Maagilise realismi teel

Jumalaid hämmastades

Ben Okri
​(katkendeid)

Ta oli sündinud nähtamatuna. Juba tema ema oli nähtamatu ja suutis seepärast teda, oma last, näha. Tema rahvas oli endaga rahul, kui sai töötada põldudel ja elada tuttava päikesepaiste all. Nende elud ulatusid kaugele nähtamatute sajandite taha ning kõik, mis sealt eri värvi ajastutest tänapäeva oli jõudnud, olid legendid ja rikkalikud traditsioonid, mida keegi polnud kirja pannud ja mida seetõttu mäletati. Neid mäletati, sest nende järgi elati.

Üleskirjutamata ajastute päikesevalguses sirgus ta, vabana vastuoludest,

ja poisikesena unistas karjuseks saamisest. Ta saadeti kooli, kus õppis kummalisi mõtteid ja veidraid tähestikke ning avastas, et aega on võimalik sõnadeks kirjutada.

Just raamatutest avastaski ta oma nähtamatuse. Ta otsis end ja oma rahvast kõigist ajalooürikutest ning märkas oma nooruslikuks hämmelduseks, et teda polnudki olemas. See seik jäi teda vaevama, nõnda et ta otsustas niipea, kui on jõudnud piisava vanuseni, kodust lahkuda ja asuda otsima neid, kes olid olemas; ta tahtis näha, millised nad välja näevad.

Kõik kõige olulisem on see, mida sa ei näe.

Kui sul midagi on, siis hoia seda, ole sellest teadlik, väärtusta, rikasta seda. Sest kui sa selle kord kaotad – noh, siis siin tähendab see, et sul pole seda kunagi olnudki. Sa polnud sellest teadlik. Sa ei kaitsnud seda. Sa ei andnud sellele elu. Nii et see polnudki sinu jaoks tõeline. Selles paigas kaob tegelikkus kõigest, millest sa teadlik pole.

Ühtäkki nägi mees linna mõtete võrgustikuna. Kohtud olid paigad, kus käidi seadusi õppimas, mitte otsuseid langetamas. Raamatukogu – milleks ta algul oli pidanud ühtainsat hoonet, ent mis osutus hõlmavat pea tervet linna – oli paik, kus inimesed käisid salvestamas oma mõtteid, unenägusid, vaiste, ideid, mälestusi ja ettekuulutusi. Seal käidi ka inimsoo tarkust suurendamas. Raamatuid sealt ei laenutatud, vaid hoopis koostati ja hoiustati.

Mees imestas, kui silmapilguks taipas – ilma et keegi oleks talle öelnud –, et pangad olid paigad, kuhu inimesed hoiustasid hüvangumõtteid, et neid vajadusel sealt siis jälle välja võtta. Kui inimesed olid haiged, läksid nad panka. Kui inimesed olid terved, läksid nad haiglasse.

Haiglad olid paigad täis naeru, lõbu ja puhkust. Need olid rõõmu majad. Arstid ja õed olid meistrid naljatlemises ning kindlasti ka mõnd laadi kunstis.

Selle maa isandad uskusid, et igat tõbe tuleb ravida enne, kui sellest saab tõbi.

Mees möödus poodidest, kus ei käidud mitte raha eest kaupa ostmas, vaid vahetati oma annete vilju. Raha kui sellist selles linnas ei tuntudki. Ainus raha vaste, mida siin teati, oli mõtete, ideede ja võimaluste kvaliteet. Maja eest võis tasuda suurepärase ideega. Säravate mõtete eest võis parandada katuse.

• Moodustage neljaliikmelised rühmad. Valige minevikust kaks Eesti kultuuritegelast, kirjanikku või kunstnikku. Kirjutage nende kujuteldavast kohtumisest (näiteks mille üle nad võiksid omavahel arutleda). Hiljem esitage töö klassile.

Liblikmees

Mehis Heinsaar

Kui Anselm tsirkusedirektori kabinetti sisenes, vajus ta suu imestusest ammuli – talle tundus, nagu istunuks hetk aega tagasi otse tema ees asetseva laua taga kalapeaga mees. Ent arvatavasti see tõesti ainult viirastus talle nii, sest hetk hiljem kukkus teda sealtsamast laua tagant sõimama täiesti normaalne – väike, paks ja kiilakas meesolevus: „Kuidas te julgete ilma koputamata minu kabinetti siseneda – milline ülbus! Ukse peal oli just silt, et mul on praegu lõuna – tõesti, lausa ennekuulmatu ebaviisakus. Kelleks te end õige peate ja misasja te siit üldse otsite, kui küsida tohib. Või ei – parem kaduge kus see ja teine!“

Aga Anselm otsustas siiski mitte nii kergelt alla anda, sest tal oli kindel plaan saada Boruslawski maagilisse tsirkusesse tööle.

„Ma tõesti väga vabandan, härra direktor, … kui te seda ikka olete,“ ent nähes paksukese ärrituvat nägu, veendus Anselm, et tegu on siiski Boruslawski endaga. „Khm, niisiis, härra direktor, julgen nimelt otse välja öelda, et mul on soov saada teie tsirkusesse mustkunstniku kohta.“ Seda kuuldes muutus paksuke korraga valvsaks, kiiruga libistas ta end toolilt maha ning sibas ähkides Anselmi nina alla, puurides oma kummalised pungsilmad teise omadesse: „Nii, nii – või siis sinnapoole te rihite. Kas te lugesite kuulutuse ikka hoolikalt läbi?“ „Aga selle peale ma ju tulingi,“ imestas Anselm teise umbusklikkust. „Just, just, aga siis pidite ka märkama, et meilt saab tööd vaid tõeline oma ala meister,“ ja paksukese suunurk tõmbus äkki muigele, „on teil ehk mingi dokument ühes, mis seda tõendaks, või ehk hookuspookuste nimekiri?“ Säärane surveavaldus muutis Anselmi hääle juba veidi ebakindlamaks: „Noh, mingeid pabereid mul küll ette näidata pole,“ pomises ta maha vaadates, „aga ma võin kaardimaja mõne hetkega valmis teha ja küülikuid paarikaupa torukübarast välja tirida ning publiku hulgast oma kikilipsu …“ Siinkohal katkestas Anselm oma loetelu, sest Boruslawski muigamine oli juba itsitamiseks üle läinud. „Seda ma arvasin,“ lausus ta viimaks, „kulla mees, see on ju iganenud repertuaar, te võite neil aladel olla nii tubli kui tahes, aga tänapäeval ei köida see enam publikut. Mingid küülikud ja kaardid ja muu tilulilu.

Võtame kasvõi meie eelmise mustkunstniku Ernesto. Temaga võis juba enam-vähem rahule jääda. Ernesto ampluaa oli nimelt Pisikeste Asjade Moondamine – ja sel alal oli ta tõesti meister. Näiteks võis ta jõllitada mõne pealtvaataja tasku-uuri, kuni see kõige ehtsamaks linavästrikuks muutus, või põrnitseda kellegi pintsakunööbi vaskkrossiks – käkitegu tema käes. Kord suutis see mees ühe daami kingapaela koguni vaskussiks moondada, daam sai küll ataki, aga trikk missugune – eks ole!? Ernesto etteasted venisid sageli küll keskööni välja, aga samas oli publik rõõmuga valmis kannatama, sest tegemist oli tõelise kunstiga. Mõistate?“ Anselm noogutas aukartlikult pead: „Aga mis siis temaga lõpuks juhtus?“ „Mis juhtus, mis juhtus – tavaline asi sääraste puhul, mida rohkem annet, seda vähem arukust. Mees püüdis ühel etendusel pingpongipallist kuldkera välja põrnitseda – ja viimaks sai ajurabanduse. Hindas oma võimeid lihtsalt üle … Aga nüüd, andke andeks, hakkas mul veidi kiire. Ja teid enese juurde tööle võtta ei saa ma kahjuks kuidagi, sest meil käib siin haritud publik ning teiesugused vilistatakse kahjuks välja – nii et head päeva.“

„Tähendab, mind pole siin maailmas enam kellelegi vaja,“ mõtles Anselm meelemasenduses, „ja tõtt-öelda pole ma oma oskustest ju isegi mingit rõõmu veel eales tundnud, nii et Boruslawskil on täielik õigus mind välja visata.“ Norguspäi pöördus ta minekule.

Ukselinki puudutades murdus Anselmis miski ja see miski eraldus temast trobikonna liblikate kujul ning kadus mööda direktori kabinetti laiali. Anselmil hakkas nüüd korraga väga kiire – näost lubivalgeks muutudes hakkas ta kätega vehkides noid hõljujaid taga ajama, purustades seejuures mitu lillevaasi ning ühe kuldkalakestega akvaariumi. Kui ta mõne liblika kätte sai, krõmpsutas ta selle sealsamas ka kohe ära, ise poolmetsistunud pilgul direktori poole kiigates, kes omakorda tardunud poosis mustkunstnikku jälgis.

„Mul on parajasti lõunaaeg,“ püüdis Anselm end tobedalt välja vabandada, „ja ma olen oma söögiaegade suhtes väga täpne.“ Seejärel, saades aru, kui jaburas olukorras ta on, pages mustkunstnik kiiruga ruumist välja.

Trepist alla joostes tundis Anselm, et keegi on tal ähkides kannul, ning ta lisas hoogu. Ent välisukse juures sai hämmastavat kiirust üles näidanud tsirkusedirektor põgeneja siiski kätte: „Kuhu te ometi tormate, mees – see, mis te minu kabinetis äsja korraldasite, oli ju kõige ehtsam klounaad, ja pealegi need kirjud liblikad, mis teie kehast eraldusid …“

„… oh, ma palun, palun ärge norige mu ihuvea kallal,“ katkestas teda Anselm, „ma olen selle pärast niigi küllalt palju kannatanud. See on alati nii, et kui ma midagi väga sügavalt läbi elan, hakkab neid minu ihust lenduma, ning see viib mind alati endast välja. Juba koolis kiusati mind selle pärast taga ning mu lähimad sugulased ja isegi vanemad nägid minus potentsiaalset värdjat, kuigi mu mõistus oli ja on igati normaalne.

Ainult üks maniakaalne naisbioloog tundis minu fenomeni vastu loomuvastast huvi ja hakkas koguni mu armukeseks, et saaks aga põhjalikult mind uurida. Küll avastas ta minu ihuliblikais sarviknaksureid, küll mingeid ängelheina-kirivaksikuid, üle kõige aga meeldisid talle suur-kiirgliblikad, mis eraldusid minust ihulise ekstaasi ajal. Üldse aga loendas ta neid kokku üle viiesaja liigi, iga liik pidavat vastama erinevale meeleseisundile minus. Viimaks sai mul tema tobedast fanatismist villand ja ma ajasin ta minema, nüüd te siis teate.“

„Oo, see on lihtsalt fantastiline,“ hüüatas seepeale ülirõõmsaks muutunud direktor, „see teie bioloog oli lihtsalt kullatükk ja teie, mu noor sõber, olete nüüdsest suur maag ja võlur, seda ma garanteerin teile. Juba homsest olete meie tsirkuse peaesineja – muidugi kui te ise sellega nõus olete – ja tasu saate kolmekordse. Tulge ja tutvuge nüüd aga oma suurepäraste kolleegidega, kes juhatavad teile ka öömaja kätte,“ ja õhetav direktor vedas Anselmi tsirkuse tagaruumidesse ning surus talle seal pihku ootamatult suure summa raha. „See on avansiks. Irmgiird!“ hõikas ta seejärel kuskile tahapoole: „Tule ja tutvusta meie noorele võlurile tema uut kodu.“ Seda öelnud, tegi direktor Anselmi suunas kerge kummarduse ja lahkus.

Irmgiirdiks hüütu osutus tohutuks, hiiglakasvu naisterahvaks, kelle pikkus võis ületada isegi kolme meetri piiri. Ta paksud punased juuksed olid põimitud hobusepatsi ning kui ta naeratas, paljastus naise suus rida teravaid valgeid hambaid. „Irmgiird, lõvide võitja,“ tutvustas ta end madalal ja nurruval häälel ning ulatas Anselmile käe, mis oli täis kriimustusi. „Väga tore – mina olen Anselm – keskpärane mustkunstnik ja nüüdsest võib mind vist ka liblikmeheks hüüda,“ kohmas Anselm totralt oma jalgu põrnitsedes. Irmgiird aga haaras muigvel sui tema käsivarrest ning nõnda läks see imelik paar tsirkuse tagaruumidega tutvuma.

Seal kohtas Anselm üsnagi kummalist inimgaleriid, sattudes otsekui mingisse veidrasse unenäomaailma. Ta nägi seal läbipaistva ihuga meest istumas kesk läbipaistmatu ihuga kaunitare, kes olid palgatud vist tema haaremiks, ta nägi üht vana kortsulist naist, kel kasvas otsa ees pikk valge sarv ja kelle mahe hingeõhk meenutas Anselmile mingit unustusehõlma vajunud maailma. Lae all hõljusid ringi kaks käsitiibset last ja nende lend meenutas vägagi nahkhiire oma. Veel oli seal grupp erinevaid harjutusi sooritavaid akrobaate, kelle iseärasuseks oli see, et nende nahk oli kalasoomustega kaetud. Ja kõigi nende tegelaste ümber sagis arvutu hulk teenreid, valmis täitma „artistide“ pisimaidki soove.

Anselm tundis end selle seltskonna keskel liikudes üsnagi ebakindlalt, ning järjest keerulisem oli tal aru saada sellest, kas siia on mingi hunnik värdjaid maailma erinevaist paigust kokku tassitud või on tegemist tõesti haruldaste, imeliste olenditega, kelle hulka nüüdsest temalgi on au kuuluda. Kui Irmgiird veel Anselmilt küsis, mida ta oma uuest kollektiivist ka arvab, oskas too ainult areldi õlgu kehitades vastata: „Võib-olla oleks siiski parem, kui ma keskpärase mustkunstnikuna oleksin kusagil mujal oma ametit jätkanud – siin võtab kuidagi kõhedaks.“

Säärane jutt ajas Irmgiirdi sootuks marru, ta haaras Anselmi mantlikraest kinni ja tõmbas liblikmehe nagu takukoonla oma uhkete rindade vahele. „Sa oled tõepoolest ainult üks väike ja rumal sitapea, kui sa sääraselt kõneled,“ kähistas naine tigedalt, „ehk pead sa ka mind üheks suureks monstrumiks, mis? Ehk peaksin ka mina oma vägevust ja ilu häbenema, ah?“ Et Anselm oli sunnitud kogu sõimuvalingu aja Irmgiirdi sügavrohelistesse silmadesse vaatama ning hullutavat muskuselõhna sisse hingama, mis hiidnaise rindade vahelt voogas, eraldus temast korraga terve suur parv kiirgliblikaid, mis oli ülima ekstaasi tunnusmärgiks.

Sellist muutust nähes Irmgiird leebus ja kükitades Anselmi ette maha, rääkis temaga nüüd hoopis pehmemal toonil. „Ütle mulle, liblikmees, miks sa küll häbened oma erilisust? Miks tahad sa mängida mingit tobedat šarlatani, kui sa loomu poolest seda ometi pole? Just siin, meie seas on su õige koht ja sa pead selle tõsiasjaga harjuma. Seal, nende hulgas elades suhtutakse meisse kõigisse kui monstrumeisse või invaliididesse, ent siin rambivalgel imetlevad nad meid kui pooljumalaid neile kättesaamatust maailmast, ja nii see peabki olema. Tule, ma juhatan sulle nüüd ööbimispaiga kätte,“ ja Irmgiird võttis Anselmil otsekui väikesel lapsel, kes on pea kaotanud, käest kinni ning talutas ta oma uude elamispaika.

Juhatanud Liblikmehe tema üsnagi luksuslikku elutuppa ja andnud tema käsutusse kaks kiilaspäist teenrit (kellest üks kohe Anselmi kingi ja teine tema kuube harjama asus), kummardus aga hiidnaine veel korra mehe kõrva ligi ning sosistas, et ootab teda pärast homset etendust enesele külla, mispeale Anselmist eraldusid samas neli või viis rändtähtöölast (ehk siis Macdunnoughia confusa’t) – need olid juba ülisuure segaduse tunnuseks liblikmehe hinges.

Alles pärast südaööd suikus endine mustkunstnik painajalikku ja viirastusi täis unne, oli ju tema elu saanud liigagi äkilise pöörde. Mingil ajal ilmnes Anselmile unes, et ta komberdab hiidpõrnikana tsirkuseareenile ning publikki koosneb inimsuuruseist sitikaist ja sajajalgseist, kes kõik kihinal-kahinal Anselmi etteastet ootavad. Seejärel hakkabki ta eneselt vastikuid musti koorikuid ära tirima, kuni seisab viimaks alasti, väriseva noorukina keset platsi. Siis sööstab aga hiidputukaist koosnev publik talle korraga kallale ja pistab ta aplalt nahka.

Kui Anselm hommikul ärkas, oli see tobe unenägu tal õnneks meelest läinud. Ometi oli tema hinges mingi lapselik hirm püsima jäänud, eelaimus, et õhtusel etendusel ei lähe see kõik nõnda lihtsalt, kui võiks arvata.

Et veidigi oma vaeseid väikseid närve rahustada, läks Anselm linna peale hulkuma, ent igal tänavanurgal, kuhu ta ka ei läinud, seisis juba suuri ja kirevaid kuulutusi, kuhu oli kirjutatud midagi taolist:

„Teid kutsub maagiline tsirkus! Iga etteaste on kui maailmaime! Õhtu naelaks – LIBLIKMEES! – kohale on kutsutud ka maailmakuulus entomoloog härra Amirgaldi, tuvastamaks seni avastamata liblikaliike. Tulge ja te ei kahetse!“

Iga uut kuulutust kohates eraldus Anselmist paar-kolm rabasilmikut (ehk Oeneis jutta’t), mis tähendas tema puhul keskmist ehmatust, ja nii oli liblikmees peagi sunnitud tsirkusesse tagasi pöörduma, et mitte juba päeval enesele liigset tähelepanu tõmmata.

Õhtu edenedes kasvas aga hirmutunne Anselmis üle valdavaks apaatiaks kõige ümbritseva vastu. Etenduse alates valis ta enesele garderoobist suvalise fraki, vähemalt kolm numbrit talle sobivast suurema, ja mingi tobeda pika nokaga mütsi, mis tema imagoga üldse ei sobinud. Teenrid jälgisid liblikmehe tegevust üsna ärevate nägudega, ent teda keelata ei julgenud nad samuti mitte. Siis lonkis Anselm eesriide kõrvale ootama oma esinemisjärjekorda ning mida lähemale jõudis tema kord ette astuda, seda resigneerunumaks mees muutus.

Korraga ilmus teab kust välja punetav ja puhisev teatridirektor ise, käevangus keegi näpitsprillidega kuivetunud mees, kes kohe Anselmit ülisuure huviga silmitsema asus. „Saage tuttavaks,“ sõnas direktor Boruslawski, „see on härra professor Amirgaldi – liblikmees, muide mis pagana kupatuse sa oled endale selga ajanud, võluri moodi sa nüüd küll eriti välja ei näe – aga noh, eks sa ise tea. Peaasi, et etendus oleks ehe, teie etteaste algab seitsme minuti pärast.“ Ning juba ta oligi jälle kadunud, jättes teravapilgulise professori ja sisutühja ilmega Anselmi omavahel tõtt vahtima.

Et pääseda sellest tobedast seisukorrast, lonkis liblikmees eesriide juurde ning piilus areenile, seal tegi sädelevas trikoos Irmgiird oma lõvidega viimaseid trikke – ta oleks tõesti sobinud Heraklese naiseks. Saal oli rahvast pilgeni täis, kuulutused olid oma töö teinud, ning juba kostiski käteplagin – nüüd oli tema, Anselmi kord.

Õhetav Irmgiird, kes Liblikmehest kahe isalõviga mööda kiirustas, saatis talle õnnelikul ilmel õhusuudluse, ja kui Anselm viimaks koos professori ning teenritega areenile ilmus, kõlas tormiline aplaus. Anselmi ükskõiksust see ei häirinud, ta istus masinlikult ringi keskel asuvale toolile, heitis jala üle põlve ning asus siis huvitult oma paremat kinga silmitsema. Saalis valitses haudvaikus.

„Tõepoolest,“ mõtles Anselm omaette muiates, „täna näevad nad maailma vaimukaimat etendust – imemees, kes tuleb ja istub lihtsalt mõnda aega toolil, jalg üle teise, ning jalutab siis jälle minema.“ Korraks tundus säärane etteaste talle eneselegi üsna huvitav.

Samal ajal sebisid teenrid juba üsna ärevalt Anselmi ümber ringi, professor Amirgaldi, käsi koos plekist ruuporiga suu juures, oli iga hetk valmis röökima liblikate ladinakeelseid nimetusi, ent liblikmees istus endiselt tühja ilmega oma toolil, vedrutades nagu mõni üleskeeratav nukk oma paremat jalga. Etteaste algusest oli möödunud tund. Saal oli ikka veel vaikne – ent kauaks?

Siis tõusis esimeses reas istuv direktor veidi ärritunult püsti ja viipas ühe teenritest enese juurde, sosistades tollele midagi kõrva. Teener pöördus kiiruga tagasi, sosistades omakorda teistele teenritele midagi saladusliku näoga. Liikumine areenil muutus asjalikumaks ja publik hakkas mõnuga nihelema – tundus, et asi siiski edeneb.

Iga teener võttis nüüd taskust mingi väikese abiinstrumendi välja, kes hanesule, kes pooliku sibula, kes jälle väikesed näpitstangid. Siis koguneti trobikonnas Anselmi ümber ja püüti teda ajada kas nutma või naerma, igal juhul oma trotslikku meeleolu muutma. Ent peale mõne totra itsituse ei saavutanud nad liblikmehe juures midagi.

Mõnedele pealtvaatajaskonna hulgast jäi aga seepeale mulje, et tegu on hoopis mumifitseeritud liblikmehega, keda nüüd rahva silme all püütakse ellu äratada, ning nad aplodeerisid tormiliselt iga Anselmi häälitsuse peale, ent teadjamad andsid säärastele kulmu kortsutades märku, et nad on asjast siiski valesti aru saanud.

Nõnda kulus veel paar tundi, ilma et midagi erilist oleks juhtunud. Publik, kes oli küll harjunud enamjaolt imetegusid kannatlikult ootama, hakkas siiski vähehaaval ärrituma. Kostis esimesi mõnitavaid vilesid, mõni publiku hulgast lahkus, demonstratiivne põlgusegrimass näol. Aga enamik pealtvaatajaskonnast, kelle hulgas suure osa moodustasid erineva tasemega loodusteadlased, otsustas siiski kohale jääda, et näha, millega see pentsik etteaste lõpeb. Nende seas ka õnnetu näoga Irmgiird ja vihast ning masendusest longuvajunud tsirkusedirektor.

Keskööks oli Anselm oma puust toolil vajunud sügavasse unne. Ta nägi end väikese poisina lamamas ühel kevadisel välul, käed kukla all, ning tal oli lihtne ja hea olla. See nägemine tollest õhkkergest päevast ilmus talle nii selgelt silme ette, et äkki oli liblikmehel kindel veendumus, et enne ega pärast seda päeva pole teda tegelikult olemas olnudki.

Sellest ideest süttinult pahvas Anselmi ihust lendu terve parv lääne-sügisöölasi, mis tähendas vaimustumist ootamatu kinnisidee üle. Professor Amirgaldi, kes oli igavusest ja väsimusest samuti juba magama jäämas, ehmatas end säärast vaatepilti nähes tikksirgeks ning kisendas vaimustunult ruuporisse: „Agrichola macilenta! Fantastico! Agrichola macilenta!“. Rahvaski oli oma toolidelt püsti karanud ning aplodeeris tormiliselt Anselmi imeteo peale – ent see oli alles algus. Anselm, olles oma unenäo kaudu äratundmiseni jõudnud, et kogu ta hilisem elu, võrreldes tolle ainsama õhkkerge päevaga, on olnud vaid mõttetu varjuteater, langes nüüd sedavõrd kaootilisse meeleollu, et kaotas korraga igasuguse kontrolli enese üle. Kogu tema tunnete nivoo paiskus sadade eri liblikaliikidena esile, nii et peagi polnud inimkeha üldse enam märgata – koerlibliklaste parved vaheldusid märslastega, põualibliklased vaheldusid sügislastega, udeselglaste parved jällegi kireslastega – ja neis tuhandeis hõljujais olid tallel Anselmi tulevaste ja minevate päevade rõõmud, kurbused ning mõtted.

Kõike seda värvide pillerkaari nähes läks ka rahva meeleolu üha eufoorilisemaks. Mõni kukkus pisarsilmil enda kõrvalseisjaid kallistama, mõni võttis põuest aga veinipudeli ning kummutas selle ühe sõõmuga tilgatumaks – igaüks püüdis Anselmi imeteole omamoodi vastata. Ülirõõmsaks muutunud tsirkusedirektor viskas oma kohalt püsti karates koguni ühe õhusalto, mida tema rasket keret arvestades poleks osanud oodata, ning see efektne rõõmuavaldus sai kohe ka omaette aplausi osaliseks. Ainult Irmgiird seisis kuidagi vaikselt teiste hurraahüüdjate vahel ning vaatas tõsise ja isegi äreva näoga Anselmi muundumist.

Samal ajal tantsiskles professor Amirgaldi muudkui ümber liblikakuhila, mille all kuskil ka inimene pidi olema, ning kisendas ruuporisse üha uusi ladinakeelseid putukanimesid: „Sideridis reticulata! Hadena confusa! Amphipoea oculea!“ … kuni ta hääl kähedaks muutus ja sootuks katkes. Sellepeale ilmus rahva hulgast aga kohe uusi teadjamehi (muidugi hoopis vähem kompetentseid kui härra Amirgaldi) areenile ringi sebima ning üksteisest üle karjuma, mis maailmakuulsale professorile sugugi ei meeldinud. Sedamaid asus ta isehakanud tarkpäid ruuporiga tagudes publiku kohale tagasi ajama, ent sellest tekkis ainult veelgi suurem segadus ja tülin, nii et areenil toimuvast jäi juba laadapalagani mulje.

Ühel hetkel kogu see kära ja elevus lakkas, kui märgati, et liblikaid oli tsirkusesaali ilmunud juba kummaliselt palju. Ent neid eraldus Anselmist ikka veel ja veel, kuigi terve areen oli mähkunud juba kirevasse hõljumisse ning pealtvaatajailgi kippus hingamisruumi napiks jääma. Väljapääsu otsides tungisid liblikad rahvale suhu ja silma, ja inimeste imetlushüüded läksid nüüd üle aevastamiseks ja ärevushõikeiks. Säärane ime tundus enamiku jaoks juba liigagi pealetükkiv ja hirmutav.

Ühel hetkel koputas ka murelik Irmgiird oma suure sõrmega direktori ikka-veel-hurraatavale kiilaspeale ning avaldas ta kõrva sisse arvamust, et tema meelest pole Anselmiga asjalood päris korras. Ja kui direktor seepeale ümbritsevat kaost kaine pilguga vaagis, muutus ta heleroosa kuppel pikkamisi vähkpunaseks. „Anselm, jäta kohe järele – või ma vallandan sind paugupealt!“ – just sedasi kavatses ta karjuda –, ent juba esimese sõna järel tungis talle kümmekond ahastiib-hämarvaksikut (mis tähendasid Anselmi tundeskaalas kirglikku eneseunustust) otse hingetorru, nii et Irmgiird pidi talle tükk aega käega vastu selga taguma, et tähtis mees mitte köhasse ei lämbuks. Seejärel tungis tsirkusedirektor läbi tiheda liblikapadriku poolkinnisilmi teed rajades areenile ning surus oma käed sinna, kus pidi olema mustkunstniku keha, ent ainus, mis ta kesk putukakuhilat tabas, oli tukslev inimsüda, ja seegi hajus aegamisi rabelevaiks liblikaiks ta pihus. Sel hetkel tabas Boruslawskit – olgu mainitud, et just direktor Boruslawski oli omal ajal üks kuulsaimaid ja hinnatuimaid mustkunstnikke maailmas, kelle põhinumber seisnes enese ürgkalaks ehk latimeeriaks moondamises, ent kes hiljem kaotas endasse usu ning asutas lohutuseks selle ainulaadse tsirkuse – tõeline hämming ja samal ajal ka meeletu kadedus, oli ju leidunud üks mees, kes trumpas üle tema julgemadki fantaasiad metamorfooside alal.

Vahepeal oli tsirkuseteenritel õnneks pähe tulnud avada kõik uksed ja aknad, nii et suurem osa liblikaist ja inimestest oli juba umbsest hoonest välja pääsenud, tulvates laiali mööda ärkavat linna.

Liblikaparved katsid peagi kogu taeva linna kohal ning etendusel viibinud inimesed kõik linnatänavad, tekitades uniste tööleminejate seas omakorda suurt elevust.

Saali jäid vaid mõned üksikud fanaatikutest entomoloogid, nende seas ka maailmakuulus professor Amirgaldi, kes jooksis nüüd tooliridade vahel ringi, ajades putukavõrkudega haruldasemaid või hoopis seni avastamata liblikaliike taga.

Ja toolil, kus veel tunni aja eest oli istunud mustkunstnik Anselm, lebas nüüd vaid kortsunud frakk ja nokamüts. Tooli taga seisis endiselt tsirkusedirektor Boruslawski, kurvad latimeeriasilmad jälgimas viimast õhku tõusvat liblikat. See oli harilik taevastiib, kes tiirles saalis veel mõnda aega niisama ringi ning peatus viimaks akna all seisva Irmgiirdi õlal. Hiidnaine vaatles ta helesiniseid veiklevaid tiibu ning jäi siis mõtlema, et ehk on just selles liblikas peidus Anselmi pärismina, see miljondikosa mustkunstnikust, kes on ometi kord vaba kogu inimkeha eksitavast tunderägastikust ja tahab nüüd midagi ainulist talle mõista anda, mida enne ei saanud või ei osanud …

… siis aga haaras hommikune tõmbetuul liblika enesega ühes ja Irmgiird kaotas ta peagi silmist.

1. Kuidas suhtub Anselm ise sellesse, et ta teistest erinev on?
2. Kuidas suhtub muu maailm tsirkuseartistidesse?
3. Milline tähtsus on tsirkusel eriliste artistide jaoks?
4. Kuidas tunneb Anselm end tsirkuses koos teiste artistidega?
5. Miks on tsirkusedirektor Anselmi peale kade?
6. Võrrelge novelli ja filmi „Liblikmees“ (klb.ee/id)