Kokkuvõte

19. ja 20. sajandi vahetusel arendas eesti proosat jõudsalt Eduard Vilde (1865–1933), kelle sulest pärinevad näiteks romaanid „Külmale maale“ (1892), „Mahtra sõda“ (1902) ja „Mäeküla piimamees“ (1916), rikkalikult lühiproosat ning näidend „Pisuhänd“ (1913).

Noor-Eesti liikumine toetus suuresti Euroopa eeskujudele, kuid leidis eeskujusid ka kodumaalt. Nooreestlased väärtustasid kõrgelt ja asusid laiemalt tutvustama Juhan Liivi (1864–1913) luulet.

20. sajandi esimese poole silmapaistvamad prosaistid olid Friedebert Tuglas (1886–1971) ja A. H. Tammsaare (1878–1940). Tuglas viljeles meisterlikult lühiproosat, kuid on kirjutanud ka romaanid „Felix Ormusson“ (1915) ja „Väike Illimar“ (1937).

Tammsaare alustas samuti lühiproosaga, ent on eesti kirjandusse kõige sügavama jälje jätnud romaanidega: 1922. a ilmus „Kõrboja peremees“, 1926–1933 viieosaline „Tõde ja õigus“, 1934 „Elu ja armastus“, 1935 „Ma armastasin sakslast“, 1939 „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Tammsaare loomingu hulka kuulub ka kaks näidendit: „Juudit“ (1921) ja „Kuningal on külm“ (1936).

20. sajandi algupoole suuremaid eesti luuletajaid oli Marie Under (1883–1980). Tema looming mõjutas tugevalt eesti luule arengut. Alates esikkogust „Sonetid“ (1917) avaldas Under üle kümne algupärase kogu, tema luulet on koondatud ka mitmesse valikkogusse, millest mahukamad on „Mu süda laulab“ (1981, koostaja Paul Rummo) ja „Lauluga ristitud“ (2006, koostaja Karl Muru).

Eesti pagulaskirjanduse silmapaistvamad prosaistid olid näiteks Ain Kalmus (1906–2001), Karl Ristikivi (1912–1977), Valev Uibopuu (1913–1997), Gert Helbemäe (1913–1974), Ilmar Talve (1919–2007), Arved Viirlaid (1922–2015), Enn Nõu (sünd 1933), Helga Nõu (sünd 1933). Pagulasproosa keskendus teemadele, mis olid pagulaste kogemustega tihedalt seotud: mälestustele kaotatud kodumaast, sõjale ja põgenemisteekonnale, kohanemisraskustele uues keskkonnas. Tähtsal kohal oli ka ajalootemaatika.

Nagu paljudest kirjanikest, sai Underist teise maailmasõja ajal pagulane. Paguluses sündis suur osa 20. sajandi keskpaiga silmapaistvast eesti luulest, mida esindavad näiteks Arno Vihalemm (1911–1990), Kalju Lepik (1920–1999), Ilmar Laaban (1921–2000), Ivar Grünthal (1924–1996), Raimond Kolk (1924–1992), Ivar Ivask (1927–1992), Urve Karuks (1936–2015), Ilona Laaman (1934–2017).

Ajalooline aines inspireeris ka Eestis 1970. aastail esile kerkinud proosakirjanikke. 1978. aastal avaldas Jaan Kross romaani „Keisri hull“, millele tema loomingus järgnes hulk teisi ajaloolisi romaane ja jutustusi. Viljakas prosaist on ka Mats Traat (sünd 1936), kelle esikromaan „Tants aurukatla ümber“ ilmus 1971. Mõlemad kirjanikud alustasid loometeed luuletajana, Traadi loomingus on mõlemad vormid jäänud võrdselt viljakaks.

Eestis saabus sajandi teise poole viljakaim aeg luule arengus 1960. aastail. Kassetipõlvkonna autorite seas tuli kirjandusse Hando Runnel (sünd 1938), kelle luulet iseloomustab ühiskondlik-eetiline ja isamaaline hoiak ning rahvalaululik poeetika. Runneli loomingu hulka kuuluvad näiteks kogud „Avalikud laulud“ (1970), „Punaste õhtute purpur“ (1982), „Kiikajon ja kaalepuu“ (1991).

20. sajandi lõpul muutus eesti kirjanduse poeetika üha mitmekesisemaks. Kirjanduse uuenemisse panustasid nii kogenud autorid kui ka nooremate põlvkondade esindajad.

Sajandilõpu eripalgelisest luulest aitab saada ülevaadet Kajar Pruuli koostatud valimik „Varjatud ilus haigus“ (2000).