Kuidas hinnata toote keskkonnamõju?

Keskkonnasõbralik toode võiks olla see, mille jaoks on vaja läinud võimalikult vähe loodus­ressursse ja mis kahjustab öko­süsteeme võimalikult vähe. Ressursi­kasutust ja keskkonna­mõju tuleks hinnata kolmes etapis:

• Tootmine
• Kasutamine ehk tarbimine
• Kõrvaldamine ehk mis saab siis, kui me toodet enam ei vaja

Keskkonna­säästlikkust hinnates mõtleme tavaliselt esimesena toote materjalile – milline kasutatud materjalidest on kõige looduslikum? Kuid mida üldse tähendab looduslik materjal? Mis sinu jaoks iseloomustab looduslikku materjali?

Tihti arvatakse, et keskkonna­hoidlik toode on lihtsalt selline, mis on valmistatud taastuvatest loodus­varadest. Selliste toodete puhul eeldatakse, et need tekivad looduses iseenesest või lagunevad seal kiiresti ega jäta keskkonda püsivat jälge. Näiteks peetakse paberit ja bio­lagunevat plasti sageli paremaks valikuks kui tavalist plasti ehk kilekotti, kuid kas need tõesti lagunevad nii, nagu me arvame?

Keskkonna­hoidlikkus sõltub palju enamast kui lihtsalt sellest, kas materjal on looduslik. Kõik ressursid, seal­hulgas nafta, pärinevad ju loodusest. Ka taastuvaid loodus­varasid, nagu puitu või puuvilla, saab kasvatada keskkonda kahjustaval viisil, näiteks kemi­kaalide abil või elurikkust vähendades. Lisaks tuleb arvestada, kui palju energiat ja muid ressursse kulub tootmisele. Kui kasutame oma tootes aga väga aeglaselt kasvavaid või haruldasi liike, nagu mõned samblikud, võime kahjustada nii nende liikide elupaiku kui ka laiemat öko­süsteemi. Kogu see mõtteviis eeldab vaikimisi, et loodus on vaid inimesele kasutamiseks ja sellest võib piiranguteta kõike võtta, sõltumata tagajärgedest.

Ehkki paberi tootmine võib tunduda lihtne, võib paberi tootmise keskkonna­mõju olla isegi suurem kui plasti tootmisel, kuna paber on raskem kui plast ja suurtes kogustes paberit transportides on vaja rohkem kütust kasutada. Kui plast­tooteid tehakse juba olemas­olevast plastist ehk vana plast­materjal võetakse uuesti ringlusse, võib see olla ka väiksema mõjuga kui puude mahavõtmine, et sellest paberit teha. Plast omakorda põhjustab teisi probleeme.

Kui mõelda harjutuses käsitletud kande­kottidele, tuleb aru saada, milleks me ühte või teist kotti kasutame. Pealegi tuleb arvestada, mis saab kotist pärast seda, kui me seda enam kasutada ei taha või ei saa.

Näiteks kasutame kotti, et osta poest saiakest – mida teeme kotiga pärast seda, kui saiake on söödud? Kui see on kilekott, kas kasutame seda ehk veel mõnel korral? Paberkoti määrib saiakeses olev rasv enamasti aga ära ja seda pigem uuesti kasutada ei saa. Samuti ei saa seda materjalina ringlusse võtta (ümber töödelda), kuna paber on määrdunud. Kilekoti saab aga ära loputada ja uuesti kasutada millegi muu jaoks, ehkki paljud ei taha rasvaseid kilekotte pesta.

Kui kasutame kotti selleks, et toitu või muid asju koju kanda, siis tahame ilmselt vastupidavat kotti. Paber­kotid kipuvad kergesti katki minema, eriti märjaks saades. Õhukesed kilekotid lähevad samuti kiiresti katki. Tugevamast materjalist kotti saab kasutada kauem kui paberkotti. Kõige paremini peab kindlasti vastu riidest kott, mida saab vajaduse korral pesta ja parandada.

Lõpuks tuleb silmas pidada, mis saab kotist pärast seda, kui me seda enam ei vaja. Kõige kehvem variant on, et kott satub prügina loodusesse. Sellisel juhul on kilekott – ükskõik kui õhuke või tugev – kõige kahjulikum. Lagundajad (selg­rootud, bakterid, seened) sellest jagu ei saa ning loomad võivad plasti süüa või sellesse kinni jääda. Paberist ja looduslikust kiust kotid võivad sobivates tingimustes looduses laguneda, kuigi ka nende keskkonna­mõju sõltub materjalist ja töötlusest. Sünteetilisest kiust riidekott ei pruugi looduses laguneda. Kuigi sageli arvatakse, et bio­lagunev plast laguneb ka looduses, pole see tegelikult nii – biolagunev plast laguneb üldjuhul ainult kindlates tingimustes, näiteks tööstuslikus kompostimis­jaamas. Bio­laguneva plasti lagunemine nõuab kindlaid tingimusi (nt stabiilset niiskus­taset ja temperatuuri). Neid tingimusi saab tagada tööstuslikus kompostimis­jaamas; looduses võib biolagunev kott olla sama kahjulik kui tavaline kilekott, kuna ka sellesse võivad loomad kinni jääda.

Kui kott on pandud õigesse prügi­kasti ning jõuab liigiti kogutuna jäätme­käitlejani, võib materjal jõuda uuesti ringlusse. Palju sõltub aga sellest, millisest materjalist täpsemalt jutt on. Tugevalt määrdunud paber ei sobi üldjuhul paberi ringlusse­võtuks. Väga õhukese kilekoti materjal on üldjuhul nii kehv, et seda kas ei saa või ei ole majanduslikult mõttekas ringlusse võtta. Kanga puhul on ümber­töötamine üsna keerukas ja oleneb näiteks sellest, kas kangas sisaldab nii looduslikke kui ka sünteetilisi kiude, sest need kiud tuleb eraldada.

Kas tundub, et keskkonna­mõju hindamine on päris keerukas ja sõltub paljudest teguritest? Jah, nii ongi. Küsimusi, mida keskkonna­mõju hindamiseks küsida, on palju. Mõnes mõttes on see omane iga teadusharu arengule – mida rohkem me sellest teada saame, seda rohkem tekib küsimusi ja üksikasju, millele mõelda. Aga seda paremini oskame ka selles valdkonnas käituda.

Eelmises ala­teemas kirjutasid üles küsimusi, millele toote keskkonna­mõju hindamisel vastata tuleks. Vaata, millised all­olevatest küsimustest ka sul kirjas olid.

Olelusringi hindamisel hinnatakse sageli muu hulgas mõju kliimale, aga kliima­mõju on vaid üks keskkonna­mõju liikidest. Kliima­mõju väljendatakse tavaliselt süsihappe­gaasi ekvivalendina (CO₂-ekv), mis näitab, kui palju kasvuhoone­gaase kogu toote olelus­ringi jooksul atmosfääri paisatakse. Seejuures teisendatakse ka teiste kasvuhoone­gaaside, nt metaani mõju sama­väärseks süsihappe­gaasi koguseks. Vahel nimetatakse seda ka süsiniku­jalajäljeks. Mõnikord hinnatakse olelusringi hindamisel ka mõju elu­rikkusele ja vee­kogude eutro­feerumisele ning toote öko­toksilisust ehk vee, mulla vms kahjustamist kemikaalidega.

Peamiselt keskendutakse kliima­mõju hindamisele, sest teisi mõju­kategooriaid, nt mõju elu­rikkusele, on palju raskem hinnata. Seda, kuidas mingid protsessid võivad mõjutada eri liikide elu ja kuidas need liigid omakorda mõjutavad teisi liike ja meid, ongi keeruline kaardistada. Tegevusega seotud heitgaasi­koguste välja­arvutamine on oluliselt lihtsam. Ka keskkonna­poliitikas pööratakse kõige enam tähelepanu just kliima­mõjule. Teistele keskkonna­mõjudele on aga oluline mõelda sellepärast, et kliimamõju ehk kasvuhoone­gaaside heide ei anna meile kogu pilti meie mõjust loodusele.

Kuidas tavaline inimene teab, milline on toote keskkonna­mõju? Enamikul meist pole ju ligipääsu andmetele, mille põhjal seda arvutada, ja me ei oskakski neid arvutusi teha. Siiski on mõned põhimõtted, mida saab keskkonna­hoidlikumalt tarbides arvesse võtta.

Tihti tekib kolmest etapist suurim keskkonna­mõju tootmis­etapis, sest siin hangitakse ja töödeldakse materjal. Selle käigus kulub energiat nii tootmisele kui ka transpordile. Öeldakse, et umbes 80% toote keskkonna­mõjust määratakse juba toote disaini­faasis, mis on tootmis­protsessi esimene osa. Disainist sõltub, kui vastupidav toode on, kas seda saab parandada, kas katkiseid osi saab vahetada ja kui palju nende vahetamine maksab. Samamoodi otsustatakse toote disaini­faasis, kas selles tootes on mingeid ohtlikke materjale ja milline peab olema selle jäätme­käitlus­protsess (kuivõrd ohtlik või ohutu).

Kasutamis­faasi kuuluvad nt riiete pesemine ja triikimine, telefoni laadimine vms. Siinjuures on ka oluline, kui kaua me toodet kasutame. Kuigi pikk kasutamine tähendab selles etapis rohkem ressursi­kulu, on see kulu siiski väiksem kui uue asja tootmisele kuluks. Lühiajaliselt kasutatavaid tooteid (ühe­kordne kohvitops, paar korda kasutatav T-särk, ühe hooaja telefon jne) tuleb pidevalt juurde toota. Seetõttu on keskkonna­säästlikum kasutada asju võimalikult kaua.

See on: kas seda toodet on üldse vaja? Kas mul on vaja uut T-särki, telefoni või mu olemas­olevad asjad täidavad veel oma eesmärki? Kõige keskkonna­hoidlikum on toota vähem ja mõne asja tootmine üldse lõpetada.

Kui meil toodet tõesti vaja on, siis kõige keskkonna­hoidlikum on see, mida kasutame kõige kauem. Peamine keskkonna­hoidliku toote kriteerium on vastu­pidavus. Peale selle ei tohi toode kahjustada meie tervist ega ülejäänud loodust. Tulles tagasi poekoti materjali valimise juurde, ei pruugi kilekott olla halvem valik kui paberkott, kui kasutame seda kauem ja see lõpuks õigesti käideldakse, st see ei satu loodusesse. Kõige vastu­pidavam on ilmselt riidest kott. See põhimõte kehtib enamiku toodete puhul – igasugused ühe­kordsed ja/või kiiresti katkiminevad asjad on keskkonnale halvad, kuna neid on pidevalt vaja juurde toota. Samal ajal oleme hädas üha kasvavate jäätme­hulkadega.

Toodete keskkonna­mõju erinevatest elementidest aru­saamine võib olla päris keeruline. Et seda tarbijatele lihtsamaks teha, on loodud erinevaid märgiseid.

Kuigi ametlikult on öko­märgised vaid osa sellest nime­kirjast, on siiski hea teada, et on olemas mitmeid märgiseid, mis toote keskkonna­mõju kohta infot annavad. Oluline on siin ehk teada, milliseid mõjusid eri märgiste puhul hinnatakse ning kas märgise aluseks olevat infot on hinnanud sõltumatu osapool. Eri keskkonna- ja ökomärgiste kohta saad rohkem lugeda Kliima­ministeeriumi kodu­lehelt siit.