Põhjavesi

Vihma ja lumena langeb Eestis aasta jooksul maapinnale üle poole meetri paksune veekiht. Pärast lume sulamist ja ka iga saju järel maa taheneb ning loigud kaovad. Osa maapinnale langenud sademetest aurustub tagasi õhku, osa voolab suurematesse veekogudesse ning osa imbub maa sisse.

Maa sisse pika aja jooksul kogunenud ja seal raskusjõu mõjul aeglaselt liikuv vesi on põhjavesi. See vesi on tavaliselt mage ja seda on palju rohkem kui kõikides järvedes ja jõgedes vett kokku.

Seal, kus maapinnale või selle lähedale ulatuvad liiv ja kruus, imbub vesi maa sisse kiiresti. Imepisikesed saviosakesed paiknevad aga nii tihedalt üksteise kõrval, et nende vahelt vesi läbi ei pääse ja tekib vettpidav kiht. Põhjavesi liigubki maa sees vettpidavate kihtide peal ja nende vahel.

Vesi nõrgub läbi kobeda mulla, pudeda liiva ja kruusa ning jätkab liikumist vettpidava savikihi või mõne kõva kivimikihi peal. Läbi maapinnakihtide liikuv vesi puhastub ja muutub selgeks

Vettpidava kihini vajunud vesi otsib edasiliikumiseks teed ja tavaliselt leiabki selle, voolates kusagil madalal nõlval allikana maapinnale. Kõrgustiku jalamil kujunenud allika vesi on tavaliselt läbinud mitu kivimikihti, see on külm ja läbipaistev. Allikast algab oja, mis teiste omasugustega ühinedes kasvab lõpuks veerohkeks jõeks. Kui allikas tungib maapinnale mõnes madalas lohus, võib sinna tekkida hoopis kirgas, värvitu ja lõhnatu veega allikajärveke.

Osa põhjaveest on sügaval vettpidavate kivimikihtide vahel liikunud tuhandeid aastaid. Kuna vesi lahustab kivimeid, siis satub aja jooksul põhjavette mitmesuguseid aineid ning vesi muutub tasapisi soolaseks. See on mineraalvesi. Eestis on tuntuim mineraalvee leiukoht Kagu-Eestis Värskas, kuid seda leidub ka mujal Eestis.

Enamik Eesti linnade ja väiksemate asulate joogiveest saadakse põhjaveest. Selleks rajatakse sügavad puuraugud, kust pumbatakse vesi läbi torude kõikjale, kus seda vajatakse. Vaid Tallinnas ja Narvas kasutavad linnaelanikud oma joogi- ja olmeveeks suures osas hoopis pinnavett järvedest ja jõgedest.

Meie elu on läinud mugavamaks ja kasutame üha rohkem vett: avame lihtsalt kraani ja laseme puhtal veel voolata. Oleme harjunud elama teadmisega, et meil vett jätkub. Nii kasutame puhast põhjavett rohkem, kui seda juurde jõuab tekkida. Selle tähtsus meenub meile sageli alles siis, kui kaev on kuivanud, vesi haiseb või kodune veearve suureneb.

Põhjaveevarud on Eestis küll suured, kuid sellest hoolimata ei jätku põhjavett kõikjal Põhja-Eestis, kuhu on koondunud suuremad linnad ning tööstused. Kõige halvem on põhjavee olukord põlevkivitööstuse piirkonnas Kirde-Eestis.

Mõnel pool on põhjavesi reostunud ja seda ei saa juua. Seetõttu tuleb rajada aina sügavamaid puurkaeve, et puhast vett kätte saada. Kuid siis langeb põhjavee tase veelgi ja jälle on vaja üha sügavamaid kaeve.

Kui põhjavett enam üleliia ei tarbita, taastub looduslik olukord juba mõne aastaga ja veetase tõuseb. Kui aga põhjavesi on reostunud õli, kütuse või põllumajandusjääkidega, on seda väga keeruline või lausa võimatu puhastada. Sellist põhjavett ei pruugi enam kunagi saada nii puhtaks, et seda juua kõlbaks. Põhjavesi võib reostuda näiteks siis, kui mürgised jäätmed imbuvad hoidlast või settebasseinist välja, farmide juures pole korralikke sõnniku- ja silohoidlaid, põlde väetatakse liigselt või juhtub kütuseveokiga avarii.

Põhjavesi on meie tähtsaim joogiveeallikas ja sama oluline loodusvara kui nafta või põlevkivi. Kuigi Eesti on veerikas riik, ei tohi me põhjavett mõtlematult raisata, vaid peame seda säästlikult kasutama ja selle puhtuse eest hoolt kandma. Põhjavee kaitseks on välja töötatud seadused, mida tuleb järgida, et meie rahvuslik rikkus ei kaoks.