Hobune, kes vedas jõuluõhtul lund

Linnaelu paistis neile päris omaette elu. Pere kaks poissi, kuueteistkümnene Juhan ja neljateistkümnene Eduard vaatasid esimestel linnapäevadel kõike suuril silmil. Kõik paistis huvitav: kitsad tänavad, kus alatasa liikus rahvast, äride kirjud sildid, senikogemata hääled ja lõhnad.

Kõlasid läbisegi kodune eesti ning palju võõramad saksa ning vene keel, lõhnas tugevalt nii hobusesõnniku ja tapamaja kui ka kohvi ja saiaküpsetuse järele. Viimast eriti toonase Jurjevi ehk Dorpati ehk Tartu südalinna­kvartalites.

Ometi kord oli neil päris oma kodu, mitte küll saiakestelõhnalises linnasüdames, vaid Karlova äärelinnas Linda tänaval. Õieti üks kuur, mille laudseintes hoidis soojust saepuru. Siiski, esimest korda päris oma tare, justkui kindlus, mille juures asus ka lillepeenar ja mille ümber kasvas mitu suurt õunapuud.

„Esimest korda on meil õunapuud ja kui sügis tuleb, ei lähe poisid enam võõrastest aedadest visse noolima, vaid saavad oma akna alt võtta,“ rõõmustas pereema Marie. Tema oligi see, kelle eestvõttel nende pooletera- ehk rentnikupere maalt Tartusse kolis – et Juhan ja Eduard paremat haridust saaksid.

Olid pojad käinud küll küla- ja kihelkonnakoolis, kuid linnahariduses pidi olema midagi erilist, kõrgemat, teadis ema Marie ja tundis uhkust südames paisumas, kui poisid linnakooli hõbedaselt läikivate nööpidega kuued esimest korda selga tõmbasid. „Neist võiks küll ametimehed saada,“ mõtles pereema siis. „Emmast-kummast võiks tulla vallakirjutaja.“

Linna oli tuldud ka seepärast, et isa Jakobiga oli maal põllutööl õnnetus juhtunud. Hobust, oma Laugit nõõtades oli piitsanööri ots isa nägu nõnda õnnetult tabanud, et parem silm oli peast välja jooksnud ja Jakob jäänudki ühe, vasema silmaga, mis tema töövõimet mõnevõrra piiras.

Linnakodus sai ka Laugi endale ruumi, mida pere hakkas hüüdma tõlla­kuuriks ja mis külgnes elutoaga. Tõlda seal muidugi ei olnud, olid vaid veovanker ja regi, hobuseriistad ning loomulikult Laugi ise, kellega pereisa hakkas tööle veovoorimehena. See tähendas pisut kergemat ja ka tasuvamat tööd kui põllu­pidamine oli olnud. Jakob sai omapäi toimetada ning ei pidanud kuigi palju linna­kodanikega suhtlema. Jakob pelgas nimelt, ehk ka veidi õigustatult, et tema ühesilmaline nägu võib kedagi ehmatada.

Tol kahekümnenda sajandi teisel kümnendil Tartu linnas muudkui ehitati ja selleks vajati ohtralt ehitusmaterjale: laudu, telliskive, savi, kruusa. Kui ees seisis mahukam veotöö ja poisid olid koolist parajasti vabad, võttis isa Jakob nad endale appi. Talvel tuli vedada ka lund, mis kippus uulitsaid ummistama. Aasta 1915 polnud erandiks: lund langes juba oktoobri lõpus ja seda tuli nagu lõunamaale lahkuvate luigeparvede valgete tiibade alt muudkui juurde.

Jõululaupäeval, mil Jakobi pere plaanis maale sõita, saabus tellimus parun Engelhardtilt, õieti edastas selle paruni virtin. Pühade ajal pidid härrale saabuma külalised, teised saksad, kuid „nende sõiduriistad ei saa mahtuma hoovi, sest hoov põlvist saadik lund täis“, nagu ütles virtin peenelt s-tähte susistades. „Der Schneefall!“

Isa Jakobi soov sõita jõuluõhtuks maale sugulaste juurde oli suur, kuid ka paruni pakutud teenistus – 50 kopikat lumekoormalt – polnud väike ning perel paistis just peenike pihus.

Jakob otsustas maalesõidu jõulude esimesele pühale edasi lükata ja nõnda läkski jõulu­laupäeva lõuna paiku poiste meelehärmiks parunile kuuluva maja hoovis Tähe tänaval lume­kühveldamiseks.

Kojamees oli ajanud lume õueserva vaaludesse. Hanged kuhjusid tõesti nõnda kõrgele, et need kippusid juba varjama vaadet esimese korruse akendest. Mis muud kui labidad välkuma!

Reele kuhi peale ja siis vedas Laugi selle Emajõe luhale. Isa istus koorma otsas, poisid vantsisid järel, labidad õlal. Kui lumi oli luhal maha kühveldatud, tohtisid nemadki tagasisõidul reel külitada.

Töö edenemisel hoidis uudishimulikult silma peal aeg-ajalt hoovitrepile ilmuv valges põlles virtin. Juhan ja Eduard tundsid saapais juba ammu niiskust, turjad olid suisa märjad, aga virtin kannustas neid oma eesti-saksa segakeeles õue päris puhtaks vedama: „Los! Los! Edasi! Läheb, poisid!“

Detsembriõhtu pimenes kiiresti ja süttivate gaasilaternate valgel nägid nad kirikulisi rõõmsalt sumisedes juba jõuluõhtu jumala­teenistusele tõttavat.

„Meie peame siin ohtuma, kui teised pidutsevad,“ sosistas vanem vend Juhan tusaselt nooremale. Eedu ei vastanud, ta ei tahtnud tühja keskusteluga isa kurvastada, lumi tuli niikuinii ära vedada.

„Juhanil võivad tänaseks õhtuks omad väikesed plaanid olla,“ mõtles Eedu. Ta oli paar korda pidanud vanema venna kirjakesi ühele tüdrukule viima, et salajasi kohtamisi kokku leppida.

Kui poisid asusid isa lubaduse kohaselt viimast koormatäit peale viskama, ilmus hoovitrepile kenas mustas karakullkraega palitus ja karakullmütsis parun Engelhardt ise.

Sõnagi lausumata libistas ta pilgu üle õue, mis tõesti oli lumest peaaegu puhas, ja enne, kui ta trepilt alla astus, kummardus ootamatult kaht kätt ristamisi rinnale pannes sügavalt töö­tegijate poole. Isa Jakob rabas mütsi peast ja kummardas vastu, poisidki niksutasid kergelt omi päid. Siis sammus parun väärikalt õueväravast välja, ilmselt samuti jumala­teenistusele.

Kui Laugi oli viimase lumekoorma luhale sõidutanud, ütles isa Jakob: „Minge nõudke virtina käest nüüd tasu välja, ootan teid siin tänaval ree juures.“

„Isa häbeneb oma väljalöödud silma,“ vahetasid poisid omavahel teadvalt pilke ja läksidki paruni ukse taha koputama. Ega nende tuju teab mis kiita polnud, varbad külmetasid ja tühi kõht näpistas.

Virtin ilmus uksele, pani ühe käe puusa ja nentis pisut pilkavalt: „Was, Jungen! Läks aega! Mis on arve?“

Vaat see oli küsimus! Eedi usaldas vastamise Juhanile kui vanemale.

Tusane Juhan pilgutaski targalt silmi. „50 kopikut koorem. Viis koormat korda viiskümmend …“ (Rehkendus polnud Juhani tugevam külg.) „Viis korda viis võrdub kakskümmend viis,“ mõtles Juhan välja ja kohmas: „Kakskümmend viis kopikat!“

„Kakskümmend viis kopikat summe?“ kordas virtin millegipärast pisut üllatunult.

„Mhm!“ noogutas Juhan, soovides juba oma teed minna.

„Bitte!“ ulatas virtin õlgu kehitades Juhanile 25-kopikalise mündi. Alles! Ega Eduardki matemaatikas vennast palju parem olnud, eksitus jäi märkamata. Rahaasjadega olid poisid maal elades õige vähe kokku puutunud.

Juhani arvutusviga, selle halastamatu suurusjärk selgus alles Linda tänaval, kui isa Jakob oma ainsa silmaga virtina 25-kopikalist jõllitas ja siis hirmsasti vihastas. Kui ema Marie nutma puhkes, jooksis õrna hingega Eedu toakesest välja tõllakuuri.

„Lausa muidu tegime pool päeva tööd,“ pragas isa Jakob. „Kaks ruublit viiskümmend kopikut oli õige summa! Nii sain mina, koolihariduseta talupoeg kokku rehkendatud.“

„Olin tõrkjas tujus, isa, kange olin, anna andeks,“ palus Juhan.

Eks isa oli vast juba südames andeks andnudki, kui keegi uksele koputas.

Ema Marie avas ja seal seisis paruni virtin, karusnahkne kasukas üll.

„Parun saatis teile selle, bitte,“ sõnas virtin joonelt, ulatas isa Jakobi poole avatud peopesa kuldse rahaga ja tegi ka kniksu.

Jakob kiikas – see oli ju Nikolai pildiga kuldviieline!

„Viis rubla, seda on küll palju,“ kohmas Jakob, kuid võttis raha vastu.

„Võtke vastu! Herr parun Engelhardt on lahke, tema nimigi ju tähendab „ingli süda“ Ist es nicht?“, lõi virtin pea selga ning pöördus minekule.

Juba tänaval eemalduvale virtinale jooksis järele Juhan, 25-kopikaline näpus: „Isa palus siis see tagasi võtta!“

„See võta endale, schöne Junge!“ teatas virtin kõndi aeglustamata ja tippis mööda lumist tänavat harvade gaasilaternate uduses valguses edasi paruni elamise poole – kroonlühtrite, kohvilõhna, jõhvikalikööri ja piparkookide poole.

Peolõhnast said ka Eedu ja Juhan tol õhtul siiski veel osa, kui ostsid oma 25 kopika eest prantssaiakesi. Juhani salakohtumine oli ära jäänud, aga sellest polnud krõmpskoorega saiu süües enam nii suurt lugu.

Kodus veetis isa Jakob aega tõllakuuris oma Laugi juures, tehes hobuse jalale piirituse­kompressi. Jakobile tundus nimelt, et Laugi oli lund vedades luhal oma jalga väänanud, hoidis seda veidi teistmoodi. Tööhobune oli ju tegelikult selle pere kõige suurem varandus. Laugi ise krõmpsutas heina, mis oli talle hommikul turult ostetud, ja kompressi vastu polnud tal midagi.

Ema Marie pani ahju vorste küpsema ja mõtles: „Küll on linnas ilus elada! Hea vaim ei jäta meie peret siiski maha!“