Kesköö lapsed

Salman Rushdie, 1981 (katkendid)

Saage aru, mida ma öelda tahan: 1947. aasta 15. augusti esimesel tunnil – keskööst kella üheni hommikul – sündis India, selle verisulis sõltumatu riigi piirides ei enam ega vähem kui tuhat ja üks last. Iseenesest ei ole selles tõsiasjas midagi ebatavalist (kuigi ei saa eitada selle arvu kummaliselt kirjanduslikke taga­maid) – tol ajajärgul ületas sündivus meie maailmajaos surevuse umb­kaudu kuuesaja kaheksa­kümne seitsme eluga tunnis. Märkimis­väärseks (märkimisväärseks! Siin, kui soovite, on teile üks tõeliselt kiretu sõna!) tegi selle sündmuse nende laste olemus, sest mingi­suguse bioloogilise kapriisi tagajärjel või tänu tolle hetke mõningasele üle­loomulikule väele või siis lihtsa kokku­sattumuse tõttu (kuigi säherdune sünkroonsuse aste võtaks vankuma isegi C. G. Jungi) olid kõikidele neile lastele osaks saanud omadused, anded või võimed, mida ei saa nimetada teisiti kui imelisteks. Näis, nagu – kui lubate mul hetkeks kujutlusele voli anda selles jutustuses, mis ülejäänud osas – ma tõotan – saab olema nii mõistlik ja tasa­kaalukas, kui see mul vähegi välja kukub – näis, nagu oleks ajalugu, jõudes kõige tähendus­rikkamasse ja palju­tõotavamasse punkti, otsustanud külvata sel hetkel tuleviku seemne, mis pidi erinema kõigest, mida maailmas kuni selle ajani nähtud.

Kui samasugune ime toimus ka teisel pool piiri, meist äsja lahutatud Pakistanis, siis ei tea mina sellest midagi; minu taju – kuni see kestis – piirnes Araabia mere, Bengali lahe ja Himaalaja mägedega, kuid ka nende kunstlike piiridega, mis tungisid läbi Punjabi ja Bengali.

[‑‑‑]

Niisiis oli kesköö lastele jagatud nii muundumise, lennu-, selgeltnägemise kui ka võluvõimeid... ent kaks meist sündisid täpselt südaööl. Saleem ja Shiva, Shiva ja Saleem, nina ja põlved ja põlved ja nina... Shivale oli see tund kinkinud sõja­pidamise ande (Ramalt, kes suutis pingutada pingutamatut vibu, ning Ardžunalt ja Bhimalt – temas oli jäädavalt ühte põimunud Kauravate ja Pandavate iidne sõjakunsti­vilumus!) ... ja minul oli osaks saanud kõige suurem anne – võime näha inimeste südamesse ja mõtetesse.

Ent käes oli Kalijuuga; kardan, et need pimeduse­tunni lapsed sündisid pimeduse­ajastu kesksel hetkel, nii et kuigi me leidsime, et kerge on särada, olime hea ja kurja küsimuses alatihti nõutud.

Nii – nüüd on see öeldud. See ma olin – need me olime.

Padma näeb välja, nagu oleks ta ema äsja surnud – tema nägu oma avaneva-sulguva suuga on nagu kuivale veetud kalal. „Oo, baba!“ ütleb ta lõpuks. „Oo, baba, teil on haigus kallal; mis te küll räägite?“

Ei, see oleks liiga lihtne. Ma keeldun ennast haiguse varju peitmast. Ärge tehke seda viga, et heidate kogu mu jutu kõrvale kui sonimise või ka lihtsalt kui üksildase, inetu lapse hullu­meelsuseni paisunud unelmad. Olen varemgi kinnitanud, et ma ei kõnele metafoorides; see, mis ma äsja kirja panin (ja sõnatuks jahmunud Padmale ette lugesin), ei ole midagi muud kui sõna­sõnaline vannun-oma-ema-juuste-nimel tõde.

Tõelisus võib omandada metafoorse sisu, kuid see ei muuda teda vähem tõeliseks. Sündis tuhat ja üks last, oli tuhat ja üks võimalust, mida veel kunagi ei olnud ette tulnud samal ajal ja samas kohas, ning tuhat ja üks ummikteed. Kesköö lapsed võivad olenevalt teie vaate­punktist esindada paljusid asju; neid võib pidada kõige aegunu ja tagurliku viimaseks hinge­tõmbeks meie müütidest puretud rahva seas ning nende lüüa­saamist võib kahe­kümnenda sajandi moodsa majanduse pealetungi valgel tõlgendada igati ihaldus­väärsena; neis võib näha tõelise vabaduse lootust, mis nüüd on igaveseks lämmatatud – ent neist ei tohi saada haige, jampsiva meele sünnitist. Ei: haigus ei tähenda midagi.

Tõlkinud Aet Varik

Must raamat

Orhan Pamuk, 1990 (katkendid)

Too, kelle matustel ma eile käisin, küsis: „Mu poeg, kas teie kirjutate artikleid moraalilugemiseks või meelelahutuse jaoks?“ Demonst­reerimaks oma selget arvamust iga küsimuse puhul, ütlesin kiiresti välja esimese, mis pähe tuli: „Meele­lahutuse jaoks.“ See vastus neile ei meeldinud. Nad ütlesid: „Te olete veel noor ning seisate professionaalse tee alguses, me anname teile mõned soovitused!“ Kargasin oma kohalt tormakalt püsti: „Mu härra, ma tahaksin teie nõu­anded üles kirjutada!“ Ma kiirustasin kassa juurde ning võtsin restorani­omanikult portsu paberi­lehti. Ning praegu, kallid lugejad, tahan ma teiega jagada neid nõuandeid, mis ma tookord rohelise sulepeaga restorani­blankettide pöördele kirjutasin. Nõnda on need säilinud: ühel paberipoolel restorani nimi, teisel – nõuanded, mis ma tolle pikale veninud püha­päevase vestluse ajal sain.

Ma tean, et mõned lugejad ootavad kannatamatult, millal ma avaldan ammu unustatud meistrite nimed, vähemalt sosistan salaja kõrva, kuidas neid kuulsusi kutsuti, ehkki siiani on mul õnnestunud seda varjata – aga ma ei tee seda. Ning mitte sellepärast, et need kolm saaksid vaikselt kalmistul puhata, vaid selleks, et eristada neid lugejaid, kellel on õigus seda infot omada, nendest, kellel seda õigust pole. Seepärast nimetan ma kolme aja­kirjanikku varjunimedega, mida sultanid luulet kirjutades kasutasid. Kes oskab määrata, millistele sultanitele need pseudonüümid kuuluvad ning oskab tõmmata paralleele luuletajatest sultanite ja minu meistrite nimede vahel, lahendab võib-olla mõistatuse, mis tegelikult ei olegi eriti keerukas. Aga peamine mõistatus peitub male­partiis, mida meistrid nõuannetega esitasid. Ma ei ole kindel, et olen selle lõpuni lahendanud, aga võtsin endale õiguse lisada mõne käigu puhul sulgudes tagasihoidlikke kommen­taare. Samamoodi toimivad nõrgad kommentaatorid, avaldades arvamust ajakirjades ilmunud male­meistrite ülesannete kohta, mida nad lahendada ei oska.

A – Adli. Tol talvepäeval oli tal seljas kreemikas Inglise kangast kostüüm (ma kirjutan niimoodi, sest meil nimetatakse iga kallist kangast Inglise omaks) [‑‑‑]

B – Bahti. Lips on lõdvaks lastud ja virilalt viltu nagu tema nägugi. [‑‑‑]

C – Cemali. Väikest kasvu, närviline. [‑‑‑]

Nõndaks, meistrite nõuanded ning minu haledad kommentaarid:

1.C: Kirjutamine üksnes selleks, et lugemisrõõmu pakkuda, jätab ajakirjaniku avarale merele ilma kompassita.

2.B: Aga ajakirjanik pole ei Ezop ega Mevlâna. Moraal selgub alati loost endast, mitte vastupidi.

3.C: Kirjuta lugeja ajude, mitte enda ajude järgi.

4.A: Kompass on lugu (ilmne viide 1.C-le).

5.C: Süvenemata meie ajaloo ja kalmistute mõistatusse, pole ei meie ega üldse ida kohta võimalik midagi rääkida.

6.B: Ida-lääne teema võti on varjul Sakallı Arifi sõnades: „Oo teie, vaesekesed, kes te suundute itta, aga vaatate vaikivalt laevalt läände!“ (Sakallı Arif oli B-le kuuluva rubriigi kangelane, kellel oli oma prototüüp.)

7.A,B,C: Mõelge välja oma vanasõnad, kõnekäänud, anekdoodid, naljad, luuleread, aforismid.

8.C: Pole vaja alustada „oma“ teema otsinguga, et pärast kroonida seda mõtteteraga, kõigepealt on vaja leida hea aforism ning pärast juba otsida selle „krooni“ järgi sobiv teema.

9.A: Ära istu laua taha, kui pole veel leidnud esimest fraasi.

10.C: Usu seda, mida kirjutad.

11.A: Ning kui sul puudub siiras veendumus, siis pane lugejad arvama, et sa siiski usud.

12.B: Lugeja on laps, kes unistab laadale minekust.

13.C: Lugeja ei andesta Muhammadi solvamist, selle eest saadab Allah sulle halvatuse (mõistsin, et C-d solvas 11.A, ja ta hakkas vihjama halvatusele A näos, mis väljendub viltuses suunurgas – A kirjutas artikleid Muhammadi abielu ja üldiselt isikliku elu kohta.)

14.A: Armasta kääbuseid, neid armastab ka lugeja (vastus 13.C-le, vihje C väikesele kasvule).

15.B: Hea teema on näiteks „Kääbuste salapärane maja Üsküdaris“.

16.C: Maadlus, ka spordialana, on hea teema, sellest on huvitav kirjutada (otsustas, et 15. lausung on vihje temale, ning ta vastab, vihjates omakorda kuulu­juttudele B kirest poiste vastu, mida põhjustas aja­kirjaniku maadlus­alaste artiklite seeria).

17.A: Lugeja kannatab puudust, lugeja on hea peremees, kellel on naine, neli last ja kaheteistaastase nooruki ajud.

18.C: Lugeja on tänamatu nagu kass.

19.B: Kass ei ole tänamatu, ta on tark loom, kes lihtsalt teab, et ei tohi usaldada koeri armastavaid kirjanikke.

20.A: Ära tegele kasside ja koertega, vaid riigi probleemidega.

[‑‑‑]

Äkki hakkas kusagilt jaamast, võib-olla restorani kaugemast nurgast, kõlama laul õnnetust armastusest, hädast ja elu lootusetusest; sel hetkel unustasid nad mu täielikult. Neile meenus, et nad kõik on eakad ja vuntsidega Šahrazadid, ning nad hakkasid nukralt üksteisele jutte vestma. Mõned neist olid järgmised:

Kurbnaljakas lugu publitsistist, kes terve elu kirjutas kirglikult Muhammadi jalutus­käikudest seitsmendas taevas, kuid sai hiljem teada, et midagi sarnast oli kirjutanud juba Dante – ja see oligi tema suurim mure; lugu napakast padišahhist, kes lapsepõlves koos õega aias vareseid taga ajas; kirjanikust, kes kaotas pärast naise põgenemist kõik unelmad; lugejast, kes pidas end samal ajal nii Albertine’iks kui ka Proustiks; publitsistist, kes pidas end sultan Mehmet Vallutajaks jne, jne.

Tõlkinud Inna Ossiptšuk ja Helen Geršman