Kanada ühe hinnatuma ja viljakama kirjaniku Margaret Atwoodi (snd 1939) „Teenijanna lugu“ kuulub düstoopilise kirjanduse valdkonda. Düstoopias kujutatakse lähituleviku maailma, kus elada on äärmiselt ebameeldiv või võimatu. Romaani tegevus toimub Gileadi Vabariigiks ümber nimetatud USA-s – täpsemalt endises Massachusettsi osariigis, Harvardi ülikooli järgi tuntud linnas. Gileadis on rajatud kristlikule fundamenta­lismile toetuv totalitaarne režiim, mida hoitakse alal vägivalla ja hirmutamisega. Valitsev kord on võtnud inimestelt pea kõik individuaalsed vabadused. Dissidente, homo­seksuaale, rahvuslikke ja religioosseid vähemusi sunnitakse emigreeruma, saadetakse kolooniatesse orjusesse või hukatakse avalikult endise ülikoolihoone müüri ääres. Ka kultuurielu piiratakse rangelt: meedia allub valitsevale ideoloogiale, ilmalik kultuuriloome ja ‑tarbimine on keelatud.

Veel sarnaneb „Teenijanna lugu“ ühe teise ulme­kirjanduse žanri, post­apokalüptilise romaaniga, millele on tunnuslik see, et sündmustik toimub pärast suurt katastroofi, mis on maapealse elu lõpetanud või seda põhjalikult muutnud. Ka „Teenijanna loo“ põhi­sündmustele on eelnenud üleilmne keskkonna­katastroof, mille tagajärjel on suur osa inimesi muutunud viljatuks. Võib arvata, et sellist ette­kujutust tulevikust on mõjutanud hirm tuumasõja puhkemise ees.

„Teenijanna lugu“ keskendub esmajoones naiste õigusetule seisundile totalitaarses ühiskonnas. Kuigi ka meeste vabadusi piiratakse, on naistel Gileadi ühiskonnas teisejärguline roll. Naised on rangelt jaotatud eri õiguste ja ülesannetega klassidesse. Elu sõltub täielikult nende ühiskondlikust staatusest, mille määrab seos meestega.

Romaani minajutustajast peategelane, kes on sõjaväelise riigi­pöörde taga­järjel jäänud ilma nii oma perekonnast kui ka iseseisvusest, kuulub nn teenijannade klassi. Teenijanna peamine ülesanne on jääda talle määratud maja­pidamise peremehest ehk komandörist rasedaks ning sünnitada mehele ja tema abikaasale terve laps. Kui tal seda ülesannet mingi aja jooksul täita ei õnnestu, saadetakse ta järgmisse maja­pidamisse ning pärast kolme läbi­kukkunud katset arvatakse ta nn ebanaiste kate­gooriasse ja saadetakse kolooniasse. Kuigi rasestumine võib luhtuda suure tõenäosusega seetõttu, et komandör on viljatu, ei tunnistata avalikult, et viga võib olla mehes, ning vastutuse peab igal juhul võtma naine. Teeni­jannadelt võetakse muu hulgas ka nende varasemad nimed ning antakse uued, mis on tuletatud komandöri nimest, kelle majapidamisse nad on määratud. Pea­tegelase nimi Offred on tuletatud tema komandöri Fredi nimest (Offred – ingl k ʻFredi oma’). See näitab, mil määral sõltub tema identiteet mehest, kelle peresse ta on elama saadetud, ning eesmärgist, mida tal teenida tuleb.

Seda, kuidas „Teenijanna loos“ on kujutatud naiste seisundit ja elu­korraldust, võib vaadata lääne ühiskonnas levinud hoiakute kriitikana. Naiste kujutamine seksuaal­objektidena muutus 20. sajandi teise poole meedias ja fiktsioonis üha tavapärasemaks ja rõhutatumaks. See lisandus juba varem juurdunud viisidele pisendada ühiskonnas naiste sõnaõigust ja sõltumatust meeste huvidest (ebavõrdne kohtlemine tööturul, poliitikas jmt).

„Teenijanna loos“ kujutatakse meelelahutusäri, mis ekspluateerib naisi, ja patriarhaalset mentaliteeti alle­gooriliselt ja groteskselt. Enne riigi­pööret, millega loodi Gileadi Vabariik, oli romaanis ühiskond, kus seksuaalsus oli rõhutatult esil ning kaldus kohati jõhkratesse äärmustesse: lokkas pornograafia, prostitut­sioon, seksuaalne vägi­vald. Naisi kujutati meeste seksuaalsetest ihadest lähtuvalt. Gileadi Vabariigis on püütud luua sellise ühis­konna vastandit: elatakse pealesunnitud vagaduses, millest on kõrvaldatud igasugune seksuaalsus (kui arvata välja ülimalt reglemen­teeritud seksuaal­vahekorrad, mis teenijannadel on peremeestega). Tegelikult aga kestab saladus­katte all ja mitteametlikult naiste seksuaalne ära­kasutamine ikka edasi: bordellidesse on pandud tööle prostituudid, s.o ebanaiste kategooriasse lahterdatud. Ka väljaspool bordelle piiratakse naiste iseseisvust ja vabadust rangelt, sest kuigi ka enne riigipööret hinnati naisi suuresti meeste seatud reeglite järgi, on naiste elukorralduses nüüd veelgi vähem iseolemise võimalust. Naiste olemuse määravad täielikult meeste loodud reeglid, nende keha ja vaimu üle otsustab meestekeskne poliitiline võim. Seksuaalsuse silma­kirjaliku varjamisega on inimestelt ühtlasi võetud vabadus otsida lähedust ja väljendada armastust.

Silmakirjalikkus ja vägivallaga pealesunnitud vagadus, mis Gileadis valitsevad, võimaldavad teost tõlgendada ka hoiatus­romaanina sellest, milleni võib viia äärmuslik konservatiivsus, mingite väidetavalt põliste ja ülevate tõeks­pidamiste tõstmine inimlikkusest ja tervest mõistusest kõrgemale. Romaani ilmumise ajal võis ühis­konnale, mis nõnda toimib, tegelikkusest paralleele leida nii läänemaailmast (nt Reagani-aegse USA paranoiline poliitika ja konservatiivne kultuurielu) kui ka mujalt (nt Lähis-Ida äärmus­religioossed ühis­konnad). Ka nüüdis­ühiskond ei ole vaba huvi­gruppidest, kes püüavad kaunilt sõnastatud ideaalide nimel külvata sallimatust ja vägivalda.

Atwoodi, kes kujutab nüüdismaailma probleeme sageli just naise vaatepunktist, peetakse naiskirjanduse üheks olulisemaks esindajaks, kes oma luules, romaanides, lühiproosas ja esseistikas analüüsib sugupooltevahelisi pingelisi suhteid tänapäeva lääne kultuuris. Kõige avaramas mõttes tähendab naiskirjandus ilukirjandust, mis väljendab ja mõtestab naiseks olemist, selle erinevust mehelikust kogemusest ja maailmavaatest.

Osa postmodernistlikust naiskirjandusest nimetatakse ka feministlikuks kirjanduseks, juhul kui see lähtub selgest ideo­loogilisest ja poliitilisest programmist. Feministlikus ilu­kirjanduses analüüsitakse ühis­kondlikku ebaõiglust, mis võrsub erinevast suhtumisest sugudesse, ning käsitletakse kriitiliselt naise kohta käibivaid stereo­tüüpe. „Teenijanna loos“ on kriitilise vaatluse all eelkõige lääne ühiskonna traditsioonilised viisid naisi meeste vajadustele ja huvidele allutada.

Traditsiooniliste mehekesksete hoiakute kriitika avaldub juba loo sündmustikus, kuid ka selles, et teoses arutletakse lugude, sh ajaloo kirjutamise üle. Atwood jagab post­modernistlikul ajastul üldiselt tunnustatud arusaama, et ajaloo­kirjutus ei kajasta möödanikku objektiivselt (selleks pole inimene võimelinegi), vaid kinnistab ühis­konnas aja jooksul välja kujunenud ette­kujutusi mineviku kohta. Neist saab tuge kollektiivne (nt rahvuslik, kultuuriline, poliitiline) identiteet ning need mõjutavad inimeste käitumist ja mõtlemist. Ajaloo kirjutamine on seepärast alati mingi poliitilise tahte väljendus, katse kehtestada oma kujutlust minevikust ning seeläbi ka olevikust ja tulevikust. Post­modernistlik ajastu, mil ajalugu nõnda mõistma hakati, tõi kaasa aja- ja kultuuriloo käsitluste mitme­kesistumise kõikjal maailmas, nn ajaloo ümber- või ülekirjutamise. Need, kes olid seni avalikust ja poliitilisest tegevusest eemale jäetud (nt etnilised vähemused, seksuaal­vähemused, asumaade elanikud, totalitaarsetest režiimidest vabanenud rahvad), asusid kirjutama ajalugu oma vaatepunktist. Nii tekkis mineviku tõlgendamiseks üha uusi perspektiive, sh naisekeskne. Lähemalt asuti uurima naiste rolli ajaloos ning mineviku neid tahke, mis meeste­kesksetes ajaloo­käsitlustes olid seni varju jäänud (nt asusid ajaloolased poliitika- ja sõjaajaloo kõrval üha enam tähelepanu pöörama mineviku olmele ja argielule).

„Teenijanna lugu“ on fiktsionaalne mudel ajaloo ümber­kirjutamisest ja selle teadvustamisest. Gileadis kehtiva mehekeskse ametliku ajaloo­kirjelduse järgi valitses enne riigipööret kaos ja korra­lagedus, uus režiim tõi aga tõeliselt hüvelise elu. Nais­minategelase salaja talletatud mälestused, mis moodustavad romaani põhiosa, kujutavad endast alternatiivset ajalookirjeldust, mis ei lähtu võimu, vaid ühe võimule allutatud rühma vaate­punktist. Ehkki sündmused on iseenesest samad, on neil uue režiimi võimukandjate ja ohvrite jaoks eri tähendus.

Naiskirjanduse eesmärk on taolisi erinevusi maailma tajumisel ja mõistmisel esile tuua. Nais­kirjanduse peamine lähtekoht on, et naised ja mehed ei koge ega kirjelda elu ühtemoodi ning et naiselikke kogemusi ja arusaamu tuleb meeste omadega võrdselt kajastada ning nende eripära seletada. „Teenijanna loos“ on naise ja mehe vaate­punkte mitmel moel vastandatud ning püütud kõigutada meeste ainuvõimu maailma­kirjelduste loomisel. Atwood laseb meeste võimule äärmuslikult allutatud maailmast kõnelda naisjutustajal. Teenijannal pole ühis­konnas mingit sõnaõigust, sest esiteks on ta naine, teiseks suhteliselt madalal positsioonil naine. Samas võidab ta oma lugu salaja jäädvustades tagasi mingi­sugusegi võimu omaenda mineviku üle. Selle seab omakorda uude valgusse teose viimane osa „Aja­loolase kommen­taarid „Teenijanna loole““. Kuigi Offredi lindistuste leidmine ja uurimine tähendab vähemalt seda, et Offredi lugu käsitletakse ajaloo­allikana, selgub, et Offredi linti loetud mälestused on talletanud ja edastanud mees ning et naise hääl ei jõua lugejani vahetult. Naise kogemusi ja lugu tõlgendab mees­ajaloolane, kelle käsitlus sündmustest ei lange alati Offredi omaga kokku. Selles keerukas vaate­punktide mängus avaldub post­modernistlikele kirjanikele omane mure n-ö ametlikus ajaloos jutustamata jäänud või erapoolikult tõlgendatud sündmuste pärast.

Mõnes mõttes saab „Teenijanna lugu“ seega käsitleda kui meta­fiktsionaalset romaani. Peategelane arutleb teose vältel teksti loomise protsessi üle, teadvustades end loo jutustajana ning rõhutades jutustuse ja päris elu erinevust. Fiktsionaalne ajaloolane, kes kõneleb teose viimases osas, juurdleb tegelase jutustatud loo autentsuse üle ning pakub loole veel enne selle lõppu ühe võimaliku kommentaari ja tõlgenduse.

Naiskirjanduse eesmärk on kujutada maailma naise vaatepunktist. See ei tähenda ainult seda, et teoste ainestik või tegelaskond on naisekeskne. Kirjanduses püütakse leida eripärast naiselikku viisi maailmast ja iseendast kõnelda. Mõistagi välditakse seejuures stereo­tüüpseid lahendusi, iga kirjandusteos kujutab naiselikku häält isemoodi stiili või poeetika abil.

„Teenijanna loos“ rõhutab naise vaate­punkti silmade ja vaatamise motiivi kasutus. Silmade ja vaatamisega seotud stseenid on romaanis sagedased ja tähendus­rikkad. Teenijanna sulgeb komandöriga vahe­korras olles silmad. Teenijannade vaate­välja piirab nende kohustuslik peakate, kuid nad jälgivad siiski hoolikalt turiste ning püüavad tabada näo­kontuure hukatutele pähe tõmmatud kottide all. Mida enam püütakse teenijannade eest asju varjata, seda pingsamalt püüavad nemad kõike näha.

Ametlikult domineerib Gileadi ühiskonnas meeste vaatepunkt, s.t nende huvid ja arusaam maailmast. Selle kehastust – kõikenägevat salapolitseid – kutsutakse kujundlikult silmadeks. Jutustamine naise vaatepunktist allutab aga ka meeste pilgu naiste võimule, olgugi ainult pisut ja salaja. Näiteks püüab peategelane aimata, milline vaatepilt võiks mehi erutada, ning mehi pilgu kaudu mõjutada, nendega manipuleerida. Nii juurdleb ta, kas tema välimus meeldib autojuht Nickile, ja püüab tekitada kaitse­meestes täitumatuid ihalusi, kui neist oma rõhutatud kõnnakuga möödub.

Romaanis on oluline ka hääle, elava kõne motiiv. Hääle ja rääkimisega seotud stseenid ja motiivid rõhutavad naiste sõnaõiguse puudumist Gileadis. Teenijannadele on oma­vaheliseks vestluseks nähtud ette vaid kindlaks­määratud vormelid. Isiklikel ja olulistel teemadel on neil keelatud rääkida, nii et neil tuleb vahetada mõtteid katkendlikult ja häält alla surudes. Iseloomulik on seegi, et pea­tegelase ja tema parima sõbra Moira jutu­ajamisele pole jäetud muud kohta kui WC.

Hääle motiivile lisab kaalu ka see, et terve teenijanna lugu on jäädvustatud suulise kõnena heli­kassettidele. Niisugune vorm ning olukord, milles salvestamine toimub (saladus­katte all), annab esiteks hea sisulise põhjenduse loo fragmentaarsele ülesehitusele. Fragmentaarne esitus omakorda lubab jutustusse sündmustest komandör Fredi majas loomulikult lõimida Offredi varasema elukäigu. Teiseks tõstatab heli­salvestise vorm küsimuse kõne ja kirja seostest ja vastandusest, nende eri staatusest ajaloo käsitlemisel ning nende eri omadustest suhtluses ja sõna­kunstis.

Teenijanna lugu ja viis, kuidas ta seda jutustab, toob esile tõsiasja, mis ilmnes ka nii mõneski reaalses totalitaarses ühis­konnas: kirja­sõnal on suur võim ning kirjasõna saab ulatuslikult kontrollida ja kammitseda, kuid kõne üle täielikku võimu saavutada on märksa raskem. Kas aga kumbki suudab maailmas toimunud sündmusi ning inimlikke kogemusi päriselt edasi anda, selle üle juurdleb romaan kuni lõpuni. Vastust Atwood välja ei paku, küll aga kutsub üles esitama hulgaliselt küsimusi ühiskonna­korralduse, ideoloogilise kallutatuse ja soolise erinevuse kohta.