Park on linna kõige elusam osa

Park on suur haljasala, kus kasvavad puud. Puude vahel leidub põõsaste rühmi, hekke, lillepeenraid ja muru. Seepärast vajab park ka pidevalt hooldust. Park on linna kõige looduslikum ja liigirikkam osa. Metsaga võrreldes on see küll tunduvalt liigivaesem, kuigi erinevaid puuliike on parkidesse sageli istutatud rohkem, kui neid üheski meie looduslikus metsas kohata võib. Ka suur osa surnuaedadest sarnaneb parkidega. Taimede ja loomade liigirikkus võib kalmistutel olla suuremgi kui tavalistes linnaparkides. Meie väärtuslikumad pargid on looduskaitse all.

Parkides kasvab lehtpuid enamasti rohkem kui okaspuid. Lehtpuud taluvad linnatingimusi paremini ning peavad paremini tolmu kinni. Meie kodumaistest puudest on eelistatud pärn, tamm ja vaher. Äärelinnades on ka endisest looduslikust metsast kujunenud parkmetsi. Kõige sagedamini on need valgusküllased männikud. Kodumaiste puuliikide kõrval võib parkides kasvamas näha ka paljusid võõramaise päritoluga puid. Levinud pargipuud on näiteks hobukastan, elupuu ja suurelehine pärn.

Ammusest ajast kasvatatakse parkides harilikku pärna. Pärn talub mõõdukalt õhureostust, tüve ja juurte vigastusi ja kärpimist. Seepärast näeb pärna inimasulates isegi rohkem kui metsas, kus ta jääb sageli suuremate puude varju. Heal kasvukohal võib pärn kasvada mitmesaja-aastaseks.

Inimene on looduse osa ja ta soovib enda ümber rohelust näha. Parkideta oleksid linnad kõledad ja inimeste meeleolugi halvem. Parke nimetatakse sageli linna kopsudeks. See ei ole päris täpne, sest suurem osa linnas tarbitavast hapnikust tuleb hoopis kaugemalt. Sellest hoolimata on pargid linnaelanike tervisele hindamatu tähtsusega. Pargis jalutada ja tervisejooksu teha on märksa kasulikum kui tiheda liiklusega tänaval. Suuremates parkmetsades saab suvel joosta ja jalutada, talvel suusatada ja kelgutada. Uusi linnaosi püütakse planeerida nii, et seal oleks võimalikult palju parke, puiesteid, haljasalasid ja teisi rohelisi nurgakesi.

Pargid sobivad elupaigaks mõnele väikesele imetajale ja paljudele linnuliikidele. Vanades parkides leidub õõnsaid puid, mis pakuvad oravale, nahkhiirtele ja lindudele (näiteks kakkudele) varje- ja pesapaiku. Mida mitmekesisemad on pargid ning mida rohkem on puude kõrval põõsaid ja hekke, seda enam linnuliike seal elab. Samal põhjusel on ka kalmistud linnurohked. Seal pesitsevad näiteks rästad, tihased, metsvindid ja punarinnad.

Parkides, kus leidub õõnsaid puid, pesitsevad sageli kodukakud. Seal on nende põhitoiduks hiired, kes tegutsevad samuti peamiselt öösiti. Tänavalaternatest valgustatud pargiteedelt on öökullidel isegi mugavam hiiri püüda kui kõrgest rohust pimedas metsas. Päeval peidavad kodukakud end pööningul või puuõõnes.

Orav on siili kõrval üks vähestest imetajatest, kes suudab edukalt elada ka linnaparkides ja ‑aedades. Siili kaitsevad kasside ja koerte eest okkad, orava päästavad aga kärmed jalad ja hea ronimisoskus. Linnas elava orava eluviis erineb üsna suuresti metsa käbikuninga omast. Okaspuid on näiteks linnaparkides vähe ja seetõttu pole orava tavaline talveroog – kuuse- ja männiseemned – siin alati kättesaadav. Linnaoravate toidusedel sõltub seetõttu üsna palju inimestest, mõnes pargis käivad oravad isegi käe pealt toitu võtmas. Pargis pesitsevatele lindudele on orav aga tülikas naaber, sest võimaluse korral ei jäta ta ühtki pesa rüüstamata.