Kokkuvõte

Vormitraditsioonide areng

Sõnakunsti igat põhiliiki saab viljelda mis tahes vormis, ehkki eri ajastutel ja kultuuridel on olnud selles suhtes erinevad eelistused ja tavad. Lääne kultuuris olid kuni keskajani ülekaalus värsivormilised teosed, varauusajal hakkas üha enam kunstilist kasutust leidma proosavorm. Eepikas sai proosavorm valdavaks 18. sajandi jooksul, draamas 19. sajandi lõpuks. Lüürikas muutus proosa tavapärasemaks alles 20. sajandil. Alati on aga loodud ka teoseid, mis on oma ajas ebatüüpilised. 

Jaota autorite looming ilmumisaja järgi. Tuleta meelde või vaata varasematest peatükkidest järele, milline oli nimetatud teoste vorm ja põhiliik, kui tabelis pole seda täpsustatud.

        • Ovidius (43 e.m.a – 17), „Metamorfoosid“
        • Plautus (254–184 e.m.a), „Pseudolus“, „Hooplev sõjamees“ jpt komöödiaid
        • Matteo Bandello (1500–1571), „Romeo ja Giulietta“ jpm lühiproosat
        • Islandi proosasaagad, näiteks „Grettir Ásmundripoja saaga“ (14. saj)
        • Archilochos (7. saj e.m.a), luulefragmente 
        • Lukianos (u 120–180), proosajutustus „Tõelised lood“
        • Homeros (8.–7. saj e.m.a), „Ilias“, „Odüsseia“
        • Simonides (6. saj e.m.a), luulefragmente
        • Vergilius (70–19 e.m.a), eepos „Aeneis“ jm eepilist luulet
        • William Shakespeare (1564–1616), tragöödiad „Romeo ja Julia“, „Hamlet“ jpt näidendeid
        • Sappho (7.–6. saj e.m.a), „Aphroditele“ jt luulefragmente 
        • Theophrastos (u 372–288 e.m.a), „Inimtüübid“
        • Guilhem de Peitieu (13. saj), rüütlilüürika
        • Dante (1265–1321), allegooriline poeem „Jumalik komöödia“, luulekogu „Vita nova“ („Uus elu“)
        • Wolfram von Eschenbach (u 1170 – u 1220), värssromaan „Parzival“
        • Euripides (u 480–406 e.m.a), „Iphigeneia Aulises“, „Iphigeneia tauride juures“ jt näidendeid
        • Alkaios (7.–6. saj e.m.a), luulefragmente

        Seleta,

        • millised tekstid, mida oled õpikust lugenud, esindavad oma ajastule iseloomulikku, millised ebatüüpilist põhiliigi ja vormi seost;
        • kuidas esindavad eesti kirjanike tekstid, mida oled õpikust lugenud, muutusi, mis on toimunud kirjanduse vormitavades viimase kahesaja aasta jooksul.

        Sõnakunsti põhiliigid

        • Eepiline sõnakunst on alati jutustav: see esitab loo, mida vahendab jutustaja.
        • Dramaatiline sõnakunst võib samuti esitada loo, kuid seda ei vahenda jutustaja.
        • Dramaatika seisneb tegevuse, sealhulgas keelelise tegevuse jäljendamises.
        • Lüüriline sõnakunst on keeleline tegevus, mis seisneb kogemuste, elamuste, tunnete ja mõtete sõnastamises ning kujundlikus seostamises, kuid mitte loo jutustamises.
        • Eri põhiliigid annavad erinevaid võimalusi kogemuste ja keskkonna kujutamiseks ja mõtestamiseks.
          • Eepika aitab mõista eeskätt ajalis-põhjuslikke seoseid, sündmusi ja tegusid.
          • Dramaatika aitab mõista eeskätt suhteid ja suhtlemist.
          • Lüürika aitab mõista mitmesuguseid, sealhulgas irratsionaalseid tunde- ja mõtteseoseid.
        • Eepiline, dramaatiline ja lüüriline laad ja aines võivad esineda koos ühes ja samas teoses. Uuemas kirjanduses ongi see küllaltki sageli nii, kuid vanema kirjanduse puhul saab teosed kolme traditsioonilisse liiki jaotada.
        • Eepilisi, dramaatilisi ja lüürilisi väljendusvahendeid kasutatakse ka muus, mitte ainult kunstitaotluslikus keeletegevuses, näiteks teiste inimeste veenmiseks ja mõjutamiseks.

        Loe raamatut

        1. Iseloomusta teost. Otsusta, millised tunnused teosel on, ning kirjelda neid lähemalt.

        • Kas teos esitab loo?
          • Kas lugu vahendab jutustaja?
          • Millised on loo faabula, süžee, konflikt, tegelased?
        • Kui teos ei esita lugu, siis millest ta räägib?
          • Kes kõneleb?
        • Milline on teose aegruum?

        2. Arutle teose põhiliigi üle.

        • Kas tegu on eepilise, lüürilise või dramaatilise teosega?
        • Mis seda näitab?
        • Kui teoses põimuvad mitme põhiliigi omadused, siis kuidas?

        3. Iseloomusta teose vormi mõistete abil, mille omandasid õpiku 1. osast.

        4. Seleta, kuidas mõjutas teose vorm (sealhulgas põhiliigile omased jooned) sinu lugemiselamust ning sisust arusaamist.

        5. Too välja

        • vähemalt üks vormiline või sisuline omadus, mis sulle teose juures meeldis;
        • teose omadused, mis sulle ei meeldinud.

        6. Põhjenda, miks sa need omadused välja tõid – mis on sinus kui lugejas sellist, mis muudab teoste niisugused omadused sulle maitsekohaseks või vastumeelseks?

        7. Kavanda teose põhjal uus teos.

        • Mõtle järele, mis sulle loetud teoses kõige enam muljet avaldas ja korda läks (näiteks mõni idee, kütkestav tegelaskuju, põnev sündmustik, algupärased kujundid vm).
        • Mõtle, millise kunstiteose võiksid luua väljendusvahenditega, mida kõige meelsamini kasutad, et oma tähtsaimat lugemismuljet edasi anda.
        • Pea silmas, et sinu loodud teosel oleks sõnaline osa, isegi kui lood mingit muud liiki, mitte kirjandusteose.
        • Koosta teose kavand, kus on kirjas teose sõnaline osa (või lõik sellest, kui oled kavandanud pika teksti) ning kust tuleb võimalikult selgelt ja ilmekalt välja, missugusena sa valmis teost ette kujutad.

        8. Looge kavandi põhjal paaris või väikeses rühmas teos.

        • Tutvuge üksteise kavanditega.
        • Püüdke igaüks oma kavandiga teistes huvi äratada, kuid tutvuge tähelepanelikult ka teiste kavanditega.
        • Kui on raske ühte kavandit välja valida, püüdke jõuda selgusele, mis kellelegi tema kavandi juures kõige tähtsam on, ja kombineerige kavandeid vastavalt sellele, nii et valmib uus ühine kavand.
        • Koostage tegevuskava, jagage ülesanded ja tehke kavandatud teos valmis.