnnele lõpp. Suur mõrsja istutas mirdi, mis kasvas rutem, kui vahetuvad lained meres. Tohutu mirt kasvas maa alt läbi ja merest läbi, laotas oma juured maa peale ja ulatus läbi taeva. Mirt aina kasvas, aga suur Mõrsja ootas kosilast. Päike tõusis merest ja vajus palju kordi merre, aga kosilast ei tulnud. Süngelt istus Suur mõrsja, tallad vastu kivikallast surutud, ja vaatas, kuidas muutub üha lopsakamaks tema hiigelmirt, ning ümises nukralt laulu, millest kividele merekaldal tekkis kananahk:
„Hoogsalt kasvab minu mirt,
oijah, oijah!
Kuhu jääb mu kallike,
oija, oijah!”
Kosilane ei tulnud ja Suur mõrsja sai tigedaks. Kuhjana kogunes temasse viha ja pahameelt ja siis juhtusid koledad lood. Murest sõi Suur mõrsja maruheina, mida lähemates ja kaugemates metsades kasvas, ja läks päris pööraseks: hüppas, nii et kivid veeresid mägedelt alla, plaksutas käsi, nii et taevast langesid alla tähed, mis polnud veel jõudnud särama lüüa. Sellest polnud Suurele mõrsjale veel küllalt, ta otsustas oma hiigelmirti ehtida. Suur mõrsja sumas maal, õhus ja vees, aina kahmates kamaluga inimesi, loomi ja linde. Siis riputas ta need oma mirdi otsa. Õige pea oli Suur mõrsja maailma tühjaks krahmanud. Hiigelmirt kubises sellel rippuvaist elusolendeist. Laisalt lõõtsutades istus Suur mõrsja ja silmitses uhkelt oma tööd.
- Milliseid arhetüüpseid motiive loos märkad?
- Uuri, mida sümboliseerib mirt.
- Joonistage rühmatööna loost pildisari. Tutvustage oma töid klassis ja tehke pildinäitus.
LUGEMISSOOVITUS
Nora Ikstena „Elu pühitsus“
Projekt
LUGUDE JUTUSTAMINE
Igas peres on mõni lugu, mida on põlvest põlve edasi antud, või on peres mõni ese (ehe, raamat vms), millega on seotud mõni lugu. Kirjuta see lugu üles ja jutustage lugusid klassis (võimaluse korral hoopis kooli raamatukogus).
