Esseed
Kogemusest
(3. raamat, 13. peatükk)
Pole loomulikumat kirge kui kirg teadmiste järele. Me proovime kõiki teid, mis võiksid sinna viia. Kui meil mõistusest puudu tuleb, kasutame kogemust,
per varios usus artem experientia fecit:
exemplo monstrante viam,
mis on küll nõrgem vahend ja pole nii väärikas; aga tõde on nii suur asi, et me ei tohi ära põlata ühtegi vahetalitajat, mis võiks meid selleni juhtida. Mõistusel on nii palju vorme, et me ei tea, missugust valida, kogemusel pole neid vähem. Järeldus, mida me tahame tuletada sündmuste sarnasuse põhjal, pole kuigi kindel, sest sündmused on alati erinevad: kõige üldisem omadus asjade tunnuste hulgas on nende mitmekesisus ja vaheldusrikkus. [‑‑‑]
[‑‑‑] Kaks inimest ei langeta ühe ja sama asja kohta kunagi ühesugust otsust; ja pole leida kahte täpselt ühesugust arvamust, mis pärineksid eri inimestelt või mis pärineksid koguni ühelt inimeselt, aga eri aegadest. Tavaliselt leian mina kaheldavat selles, mida kommentaarid pole söandanud puudutada. Ma komistan kergemini siledal maal, nagu mõned hobused, kes, nagu ma tean, hakkavad sagedamini luukma just tasasel teel.
Kes saaks eitada, et ääremärkused külvavad kahtlust ja teadmatust, sest pole leida ühtegi raamatut, olgu inimlikku või jumalikku päritolu, mille kallal inimkond vaeva näeb ja millest tõlgendamine oleks mõne probleemi eemaldanud? Sajas kommentaator ulatab selle edasi oma järglasele okkalisema ja ohtlikumana, kui kõige esimene kommentaator selle eest leidis. Kas on kunagi juhtunud, et keegi meist ütleks: sellele raamatule on nüüd küllalt kommentaare kirjutatud, rohkem pole enam midagi öelda? [‑‑‑]
Tõlgenduste tõlgendamisega tegeldakse palju rohkem kui asjade tõlgendamisega ja raamatute kohta kirjutatakse rohkem raamatuid kui ühelgi teisel teemal: me muud ei teegi, kui kirjutame vastastikku üksteise töödele ääremärkusi.
Kogu maailm kihab kommentaaridest; autoritest on suur puudus.
Kas pole meie ajastu peamine ja tunnustatuim teadmine mitte see, kui sa tead, kuidas mõista teadlasi? Kas see pole mitte kõigi meie uuringute üleüldine ja viimane siht?
Meie arvamused pookuvad üksteise külge. Esimene on teisele tüveks, teine kolmandale. Ronime niimoodi redelipulk redelipulga haaval kõrgemale. Ja sedasi juhtub, et kõige kõrgemale roninule saab sageli osaks suurem au, kui ta väärt on, sest ta on roninud eelviimase õlgadest ainult veidikene ülespoole.
Kui sageli ja võib-olla rumalasti olen ma oma raamatus sattunud rääkima sellest raamatust endast! Rumalasti, kui mitte muus, siis vähemalt selles mõttes, et mulle oleks ju pidanud meelde tulema, mis ma ütlen nende kohta, kes teevad sedasama: et nii sage pilgupööramine omaenda loomingu poole annab tunnistust sellest, kui väga nende süda väriseb armastusest selle vastu, ja isegi karmid hoobid, mis nad oma loomingule jagavad, on lihtsalt armastava ema edevus ja silmakirjatsemine, nagu leiab Aristoteles, kelle järgi enese ülehindamine ja enese alahindamine sünnivad sageli üht liiki ülbusest. Sest mis puudutab mu vabandust, et minul peaks olema siinkohal suurem vabadus kui teistel, kuna ma kirjutangi just nimelt iseendast ja oma kirjutamisest ja muudest toimingutest, ja et minu aine suububki endasse, siis ma ei tea, kas igaüks seda aktsepteerib.
[‑‑‑]
Mina eelistaksin pigem hästi aru saada iseendast kui Cicerost. Kogemusest, mis mul on enese kohta, piisab, et mind targaks teha, kui ma oleksin hea õpilane. Kes suudab meelde tuletada oma möödunud vahkviha ja seda, milleni see raevuhoog ta viis, näeb niisuguse kire inetust selgemini kui Aristotelest lugedes, ja temas tärkab selle suhtes õigem vastumeelsus. Kes mäletab halba, mis temaga on juhtunud või mis teda on ähvardanud, tühiseid ajendeid, mis on viinud ta ühest seisundist teise, valmistab ennast seeläbi ette tulevasteks muutusteks ja oma seisundi mõistmiseks. Caesari elu pole meile paremaks näiteks kui meie enda oma; olgu keiserlik või rahvalik, ikkagi on see elu, mis kätkeb endas kõiki inimlikke juhtumusi. Kuulatagem ainult: me ütleme iseendale kõike seda, mida me peamiselt vajame. Kui keegi mäletab, kuidas ta on nii palju kordi pettunud iseenda otsustes, kas pole ta siis narr, kui ei hakka neid edaspidi umbusaldama? Kui ma avastan, et kellegi teise põhjendus lükkab ümber minu eksliku seisukoha, siis ei õpi ma siit mitte niivõrd seda, mis ta mulle uut ütles ja kui rumalasti ma sellest konkreetsest asjast arvasin (see oleks väike võit), kuivõrd seda, kui jõuetu ma üldse olen ja kui kergesti mu taip mind alt võib vedada; ja ma tulen järeldusele, et ma pean endas kõike muutma. Kõigi muude eksimuste korral käitun ma samamoodi, ja minu meelest on see reegel mulle elus palju kasu toonud. Ma ei suhtu ühessegi sündmusesse ega inimesse, nagu oleks see kivi, mille otsa ma komistasin; ma õpin kahtlema terves omaenese kõnnakus ja püüan seda parandada. [‑‑‑]
Surm seguneb ja sulandub kõikjal meie ellu: langus algab ammu enne surmatundi ja tungib isegi meie kasvuaastatesse. Mul on portreed iseendast kahekümne viie ja kolmekümne viie aastasena; võrdlen neid oma praeguse näoga: see pole enam üldse mina! kui palju rohkem erineb minu nüüdne nägu nendest portreedest kui sellest, missugune ma surnuna välja näen! Me kuritarvitame Loodust liialt, kui tüütame teda nõnda kaua, et ta on sunnitud meid maha jätma ja usaldama meie juhtimise – meie silmad, meie hambad, meie jalad ja kõik muu – võõra ning kerjatud abi hoolde ning loovutama meid kunsti kätte, sest ta on väsinud meile järgnemast.
Mulle ei maitse eriti salatid ega puuviljad, välja arvatud melonid. Mu isa vihkas igasuguseid kastmeid; mina armastan neid kõiki. Liigsöömine vaevab mind; aga mis puutub toidu omadustesse, siis pole ma veel märganud, et mingi kindel roog mulle halba teeks; nii nagu ma ei pane tähele sedagi, kas on täiskuu või vana kuu, sügis või kevad. Meis toimub muutusi, mis pole järjekindlad ja mida me ei märka; näiteks redised maitsesid mulle alguses, siis leidsin, et need on ebameeldivad, praegu maitsevad jälle. Olen avastanud, et mu magu ja söögiisu käituvad paljude asjade suhtes nõnda muutlikult: läksin valgelt veinilt üle klaretile, siis jälle klaretilt valgele veinile. Olen maias kala järele ja lihapäevad on mulle paastuajaks ning paastupäevad pidupäevaks; usun seda, mida mõned väidavad, et kala on kergem seedida kui liha. Nii nagu mu südametunnistusele hakkab vastu kalapäevadel liha süüa, hakkab mu maitsele vastu kala ja liha segada: need on minu meelest liiga erinevad.
[‑‑‑]
Ülim ja peaaegu jumalik täius on osata kuulekalt nautida oma olemist. Me ajame taga teisi seisuseid, sest me ei mõista kasutada enda oma, ja väljume iseendast, sest me ei tea, kuidas seal sees on. Seepärast pole mingit mõtet kõrgetele karkudele ronida, sest isegi karkudel tuleb käia oma jalgadega. Ja ka maailma kõige kõrgemal troonil istudes toetume ikka oma tagumikule.
Tõlkinud Kristiina Ross„Esseed“ ajastu kontekstis
Michel de Montaigne’i (1533–1592) loomingu lähtekoht võib tänapäeva lugejale tunduda enesestmõistetav, kuid Montaigne’i kaasajal oli uudne: ta asus uurima iseenese mõtteid, tundeid ja kogemusi. Püüust iseennast mõista sündisid „Esseed“, mille pealkiri prantsuse keeles tähendabki püüdu, katsetusi. Montaigne pühendas sellele teosele, mis pidevalt täienes, muutus ja paisus, peaaegu poole oma elust.
1571. aastal tõmbus ta tagasi avalikust elust, kus oli pidanud mitut vastutusrikast ametit. 1580. aastal ilmus „Esseede“ esimene väljaanne. Kokku avaldas Montaigne kolm väljaannet, 1588. aasta oma oli lisaks muudele muudatustele täienenud terve köite võrra. Lisandunud kolmandast köitest pärineb ka peatükk „Kogemusest“. Elu viimastel aastatel jätkas Montaigne tööd teose kallal.
„Esseed“ ei valminud seega kunagi lõplikult ega saanud ühte kindlat kuju. Montaigne’i raamat räägib inimese ja maailma pidevast arengust ja muutumisest. Raamat ise on kujunenud samamoodi.
Loometöö algusjärgus mõtiskles Montaigne peamiselt antiikautorite mõtteterade üle ning kommenteeris neid, nagu humanistlik haridus oli talle õpetanud. Hiljem muutus tema aines järjest mitmekesisemaks, mõte iseseisvamaks ja isiklikumaks, seosed loetu ning elus nähtu ja kogetu vahel keerukamaks. Loomeprotsessi sellist arengut on näha teose ülesehitusest: varasemates osades on arutlused lühemad ja tsitaatide maht suur; hilisemast loomingust pärineb väga pikki peatükke, kus arutlus toetub märksa enam elulistele tähelepanekutele ning isikupärastele mõtteseostele nende vahel.
Inimese muutuv nägu
Arutle piltide ja Montaigne’i mõtiskluste põhjal.
- Miks ei ole inimene kõigi teiste silmis ühesugune?
- Miks ei ole inimene iseenda silmis kogu aeg ühesugune?
Milliseid omadusi peab inimene seetõttu endas arendama, et tal oleks võimalik
- endast ja teistest aru saada;
- enese ja teistega hästi läbi saada?
1. Kirjuta skeemi keskossa märksõnu näidete kohta, mida Montaigne toob elu mitmekesisuse ja vaheldusrikkuse kohta.
2. Lisa skeemi servadele oma elust näiteid, mis Montaigne’i omadega seostuvad.
mitmekesisus ja vaheldusrikkus | ||
Iseenda avastamine
Vaba mõtlemine inimloomusest, ‑vaimust ja inimlikest kogemustest tähendas, et renessansiajastul hakati inimest uurima ja väärtustama mitmekülgsemalt ja avaramalt kui varem. Erakordsete ja ülevate vooruste kõrval hakati väärtuslikuks pidama ka lihtsaid ja argiseid omadusi, ebatäiust, veidrusi, samuti keha ja meelelisi elamusi.
Sellised omadused ning kehalised kogemused on eri inimestel erinevad, isiklikud ja raskesti üldistatavad. Huvi nende vastu tähendas seega individuaalsuse järjest suuremat rõhutamist ja väärtustamist. Lisaks sellele, kuidas isekeskis kooskõlas ja kannatusteta elada, juurdlesid humanistid selle üle, kuidas igaüks saaks seejuures vabalt olla tema ise.
Sellega tõi renessansiajastu kaasa põhimõttelise muutuse lääne kultuuris. Varasemas, antiik- ja keskaegses kultuuris väärtustati inimest eelkõige kogukonna osana ning hinnati inimese selliseid omadusi, mis toetasid kogukonna ühtekuuluvust ning teenisid ühiseid huve ja tõekspidamisi.
Humanistlik huvi inimese individuaalsuse vastu tärkas heas usus, et inimese loomuses on soov elada kooskõlas enese ja teistega, millele enese ja teiste igakülgne tundmaõppimine kaasa aitab. Inimloomuse lähem tundmaõppimine tõi aga ilmsiks sedagi, et igas inimeses endas leidub vastuolusid ning et arusaamatusi inimeste vahel ei ole lihtne ületada.
Montaigne’i „Esseed“ esindavad hilisemat, pessimistlikumat humanismi. Ta räägib avastamisrõõmust, mida maailm oma mitmekesisuses ning ta enese siseelu talle lõputult pakuvad. Kuid ta teab nii oma kogemuste kui ka kuuldu ja loetu põhjal, et niisugune avastamisrõõm ei ole kõigile omane, vaid et paljudes tekitab kõik uus ja võõras hoopis hirmu ja vägivaldsust. Montaigne ei usu, et vaimne suletus ja jäikus on paratamatud, aga teadvustab, et avatus ja arenemisvalmidus nõuavad püsivat tööd iseendaga. „Esseed“ jutustavad sellest tööst ning annavad lugejatele nõu, kuidas seda teha, kuid ei luba, et see on lihtne või et keegi teine saab selle inimese eest ära teha.
Inimene vaatab peeglisse
Antiikajast pärineb mitu versiooni Narkissose müüdist. Nende ühine motiiv on see, et kaunis noormees Narkissos näeb vees oma peegelpilti, jääb seda imetlema ega suuda sellest lahkuda, kuni lõpuks oma peegeldust silmitsedes sureb.
Müüti on aegade jooksul jutustatud ja tõlgendatud mitmel moel. Enamikus antiik- ja keskaegsetes versioonides ei saa Narkissos aru, et näeb vees iseennast, vaid peab peegeldust kellekski teiseks, keda ta ihaldab, kuid kätte ei saa. Paljud keskaja autorid käsitlesid Narkissose lugu hoiatusena edevuse, pealiskaudsuse, välise ilu imetlemise ja hukutava armastuse eest.
Ovidiuse „Metamorfoosides“ Narkissos mõistab, et vees peegeldub tema ise. Sellisel kujul on see lugu inimese eneseteadlikkusest ning suhetest iseendaga. Niisugune tõlgendus muutus üha valdavamaks uusaegses kunstis ja kirjanduses. Narkissose müüt kütkestas väga 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse autoreid (näiteks André Gide’i ja Oscar Wilde’i), kelle jaoks Narkissos kehastas enese ja maailma mõtestamist ideaali ja kujutluse kaudu.
20. sajandi algul mõjutas Narkissose müüt ka psühholoogia mõistevara. Sigmund Freud tõi psüühika arengu kirjeldamiseks antiikmüütidest kujundlikke näiteid. Narkissose müüdi abil seletas ta, kuidas eneseteadlikkuse teke ja enda väärtustamine mõjutavad lapse varast arengut ning kuidas inimene nende kaudu õpib teistegi inimestega suhestuma. Freud kirjeldas esimesena ka nartsissistlikku isiksusehäiret, mis seisneb selles, et inimese suhe enese ja teistega ei ole tasakaalukalt välja kujunenud. Nartsissistil on ülikõrge enesehinnang ja tähelepanuvajadus ning vähe empaatiat ehk võimet teisi mõista ja nendega arvestada. Sellises tähenduses käibib nartsissismi mõiste ka tavakeeles.
Iseenda(sse) vaatamise kunst
„Esseede“ 2. raamatu 12. peatükis räägib Montaigne, kuidas ta
- ühest ja samast kohast, mida raamatust loeb, mõnikord vaimustub, mõnikord ei liiguta see teda aga üldse;
- omaenda teksti hiljem üle lugedes iga kord aru ei saa, mida on mõelnud;
- mõnikord vaimse harjutusena või meelelahutuseks kaitseb arvamust, millega ei nõustu, kuni jääb sellega tõepoolest nõusse.
Seejärel lisab ta: „Peaaegu igaüks võiks enda kohta sama öelda, kui ta vaatleks ennast nagu mina.“
1. Vaatle ennast Montaigne’i eeskujul.
- Tuleta meelde mõni asi (raamat, koht, tegevus vm), mille mõju sinule on elus eri aegadel olnud väga erinev.
- Otsi üles mõni oma ammune kirjutis (postitus, päevik, kiri, kirjand vm) ja vaata, kas saad aru kõigest, millest seal juttu, ja mäletad tundeid ja mõtteid, mis sind kirjutades valdasid.
2. Pane oma tähelepanekud märksõnadega kirja ning seosta mõne lause või lõiguga Montaigne’i „Esseedest“.
- Kui leiad enda omadega sarnase mõtte, mis sind vaimustab, kirjuta see oma märksõnade juurde välja.
- Kui sinu mõtted Montaigne’i omadega üldse kokku ei lange, leia mõni enda omadele eriti selgelt vastanduv, kirjuta see välja ning kaitse seda vaimse harjutusena. Mis võib teise inimese sellise mõtteni viia?
3. Arutle.
- Mille poolest oli ülesanne keeruline?
- Mille poolest oli ülesanne huvitav?
- Mida said enda kohta teada?
- Kuidas selline ülesanne võib mõjutada sinu suhteid teiste inimestega?
Esseistika
Pealkirjast, mille Montaigne oma raamatule andis, tekkis uue arutleva žanri nimetus. Inglise filosoof Francis Bacon (1561–1626), kes Montaigne’i teose inglise keelde tõlkis, kirjutas ka ise sarnase raamatu ning pealkirjastas selle Montaigne’ilt laenatud sõnaga.
Essee kui arutleva teksti eripära seisneb selles, et seal kohtuvad filosoofilise või teadusliku arutluse omadused ilukirjanduse tunnuste ja eesmärkidega. Essee käsitleb ainest põhjalikult ja asjatundlikult ning esitab sidusa mõttekäigu, kuid rõhutab nii mõtteseoste, ülesehituse kui ka stiiliga autori isikupära ja taotlust, et essee oleks tekstina haarav ja nauditav. Filosoofilisel traktaadil või teadusartiklil niisugust eesmärki pole, mõnes traditsioonis seda isegi taunitakse.
Muid kindlaid sisulisi ega vormilisi tunnuseid esseel ei ole. Esseistika on seega avatud žanr, mida esindavad sisult ja vormilt üpris mitmekesised tekstid.
Katse mõtestada kogemusi
1. Millist mõistet Montaigne lugemiskatkendites ei maini?
2. Seleta, kuidas ülejäänud mõisted tema arutluses omavahel seotud on.
3. Joonista sõnapilv, mille keskmesse paigutad siinsest mõne mõiste, millega seoses sulle meenub tähendusrikkaid kogemusi enda elust. Täida pilv märksõnadega, mis neid kogemusi kirjeldavad ja nende tähendust seletavad.
4. Koosta sõnapilve põhjal kava omaenda esseele teemal „Kogemusest“.
5. Kirjuta kava põhjal essee.
6. Lugege kaaslastega üksteise esseesid. Tooge välja iga essee tugevad küljed. Arutage koos, milline on hea essee.
