20. sajandi esimestel kümnenditel tekkis hulk liikumisi, mis seadsid eesmärgiks kunsti ja ühiskonda põhi­mõtteliselt, vahel isegi vägivaldselt uuendada. Tarvidus muutusi ellu kutsuda rajanes uuel maailma­tunnetusel, mille oli kujundanud modernne elukeskkond. Kunstilist ja ühis­kondlikku uuenduslikkust käsitati lahutamatuna. Kunstiliikumisi, mis taotlesid intensiivset suhet kaasaegse maailmaga, soovisid otsustavalt eemalduda varasematest kunstivõtetest ning aidata uue inimese ja ühiskonna tekkele kaasa kunsti kaudu, nimetatakse avangardiks (avant-garde – eelvägi, pr k).

20. sajandi alguskümnendeil tekkinud avangardvooludest mõjukamateks kujunesid nii oma kaasajal kui ka hilisema kunstiloomingu taustal futurism, ekspressionism ja sürrealism.

Futurismi algataja ja peamisi juhtfiguure oli itaalia kirjanik Filippo Tommaso Marinetti, kes 1909. aastal avaldas esimese futurismi manifesti. Manifestid – programmilised kirjutised, millega väljendatakse oma taotlusi ja põhimõtteid – moodustavad kaaluka osa futuristide loomingust nii Itaalias kui ka Venemaal, kus futuristlik kirjandus ja kunst samuti ulatuslikku kõlapinda ja viljelemist leidsid. Manifestid tõmbasid liikumisele tähelepanu ja kinnitasid selle ühtsust, ehkki kõik manifestides avaldatud radikaalsed loome­põhimõtted ei saanud järjekindlalt teoks. Futurism lähtus veendumusest, et modernses maailmas – kiire elutempoga, tehnoloogia­küllases ja rahvarohkes linna­keskkonnas – elamise kogemust tuleb kirjanduses ja kunstis väljendada hoopis uute võtetega, uues keeles. Näiteks taheti sõnad vabastada süntaksist, kasutada ainult nimisõnu ja algvormis tegusõnu, et anda keelele kiirem rütm; olulisel kohal olid nii tekstide graafiline kujundus kui ka kõlaefektid (nt onomatopoeetika, mis jäljendas masinate hääli). Veelgi kaugemale läksid vene futuristid, kes otsisid keele kõikvõimalikest kihistustest (laste­keelest, slängist jne) materjali sellise keele tarvis, milles tähendust kannaks ainult kõla. Püüd tava­tähendustest vabaneda peegeldas põlgust ratsionaalsuse vastu, mida seni oli kultuuris, sh sõna­kunstis kõrgelt hinnatud, ning oli osa futuristide võitlusest üldse igasuguste konvent­sioonide vastu. Iseäranis voolu kõige varasemal, võitluslikul perioodil korraldasid futuristid palju provotseerivaid ja sihilikult segadusseajavaid etteasteid. Oma kirglikus soovis maailma uuendada pidasid paljud futuristid tervitatavaks ka reaalset ühiskondlikku vägivalda ning toetasid 20. sajandi alguse Itaalias fašismi ning Venemaal bolševistlikku poliitikat ja revolutsiooni.

Ekspressionism hakkas kujunema 1910. aasta paiku Saksamaal ja mujal saksakeelses Euroopas, kuid erinevalt futurismist ei koondunud ekspressionism selge programmiga liikumiseks kindlate juhtfiguuride ümber. Ekspressioniste ühendab ennekõike kahtlev suhtumine modernsesse maailma ning veendumus, et kunst on selle kahtluse ja inimese sisepingete väljaelamise vahend. Varaekspressionistlikke kirjanikke iseloomustas ahistus- ja ängistustunne, mida tekitas modernne elu­keskkond; esimese maailma­sõja ajal ja järel muutus isiklike painete väljendamise kõrval üha olulisemaks sotsiaalne tundlikkus, kaasaelamine vägivalla ja ühis­kondliku ebavõrdsuse ohvritele. Ekspressionistidele on omased kunstilised võtted, mis kannatust, hingelisi ja ühiskondlikke vastuolusid ning vägivaldseid olukordi ja suhteid peegeldavad ja võimendavad: suured üldistused ja järsud vastandused, retoorilised hüüatused ja küsimused, jõuline ja raevukas paatos nii sõnastuses (värvikad epiteedid, ootamatud kujundid) kui ka teema­valikus (ekspressionistid pöörasid palju tähelepanu hävingu, surma ja lagunemise ilmingutele). Modernset maailma tajuti ähvardava ja masendavana, kuid unistati, et selle asemele on võimalik luua uus ja parem maailm, kus valitseb vaimne ühistunne ja uus inimlikkus. Selle poole pidi ekspressionistide veendumust mööda juhtima kunst, mis on vabastatud kainest kaalutlusest ja intellek­tuaalsest kavatsusest ning milles leiab väljendust kammitsemata, ehe emotsioon. Ehkki juba esimene maailmasõda oli süvendanud ekspressionistide tundlikkust ühiskonnaprobleemide suhtes, kujunes paljudel ekspressionistlikel autoritel kindel poliitiline hoiak alles sõdadevahelisel ajal, kui natsionalistliku poliitika esilekerkimine Saksamaal ja kommunismi võidukäik Venemaal vaimuinimesi üha selgemini pooli valima sundisid.

Sürrealism tekkis Prantsusmaal pärast esimest maailma­sõda, selle kujunemist mõjutasid nii varasemad, sõjaaegsed avangardvoolud (nt dadaism) kui ka sürrealistliku liikumise algataja ja vaimse juhi André Bretoni isiklikud sõjaaegsed kogemused. Sürrealismi peamine eesmärk oli vabastada inimene ühiskonnas kehtivatest normidest ja tabudest; nõuda tunnustust eluviisidele ja tegudele, sh kunstiloomingule, mis end levinud tavade ja ootuste kohaselt ei kammitse. Sõna­kunstis seisnesid need normid, mis sürrealiste häirisid ja ahistasid, traditsioonilistes vormivõtetes, aga ka üldisemas printsiibis, et kirjandusteos peaks sündima ratsionaalse mõttetöö ja teadliku komponeerimise tulemusena. Sürrealistid otsisid viise, kuidas vallandada tekstides irratsionaalne, spontaanne keelekasutus ja kammitsemata kujutlusvõime. Selleks töötasid nad välja mitmesuguseid loomemeetodeid (nt automaat­kirjutus, kollektiivne kirjutamine), otsisid inspiratsiooni une­nägudest, maagilisest ja müütilisest mõtlemisest, mängudest. Sürrealismi tekkele ja arengule avaldas otsest mõju psühhiaatria areng 20. sajandi algul, iseäranis Freudi teooriad (sürrealistlikus ja sürrealismist rikastatud kunstis ulatus freudistliku mõtlemise ja psühhoanalüüsi mõju kaugemalegi kui psühhiaatriateaduses). Sürrealism avaldus lisaks kirjandusele ilmekalt ka kujutavas kunstis ja kinos ning leidis viljelemist ja edasiarendamist veel 20. sajandi teisel poolel. Mõningal määral jäi püsima ka varase sürrealismi poolehoid kommunistlikule ilma­vaatele, kuid suhted kommunistliku parteiga, millega sürrealistid end liikumise algaegadel tihedalt sidusid, muutusid pinevaks juba 1930. aasta paiku.

Suur roll kirjanike, sh avangardistlike kirjanike ühis­kondliku ärksuse ja vaadete arengus oli sõjal, mis vapustas kõikjal loomeinimeste maailma­pilti, pani kahtlema paljudes senistes ideaalides ning üldse inim­loomuses. Iseäranis pingsalt juurdles vägivalla ja kannatuste põhjuste üle hilis­ekspressionistlik kirjandus. See eetiliselt ja ühiskondlikult tundlik loomelaad köitis ka eesti kirjanikke. Eesti ekspressionismi­mõjulist luulet, mida ei viljeldud kaua, kuid lühikese aja jooksul silmatorkavalt palju ja üksmeelselt, nimetatakse ajaluuleks.

Maailmasõdadevahelisel ajal tuli inimestel hakata otsustama, kuidas suhestuda kahe võimsa poliitilise ideoloogiaga, mis taotlesid kontrolli Euroopa ja laiemagi maailma üle. Need olid kommunism ja natsionaal­sotsialism, millest kumbki kujutas endast ulatuslikku ja äärmuslikku ideede süsteemi kogu ühiskonna ja isegi inimloomuse ümber­korraldamiseks. Abstraktse ideena olid need tundunud osale kunsti­inimestele ligitõmbavana, kuni ilmnes, kuidas nende ideoloogiate reaalne teostus Nõukogude Liidus ja Saksamaal viis demokraatia hävimise ja inimsusevastaste kuritegudeni.

Natsionalistliku ideoloogia levik 1930. aastatel tekitas paljudes vaimu- ja loovinimestes kiiresti ohutunnet. Natsionalism oli modernistlikele kirjanikele ja kunstnikele vastuvõetamatu juba puhtkultuuriliselt – modernistlik kultuur oli loomult kosmopoliitlik, taotles uue kunsti ja ühiskonna rajamist rahvusülestele väärtustele. Noortes rahvusriikides (nt Eestis, Soomes, Lätis) põimusid modernistlikud hoiakud siiski järjekindla sooviga rahvuskultuuri edendada. Rahvuslik mõtlemine väikekultuuri kontekstis ei tähendanud toetust natsionalistlikule ilmavaatele ja iseäranis mitte natsionaal­sotsialistlikule ideoloogiale, mida enamik silmapaistvaid loovisikuid ja haritlasi kusagil ei tunnustanud. Selgelt eitava suhtumise väljakujunemist mõjutas ka see, et natsiona­listlikule ideoloogiale rajatud režiimide (eeskätt Hitleri juhitud Saksamaa) teod said lääne­maailmas vähemalt mingil määral kiiresti teatavaks.

Suhtumine kommunismi kujunes 20. sajandi edenedes vastuoluliseks ja keerukaks. Läänemaailmas, kus kommunismi tunti pikka aega eeskätt abstraktse idee­süsteemina, oli vaimuinimeste suhtumine sellesse sageli positiivne, selles nähti alternatiivi lääne ühiskonna­korralduse kitsaskohtadele. Teise maailmasõja järel kujunenud idablokis, kus oli varakult nähtud kommu­nistlike režiimide kuritegusid, ning sealt lahkunud pagulas­kogukondades olid vaimuinimesed kommunismi suhtes enamasti väga kriitilised, kuigi leidus ka neid, kes mingisugustel, sh mõnikord ilmavaatelistel kaalutlustel kommunistliku režiimiga koostööd tegid.

Mida selgemaks said totalitarismi ja terrorit soodus­tavatele ideoloogiatele rajatud ühiskonna ohud, seda kriitilisemaks muutusid intellektuaalid ja kirjanikud nende suhtes. Mingist ideoloogiast või parteist distant­seerumine või nende taunimine ei tähendanud aga loobumist ühiskondlikust mõtlemisest. Küsimus kirjanduse ja kirjaniku ühiskondlikust vastutusest ja mõjust oli aktuaalne kogu 20. sajandi vältel.

Tahe ühiskonda mõjutada oli oluline mitme 20. sajandi teatriuuenduse puhul. Juba avangardistlik teater taotles lisaks kunstilisele uuenduslikkusele publiku sotsiaalse tundlikkuse äratamist. 1920.–1940. aastatel sündis mitu teatrisuunda, mis püüdsid tähelepanu juhtida ühis­kondlikele oludele ja konfliktidele. Saksamaal esile kerkinud eepiline teater otsis eelkõige tinglikke, abstraheerivaid kujutusvõtteid, mille abil tekitada vaatajas kriitilist distantsi ning panna ta nähtud sündmusi ja olukordi analüüsima. Inglise sotsiaalne teater püüdles äärmise realistlikkuse poole nii sündmustikus, oludes kui ka keelekasutuses.

Küsimus sellest, mil määral suudab inimene oma tegudega maailma mõjutada ning oma saatust juhtida, oli keskne teise maailmasõja eel esile kerkinud mõttevoolus, mida nimetatakse eksistentsialismiks. Eksistentsialistlik mõtteviis, mille alusepanija oli prantsuse filosoof ja kirjanik Jean-Paul Sartre, lähtus seisukohast, et inimese eksistents ei ole mitte rajatud mingile etteantud olemusele või ideele, vaid inimese loomus kujuneb teiste inimeste, ümbruse mõjul ning ka inimene ise saab seda kujundada. Kuid seejuures peab inimene eksistent­sialistide veendumust mööda ise, ilma mingi kõrgema mõõdupuu või autoriteedi abita otsustama, mida ta just teeb ja kuidas ennast kujundab. Inimesel on vabadus tegutseda, kuid ükski tegu pole iseenesest õigem või parem kui mõni teine – inimene valib oma teo, vastutab oma valiku eest, kuid ei saa loota oma valikule mingit kinnitust. Seda, kui inimene sellist seisundit oma suhtes ühiskonnaga teadvustab ning vastavalt tegutseb, nimetas Sartre värvatuseks. Värvatus (pr k engagement, ee k sageli ka angažeeritus) tähendab oma ühiskondlik-poliitilise vastutuse tajumist, kirjaniku puhul teadlikku taotlust ühiskonda oma loominguga mõjutada, muutusi esile kutsuda.