Eneseotsingud on alati olnud üks olulisi kirjanduse teemasid, enda sisse vaatamisest, eneseotsingutest, eneseleidmisest ja enesekaotamisest ei saa mööda vaadata ka autorid tänastel kirjandusteedel.
Haruki Murakami
Haruki Murakami (1949) on üks populaarseimaid ja tõlgituimaid tänapäeva Jaapani kirjanikke, talle meeldib viia lugeja müstilisse maailma.
Murakami kirjanikuks saamise tagamaad on avatud romaani „Norra mets“ (1987, e k 2006) järelsõnas: Legend räägib, et Murakami hakkas romaane kirjutama hetkeimpulsi ajel, mille ta sai Yakulti Pääsukeste ja Hiroshima Karpkalade vahelist pesapallimatši vaadates. 29-aastane Murakami lebas murul, jõi õlut ja hetkel, mil Hiltoni-nimeline mängija lõi suurepärase topeltlöögi, otsustas ta, et nüüd on aeg küps romaane kirjutama hakata. Oma essees „Kaugel eemal täidetud kapsarullidest“ ütleb Murakami, et pesapall ei tähendanud talle midagi erilist, kuid kõikide asjaolude kokkulangemine, päikesevalgus, õlu ja pooltühi staadion andsid talle seni puudu olnud tõuke. Seitse aastat hiljem müüs ta maha džässbaari, mida ta Tokyos pidas, ja keskendus kirjutamisele. [---] Kuni tolle pesapallimänguni ei olnud endine Waseda ülikooli filmi- ja draamaüliõpilane kunagi arvanud, et temast võiks kirjanik saada.
Murakami tuntuimad teosed on „Elevant haihtub“ (1993, e k 2011), „Norra mets“, „Kafka mererannas“ (2002, e k 2008) ja „1Q84“ (2009–2010, e k I–II osa 2013, III osa 2014).
Pealkiri „Norra mets“ viitab biitlite loole „Norwegian Wood“. Murakami ise on öelnud: Kuid ma arvan, et „Norra mets“ on üks tõeliselt sümboolne pealkiri. Sõnadel Norwegian wood on mingi eriline väli, mis üsna iseenesest sujuvalt sinu ette kerkib. Tüüne, melanhoolne, samas päästmatult high. Muidugi on igasugu tõlgendusi, arvan ma, kuid mulle tundub, et jaapani keelde ümberpanduna on „Norra mets“ kõige originaalilähedasem. Kuulsin ühelt norrakalt, et sõnadel „Norra mets“ on norra keeles just selline tähendusvarjund. Huvitav, kas Lennon ja McCartney seda õieti teadsidki?
Kui romaani peategelane Toru Watanabe kuuleb laulu „Norwegian Wood“, toob see talle meelde esimese armastatu Naoko ning ta hakkab meenutama kahekümne aasta taguseid sündmusi. „Norra mets“ jutustab eneseleidmisest. See on arenguromaan täiskasvanuks saamisest, pilgu heitmisest enesesse.
Norra mets
Haruki Murakami
(katkend)
Millest ta tol korral rääkiski?
Õigus, ta rääkis mulle heinamaa kaevust. Seda, kas taoline kaev tegelikult olemas oli või mitte, mina ei tea. Võib-olla oli see pelgalt märk, väljendamaks kujutelma, mis ei eksisteerinud mujal kui temas eneses – nagu paljudki muud asjad, mis tema peas noil süngetel päevadel keerlesid. Oli kuidas oli, aga pärast seda, kui Naoko mulle tollest kaevust rääkis, ei suutnud ma seda heinamaa-maastikku ilma kaevuta enam ette kujutada. Kujutis kaevust, mida ma oma silmaga näinud ei olegi, on minu peas maastikusse selle lahutamatu osana kindlalt sisse söövitatud. Ma võin seda kaevu isegi üksipulgi kirjeldada. Kaev on seal, kus heinamaa lõpeb ja metsatukk algab, umbes nende piiri peal. Maa sees haigutavat umbes ühemeetrise läbimõõduga musta auku varjab salakavalalt lopsakas rohi. Ümber ei ole ei tara ega ka pisut kõrgemat kiviaeda. Ainult see auk avab oma suud ammuli. Äärekivi on tuulest ja vihmadest pleegitatuna muutunud imelikku piimakarva, siin-seal pragunenud ja tükkideks murenemas. On näha, kuidas pisikesed rohelised sisalikud lipsti nendesse kivipragudesse poevad. Isegi kui kummarduda ja selle augu sisemusse piiluda, ei ole midagi näha. Ainuke, millest mina aru saan, on see, et igal juhul on ta hirmuäratavalt sügav. Ettekujuteldamatult sügav. Ja augu sügavus on tulvil pimedust – rasket pimedust, just nagu see oleks kogu maailma pimeduse ekstrakt.
„See on tõesti-tõesti sügav,“ ütles Naoko hoolega sõnu valides. Vahel ta kõneles nii. Väga aeglaselt, täpseid sõnu taga otsides. „Tõesti sügav. Aga seda, kus ta asub, ei tea keegi. Seda küll, et ta kuskil siin kandis on.“
Nojah, aga see on ju ohtlik,“ ütlesin mina. „Et kuskil on sügav kaev, aga keegi ei tea, kus. Jama lugu, kui sisse kukud, või mis?“
„Jama lugu jah. Viuuuuhhhh, mats, ja ongi kogu lugu.“
„Kas sellist asja siis tegelikult ei juhtu?“
„Vahel juhtub ka. Korra kahe või kolme aasta jooksul. Inimene kaob järsku ära ja kui palju ka ei otsiks, üles ei leia. Ja siis selle kandi inimesed ütlevad, et küllap ta tollesse heinamaa kaevu sisse kukkus.“
- Kuula biitlite estuses lugu „Norwegian Wood“ (klb.ee/ld)
- Mida võiks tähendada katkendis mainitud heinamaa kaev?
LUGEMISSOOVITUS
Haruki Murakami „Norra mets“
Üks tänapäeva Norra kuulsaimaid kirjanikke Jostein Gaarder (1952) on kirjutanud romaani „Sofie maailm“ (1991, e k 1996), 1995. aastal oli see maailma müüduim raamat. See on filosoofiline muinasjutt filosoofia ajaloost. Nimelt leiab peagi 15-aastaseks saav Sofie postkastist margita ja saatja nimeta kirja. Kui Sofie ümbriku avab, leiab ta sellest paberi, kuhu on kirjutatud üks lause: „Kes sa oled?“ See ei ole kaugeltki viimane kiri ning kirjade näol on tegu terve filosoofiakursusega. Samas aga selgub, et Sofie ise on raamatutegelane, ja ta üritab raamatust põgeneda.
„Sofie maailmas” on värvikalt kirjeldatud Sokratest, Aristotelest, Platonit ja teisi filosoofe ning nende maailmapilti.
- Otsi tuntud filosoofide mõtteteri. Arutlege klassis nende üle.
Palju filosoofilisi arutlusi elust on Jaan Tätte (1964) raamatus „Vaikuse hääl“. Tätte kirjutab: Kui osata ennast väärtustada selles hetkes, kus sa oled, ja olla rahul, et su elu on just nii kaugel, nagu ta on, siis oled sa kohal ja sul on sellega väga hästi.
Huvitavalt arutleb Tätte vaimu rämpstoidu ja kvaliteettoidu üle: Me ei saa aru, et samamoodi nagu meie keha ei taha rämpstoitu, on ka vaimu jaoks olemas rämpstoit ja kvaliteettoit. Mulle meeldib mõelda ja olen seda usku, et kõige parem vaimutoit on head mõtted ja teod, ilu nägemine ja selle tajumine ning valgus. Need on põhilised road, mida vaim vajab. Ja lisaks natuke suuri mõtlejaid, kes on enne sind mõne olulise mõtte suutnud lõpuni mõelda ja kirja panna. Maal on vaimu toitmine lihtne. Mina vaatan hommikul süües aknast välja ja minu vaim saab juba hommikusöögi kätte õuel uhkeldavatest ristpartidest. Ma arvan, et sama vaimutoidu jaoks, mis mina saan Vilsandil hommikulauas, peab linnainimene läbi lugema kolm raamatut ja käima kolm korda teatris. [---]
Parim vaimutoit on seotud igaviku tunnetusega. Tähed, kuu, päike, loodus meie ümber, meri, metsad, väljad, jõed … Sinu teod, ilusad mõtted, head soovid teistele … See on see, mis toidab vaimu.
Vaikus võib su vaimu toita.
Kui ma rääkisin vaimu rämpstoidust, siis ma mõtlesin müra meie ümber, mida meie meeled lakkamatult tajuvad ja talletavad, olgu selleks reklaamplakatid, muusikatümps ostukeskuses või keskpärased telesaated.
- Mis on sinu vaimu kvaliteettoit?
- Kui palju ja millist rämpstoitu sinu vaim sööb?
