Ema teeb teed ja isa teeb teed

„Mis teed?“ küsis Martin, kui ema oli juba tükk aega köögis toimetanud.

„Teed,“ vastas ema.

Martin ei mõistnud, kas ema ütles talle, mida ta teeb, või tahtis ta hoopis teada, mida Martin teeb.

„Mida sina teed?“ kordas poiss küsimust.

„Ma ju ütlesin – teen teed,“ ütles ema.

„Tore,“ rõõmustas Martin. „Mis teed?“

„Ikka teed, mitu korda ma pean seda kordama?“ ütles ema kannatamatult. „Sa küsid juba mitmendat korda, mida ma teen. Ja mina olen sulle mitu korda vastanud, et teen teed. See võtab kaua aega. Kõigepealt tuleb vesi keema ajada, siis panna teepuru kannu, valada sellele kuum vesi ja lasta paar minutit tõmmata.“

„Sa teed teed,“ ütles Martin, „sellest sain ma aru. Aga ma ei saanud aru, mis teed.“

Ema muutus nüüd juba päris närviliseks.

„Kallis laps, kas sa siis tõesti ei saa aru, mida ma sulle räägin?“ pahandas ema. „Ma ju ütlesin sulle selge sõnaga, et ma teen teed.“

„Ma sain sellest juba ammu aru, et sa teed teed, aga ma ei saanud aru, mis teed,“ seletas Martin, kuidas oskas.

Nüüd jõudis koju isa. Ta oli tee peal poest läbi käinud ja ostnud küpsiseid. Isa lemmikküpsised olid paksu šokolaadiga kaetud, ta oli neid võtnud lausa kaks karpi.

„Ma tõin küpsiseid,“ ütles isa emale ja küsis: „Kas sa teed teed?“

„Teen, teen,“ ohkas ema. „Kas ka sina ei saa aru, mida ma teen, kui ma teen teed?“

„Saan, saan,“ vastas isa, „sa teed teed.“

„Hea, et vähemalt sinagi aru saad, mida ma teen,“ oli ema rõõmus. „Martinile ma muudkui räägin ja räägin, et teed ja teed, aga ta ei saa ega saa millestki aru.“

„Mina sain kohe esimese korraga aru, et sa teed teed,“ ütles isa emale, „aga ma ei saanud aru, mis teed.“

Nüüd oli ema täiesti löödud. Ta oli otsustanud teha teed, ta oli kõikidele seletanud, et ta teeb teed, aga mitte keegi ei saanud aru, et ta teeb teed.

„Palun vaadake tähelepanelikult, kuidas ma teed teen,“ ütles ema.

Ta võttis keedukannu, lasi vee keema, pani teekannu põhja paar lusikatäit kuivatatud piparmündilehti ning valas kannu vett täis.

Teekannust kerkisid ülespoole suured aurupilved. Isa tõmbas ninaga õhku kopsudesse ning ütles emale: „Nüüd ma sain aru, mis teed – piparmündi­teed.“

Sel ajal, kui ema valas kruusidesse teed, pani isa küpsised kausiga keset lauda.

„Laske aga hea maitsta,“ ütles isa ning pistis endale küpsise suhu.

„Küll on hea küpsis,“ kiitis ta. „Küpsise teeb heaks see, kui selle peal on palju šokolaadi.“

Isa ostetud küpsised meeldisid kõikidele, välja arvatud Martini väike õde, kes oli küpsiste ja eriti šokolaadi söömiseks veel liiga väike.

Kui isa, ema ja Martin olid natuke aega vaikselt küpsiseid nosinud, küsis ema isalt: „Mis sa praegu töö juures teed?“

„Teed,“ vastas isa ja pani endale järjekordse šokolaadiküpsise suhu.

„Teed,“ imestas ema. „Mis teed?“

„Ma ju ütlesin, et ma teen teed,“ kordas isa.

„Ma saan väga hästi aru, et sa teed teed,“ ütles ema, „sa ei pea ühte ja sama asja mitu korda kordama. Ma tahan lihtsalt teada, mis teed.“

Isa oli järgmise küpsise juba peaaegu suhu pistnud. Nüüd pani ta selle lauale, haaras kahe käega peast, pungitas natuke silmi ja ütles lõpuks: „Ma ei saa aru, kuidas sa ei saa aru, et kui ma ütlen, et ma teen teed, siis tähendab see seda, et ma teen teed.“

„Miks sa töö juures teed teed?“ ei saanud Martin nüüd aru. „Töö juures tuleb teha tööd.“

„Teetöö ongi praegu minu töötee,“ seletas isa. „Meie firmal sai hiljuti uus maja valmis. Selle juurde viib vana tee, mis on auklik ja tolmune.“ Martin vaatas oma kruusi.

„Minu tee on täitsa ilus, see pole üldse auklik ega tolmune,“ ütles ta. „See on heleroheline, aurab ja on piparmündi lõhnaga.“

„Minu tee küll nii hea ei ole,“ ütles isa.

„Ka sulle ei maitse minu tee?“ küsis ema solvunult.

„Maitseb küll,“ vastas isa. „Sinu tee on väga hea. Kuid kahjuks pole igal pool head teed. Sellepärast ütleski meie firma direktor mulle paar päeva tagasi, et tehku ma uus tee. Seda teed ma nüüd teengi.“

„Kas sina teed ka piparmünditeed?“ küsis Martin.

Martinile meeldis piparmünditee väga, eriti koos meega.

„Ei tee,“ vastas isa. „Alguses teen jupi kruusateed ja siis paarsada meetrit asfaltteed.“

Kui tee oli joodud ja küpsised söödud, küsis isa, kas keegi on postkastist lehe ära toonud.

„Ei ole,“ ütles Martin. „Aga ma korjasin täna õuest terve kotitäie ilusaid värvilisi lehti, ma võin need sulle tuua.“

„Aitäh,“ tänas isa, „nii põnevaid lehti polegi ma varem lugenud.“

Isa luges Martini lehti suure huviga, neid oli kakssada kakskümmend neli.