Ekstaas
Kus künkapadjal puhkas päid
Hulk puhtaid leebeid kannikesi,
Seal meidki, teineteise häid,
Võis kaua näha kahekesi.
Me kätest nõrgus palsamit,
Mis ühte liitis meie pihud,
Ja meie silmi sidusid
Neist endist tulnud valgusvihud.
Need kokkusulatatud peod
Jäid meie ainsaks ligiduseks
Ning silmis sündind unenäod
Me ainsaks ihusigiduseks.
Ja nagu võit kesk sõjapinget,
Kui lahing pole lõppend veel,
Nii õhus hõljusid me hinged
Üksteise juurde poolel teel.
Ning nendel askeldada lastes
Me tummalt lebasime seal,
Kus jäime, ka veel õhtukastes –
Kaks kuju hauaplaadi peal.
Kui mõni tark, kes kõike teab
(Ka hingekeelset kõnet mõistes)
Ning õigeks puhast lembust peab,
Oleks meid jälgind eemal seistes,
Siis (teadmata, kumb räägib just,
Sest hinged kostsid üht ja sama),
Ta oleks saand uut kosutust
Ja lahkund sealt veel puhtamana.
See pikk ekstaas meid aitas siis,
Et mõistaksime oma iha
Ja näeksime, et kokku viis
Meid hoopis muu kui meie liha:
Kaks hinge, rikast igati
(Kõik elemendid neis ju peidus),
Siin omavahel segati
Ja liideti kõik, mis neis leidus.
Kui kannikesed aeda kanda
Ja osutada õiget hoolt,
Võivad nad silmad ette anda
Ka mõnele, kes kõrgem soolt.
Kui armastus on ühte viinud
Kaks hinge, siis see suur ja uus
On üksindusest ilma jäänud,
Kuid kakskord rikkam kõiges muus.
See uus hing võtab nimeks Meie,
Koosnedes kahest aatomist,
Mis ongi kõik, sest tema heie
Ei salli miskit kõrvalist.
Kuid meie kehad! – kas siis nemad
Ka ühte sõnakest ei vääriks?
Nad pole see mis meie, siiski meie omad,
Nad on meid elatavaks sfääriks.
Jah, tänu pälvib iga rakk,
Sest neist saab toitu meie juur:
Kehad ei ole meile šlakk,
Vaid jõuduandev ligatuur.
Taevas peab läbistama maist,
Et mõjutada inimhingi,
Nii peab ka hing, et leida teist,
Minema keha kaudu ringi.
Seal ringlev veri kannab hoolt,
Et täita hinge kärjekannud
(Hing ühelt, veri teiselt poolt
On sõrmed, mis meid kokku pannud).
Jah, hinged oma kõrgelt teelt
Laskugu julgelt meelte rüppe
Ja kõnelgu ka nende keelt,
Et sooritada viimne hüpe
Ning vabastada kuningas,
Kes kannab saladuse raudu;
See, mida hing on varjamas,
Siis nähtavaks saab keha kaudu.
Ja poleks suutnud kindlaks teha
Too tark, kui ta meid kuulas veel,
Kumb rääkis lõpuks – hing või keha –
Nii sarnane on nende keel.
Kriisiajastu kunst
16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algupoolel taandus Euroopa kunstiloomingust humanistlik vaimsus, mida iseloomustas optimistlik usk inimloomusesse ja mõtteselgusesse. Suurte ühiskondlik-poliitiliste pingete ajajärk tekitas ebakindlust ja kahtlusi, pani märkama kooskõlade asemel vastuolusid nii eneses kui ka maailmas.
Muutunud elutunnetus peegeldus loomingus. Näiteks Hispaanias tegutsenud kunstniku El Greco maale iseloomustab valguse ja varju jõuline kontrast. Toledo vaates on lõimitud teisigi vastandeid: lopsakas loodus ja selgejooneline linn, võimsad looduslikud või taevased jõud ning maine, inimkätega rajatud elu. Nagu kunstniku ülejäänud loomingus, on selleski maalis ühendatud müstiline, religioosne tunne ning mõistuspärane meisterlikkus.
Sarnaseid lahutamatuid vastandeid võib kohata inglise luuletaja John Donne’i (1572–1631) loomingus. Donne’i looming on ühtaegu kirglik ja mõttetihe. Ta mängib teadlikult leidlike vastandustega, kasutab näiteks ülevate teemade käsitlemisel kujundeid, mis on seotud argielu ja lihtsa olmega või pärinevad hoopis teaduskeelest. Suur osa tema luulet on usulis-filosoofilise kallakuga, kuid tähtsal kohal on ka armastuse teema. Selle puhul rõhutab Donne hinge ja keha lahutamatust. Tema hingelised ja vaimsed otsingud ei muutu kunagi härdalt ülevaks, vaid sisaldavad irooniat, kahtlusi ideaalides, teadlikkust lõhest näivuse ja tegelikkuse vahel.
Ajastu vastuoluline ja otsinguline vaim väljendus ka kirjanduse vormilises kirevuses. Lüürilise luule kõrval õitses väga mitmekesine draamakunst ning jutustavas proosas juurdus uusi žanreid. Väga levinuks ja menukaks kujunes kelmiromaan, mis oli saanud alguse 16. sajandil Hispaanias. Kelmiromaani peategelane on enamasti madalast seisusest, mistõttu tema käekäik on üpris heitlik. Ta satub sündmuste käigus eri sotsiaalsetesse keskkondadesse, kohtub väga erinevate inimestega, täidab mitmesuguseid rolle. Nii õpib ta maailma järjest enam tundma, areneb ning muutub. Enamik kelmiromaane on seejuures esitatud minajutustusena, nii et lugeja saab sündmusi jälgida seikleva peategelase vaatepunktist.
Saksa kirjaniku Hans Jacob Christoffel von Grimmelshauseni (1621–1676) romaanis „Saksa Simplicissimuse seiklused“ kulgeb tegelase teekond sõjast rüüstatud Saksamaal. Tõetruud olustikupildid põimuvad fantastikaga, põnev meelelahutus ühiskonnakriitikaga. Minategelase lihtsameelse pilgu läbi paistab niigi pöörane sõjaaegne maailm iseäranis veider, ühtaegu õudne ja naljakas.
Grimmelshauseni romaanile sai kohe osaks suur lugejamenu. Seevastu näiteks John Donne’i looming leidis suurema kõlapinna alles 20. sajandil.
Kuidas luuletus kõlab?
1. Kuula, kuidas näitleja Richard Burton loeb Donne’i luuletust originaalis.
2. Loe eestikeelset tõlget iseendale ette või lugege kaaslasega kordamööda teineteisele ette.
3. Võrdle eri ettelugejate rütmi ja esituslaadi.
Saksa Simplicissimuse seiklused
Esimene raamat, X peatükk
Mis moel ta metsikus laanes lugema ja kirjutama õppis.
Kui ma nägin erakut esimest korda piiblit lugemas, ei suutnud ma ette kujutada, kellega ta peaks ometi sellist salajast ja minu arust väga tõsist juttu vestma. Ma nägin küll ta huulte liikumist, kuid ei kedagi, kes temaga räägiks, ja ehkki ma ei teadnud midagi lugemisest ega kirjutamisest, siis panin ometi ta pilgust tähele, et asjasse on segatud seesama raamat. Ma pidasin raamatut silmas, ja kui erak oli selle käest pannud, istusin mina selle taha, lõin raamatu lahti ja esimesena sattusid mulle ette Iiobi esimene peatükk ja selle ees seisev pilt, sihuke peen puulõige, mis oli kaunisti värvitud. Ma esitasin neile piltidele pentsikuid ja minu lihtsameelset mõistust mööda päris kokkusobimatuid küsimusi. Kuna aga mulle ei tahetud vastust anda, siis läksin kannatamatuks ja ütlesin just siis, kui erak minu selja taha hiilis: „Kuulge, väikesed närukaelad, kas teil pole siis enam suud peas? Kas te just äsja ei rääkinud pikalt ja laialt minu isaga?“ – sest nii pidin ma erakut nimetama. „Ma näen küll, et just teie ajasite mu vaese taadi lambad koju ja panite majale tule otsa. Oot-oot, küll ma selle tule veel kustutan.“ Nende sõnadega tõusin ma püsti, et vett tuua, kuna mulle paistis see hädatarvilik olevat. „Kuhu nüüd, Simplicius?“ küsis erak, keda ma ei teadnud enda taga seisvat. „Ah, isa!“ ütlesin mina. „Need siin on samuti sõdalased, neil on lambad ja nad tahavad neid minema ajada; nad võtsid lambad selle vaese mehe käest, kellega sa justsama rääkisid. Nii on temagi maja juba suurtes leekides, ja kui ma peagi tuld ei kustuta, siis põleb see maha.“ Nende sõnadega osutasin ma talle sõrmega seda, mida nägin. „Jää paigale!“ ütles erak. „Veel pole mingit hädaohtu.“ Mina vastasin viisakust mööda: „Oled sa pime või? Vaata, et nad lambaid minema ei ajaks, ja mina toon vett.“ – „Oioi,“ ütles erak, „need pildid pole elus, need on ainult selleks tehtud, et meile ammu sündinud asju silme ette tuua.“ Mina vastasin: „Sa ju äsja rääkisid nendega, miks ei peaks nad siis elama?“
Erak pidi oma tahte ja harjumuse vastaselt naerma ja ütles: „Armas laps, need pildid ei oska rääkida. Aga seda, mis nad on ja mida teevad, võin ma näha neist mustadest ridadest; seda nimetatakse lugemiseks, ja kui ma nõndaviisi loen, siis arvad sina, nagu räägiksin ma piltidega, mis pole aga nii.“ Mina vastasin: „Kui ma olen inimene nagu sinagi, siis peaksin minagi suutma neis mustades märkides näha sama mis sina. Kuidas tuleb mul sinu juttu mõista? Armas isa, õpeta mulle ometi, kuidas sellest asjast aru saada.“ Seepeale ütles tema: „Olgu siis nii, mu poeg! Ma õpetan sind, nõnda et sa suudad nende piltidega niisama hästi rääkida kui minagi. Ainult see nõuab aega, mille kestel mina pean koguma kannatust ja sina usinust.“ Seejärel kirjutas ta mulle kasetohule trükikirjas tähestiku, ja kui ma juba tähti tundsin, õppisin veerima, järgmiseks lugema ja lõpuks paremini kirjutama kui erak ise, sest ma maalisin kõik trüki järgi.
Tõlkinud Mati SirkelMida ütleb tekst lugeja kohta?
1. Otsi Donne’i luuletusest ja Grimmelshauseni katkendist näiteid autoritele iseloomulike omaduste kohta, mida õpitekst tutvustab.
2. Otsi kummastki tekstist näiteid omaduste kohta, mis teevad teksti sinu jaoks meeldivaks ja huvitavaks, ning omaduste kohta, mis sind häirivad ja lugemishuvi kahandavad.
3. Iseloomusta ennast kui lugejat 2. ülesande põhjal.
4. Võrdle ennast kaaslastega. Arutage koos, kas teie eelistused
- on üksmeelsed või mitmekesised;
- peegeldavad ainult teie maitset või esindavad tänapäeva lugejaid üldisemalt.
Rahvuskirjanduste sünd
Humanistlik kirjakultuur oli veel suurel määral ladinakeelne, sest ühine keel hõlbustas mõttevahetust ning teoste levikut üle Euroopa. Näiteks nii More’i „Utoopia“ kui ka Erasmuse „Narruse kiitus“ on kirjutatud ladina keeles.
Mõnes Euroopa keeles oli küll selleks ajaks sündinud ka silmapaistvat autorikirjandust, näiteks Dante ja Petrarca itaaliakeelne looming. Renessansiajastu kirjanikud juurdlesid, milline võiks olla rahvuskeele roll kirjakultuuris. Näiteks Dante „Vita nova“ ja More’i „Utoopia“ sisaldavad arutlusi sellest, et rahvuskeeltes peaks olema võimalik kirjandustekste luua sama hästi kui klassikalistes keeltes.
16. sajandi lõpuks kujuneski Euroopas kirjanduskeeleks mitu rahvuskeelt, mis tõrjusid ladina keele sõnakunsti vahendina tagaplaanile. Montaigne’i „Esseed“ on kirjutatud prantsuse keeles. 16.-17. sajandi vahetuse silmapaistvad kirjanikud, nagu inglane Shakespeare või hispaanlane Cervantes, viljelesid emakeelset loomingut. Seetõttu mõjutasid selle ajastu suured kirjanikud väga palju oma keele arengut kirjanduskeelena ning panid aluse oma rahvuskirjanduse traditsioonidele.
17. sajandil püsis ladina keel teaduse ja filosoofia keelena, taandus aga neiski valdkondades aegamööda rahvuskeelte ees, kuni 19. sajandil käibelt kadus. Ka sõnakunsti vallas jäi klassikaliste keelte oskus hariduse üldiseks aluseks kuni 19. sajandini. Algupärane kirjanduslik looming, mis kujundas uusaegse kirjanduse ilme, sündis aga 17. sajandist saati peamiselt rahvuskeeltes. Suhtlus Euroopa kultuuride vahel ning rahvuskirjanduste vastastikune mõju hakkas seetõttu üha enam sõltuma tõlkimisest.
Eestikeelse ilukirjanduse sünd
Inimesed, kelle emakeel oli eesti keel, 16.-17. sajandil kirjakultuuris eriti ei osalenud. Nad ei lugenud ega viljelnud ka omakeelset ilukirjandust. Eestikeelse elanikkonna jaoks loodi sel ajal küll juba kirikukirjandust (näiteks jutlusi, palvetekste, kirikulaule), et oleks võimalik pidada rahvakeelseid jumalateenistusi, mida luterlik kirik ette nägi. Kirikukirjanduse rajasid saksa päritolu vaimulikud. Samast kultuuriringkonnast sai alguse huvi kasutada eesti keelt ilmalikus sõnakunstis.
1630. aastail tegutses Tallinnas gümnaasiumiõpetajana Saksamaalt pärit Reiner Brockmann (1609–1647). Ta kuulus luulehuvilisse sõpruskonda, kus harrastati juhuluulet. Juhuluuleks nimetatakse luuletusi, mis sünnivad mingi kindla sündmuse ajel, näiteks pulmade või matuste või muu erakordse elujuhtumi puhul. Juhuluulet kantakse enamasti ette asjaosaliste ringis, sõpruskonnas või saadetakse tekst inimesele, kellele see on pühendatud. See tähendab, et juhuluule on tihedalt ja elavalt seotud olukorraga, kus ta sünnib, ega ole esmajoones mõeldud laiale ning tundmatule publikule.
Brockmann viljeles peamiselt saksa-, ladina- ja kreekakeelset juhuluulet, kuid kirjutas ka eesti keeles. Tema loomingut mõjutas sõprus saksa luuletaja Paul Flemingiga (1609–1640), kes mõnda aega Tallinnas viibis. Tänu Flemingile tutvus Brockmann sakslase Martin Opitzi (1597–1639) käsitlusega saksa luulekunstist. Oma „Raamatus saksa luulekunstist“ (1624) kirjeldas Opitz põhimõtteid, millest saksakeelne luule peaks lähtuma. Ta pidas oluliseks, et värssteksti ülesehitus arvestaks keele eripära, kasutaks teistes keeltes loodud luulest neid eeskujusid, mida omakeelse luule jaoks heakõlaliselt kohandada saab. Opitzi üks soovitus oli kasutada prantsuse luulest pärit värsimõõtu aleksandriini.
Esimene teadaolev eestikeelne kunstluuletus, mis pärineb Reiner Brockmanni sulest, kannab pealkirja „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum“ – „Opitzi poeetika reeglite järgi tehtud eestikeelne laul aleksandriinis“. Sellest 1637. aastal kirjutatud tekstist arvatakse eestikeelse ilukirjanduse algust.
1. Kirjuta skeemi ülemisse kasti, milliste kultuuride ja kirjanduste eeskuju oli Brockmannile toeks eestikeelsete luuletekstide loomisel.
Reiner Brockmanni eestikeelne luule |
2. Vaata saatest „Ajalik ja ajatu“ lõiku, kus religiooniloolane ja filoloog Marju Lepajõe räägib Brockmanni elust ja tööst.
Kirjuta saatelõigu põhjal skeemi alumisse kasti, kuidas Brockmanni loodud luuletekstid eestlaste seas levisid ja eestikeelset luuleloomingut mõjutasid.
3. Arutle Brockmanni näite põhjal, kuidas
- teiste tekstide lugemine ja kuulamine ärgitab inimest ise tekste looma;
- eri kultuuride kokkupuuted mõjutavad uute kultuurinähtuste teket.
Mida on mineviku luuletajal nüüdislugejatele öelda?
1. Arutle, miks võiks tänapäeva eesti lugeja huvituda 17. sajandi saksa luuletaja raamatust poeetika kohta. Püüa leida vähemalt üks põhjus, miks sina Opitzi raamatut loeks või korraks lehitseks.
2. Vaata ETV uudist Opitzi tõlke ilmumisest.
3. Arutle, millega selline sündmus uudiskünnise ületab. Milliseid põhjendusi pakub uudis ise?
Kes kirjandust loevad?
Kirjasõna kaudu puutus paljude sajandite vältel sõnakunstiga kokku ainult väike osa ühiskonnast: jõukamad ja kõrgemast seisusest inimesed, kel oli aega ja vahendeid hariduse omandamiseks. Tüüpiliselt võimaldasid nemadki haridust peamiselt meestele.
Eeldused kirjaoskuse ning lugemisharrastuse laiemaks levikuks tekkisid varauusajal. Trükikunst tegi lihtsamaks ja odavamaks raamatute tootmise. Rahvuskeelte areng kirjakeeltena muutis kirjaoskuse omandamise lihtsamaks ja otstarbekamaks inimestele, kes ladina keelt ei osanud. Rahvuskeelte prestiiži kasvu ning rahvuskeelse kirjavara tekke taga oli suuresti usureformatsiooni põhimõte, et igaüks peab saama pühakirja lugeda oma emakeeles. Sama põhimõte oli tugev ajend rahvahariduse rajamisel, millega mõningates protestantlikes riikides või piirkondades tehti algust juba 17. sajandil.
Ulatusliku mõju saavutasid need algatused 18.-19. sajandiks. Ka 19. sajandil ei jõutud kõikjal läänemaailmas veel üleüldise kirjaoskuseni, kuid kirjaoskus sai kättesaadavaks järjest rohkematele ning järjest mitmekesisema sotsiaalse taustaga inimestele. See tõi kaasa lugemisharrastuse plahvatusliku leviku ning samuti lugejaskonna üha suurema kihistumise. Huvi kirjanduse vastu võis olla nii tagasihoidliku algharidusega kui ka kõrgesti haritud lugejatel, ja neid kõiki ei huvitanud üks ja sama lugemisvara.
Tee kirjasõna juurde
17.-18. sajandist on teada tõsielulisi juhtumeid, mis sarnanevad sellega, millest jutustab Grimmelshauseni tegelane: kirjaoskamatu inimene usub, et raamat on salapärane elus asi, mis kõneleb kirjaoskajaga mingi nõiduse või salakunsti väel.
Meenuta ja arutle.
- Kas sa mäletad oma esimest kohtumist kirjasõnaga? Kui, siis milline see oli?
- Kuidas sina lugema õppisid?
- Kui tõenäoliselt kogeb tänapäeva inimene kirjasõna ees sellist lummust ja segadust nagu Grimmelshauseni tegelane? Miks?
- Kas sellist segadust võib meis tekitada miski muu? Mis? Miks?
Eestikeelse lugejaskonna sünd
Rootsis asuti riigi toel tegutsevat rahvaharidussüsteemi looma 17. sajandil, mil ka Eesti ala kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. 1680.-1690. aastail rajati Eestis talurahvakoolide võrk, mis jäi osalt püsima ka pärast põhjasõda ning mille mõju aitas rahvahariduse arengule kaasa ka hilisemates ebasoodsamates oludes. Talurahvakoolide õpetajate ettevalmistamisel oli tähtis roll Tartu lähedal tegutsenud seminaril, kus õpetas Bengt Gottfried Forselius (u 1660–1688).
Forselius avaldas esimese eesti aabitsa (1686), milles kasutas senisest lihtsamat ja häälduspärasemat kirjaviisi. Eesti emakeelega õppuritel oli seda kergem lugema õppida kui varasemat ühtlustamata kirjaviisi, mis põhines saksa hääldusel ja kirjutustavadel. Forseliuse põhimõte, et kirjas peaks tähed vastama keele häälikutele, toetus kaasaegsele Euroopa keeleõpetusele. 17. sajandi keeleteadlased ja ‑õpetajad otsisid hoolega viise, kuidas keele- ja kirjaoskuse arendamist tõhusamaks ja laiemalt ligipääsetavaks muuta. Mõisteti, et selleks peaks kirjakeel olema lähedane kõnele, lugema tuleks õppida kõne toel ning võõrkeeli õppida emakeele toel.
17. sajandi lõpu lugemisõpetus lõi eeldused eesti kirjakultuuri edasiseks arenguks. Eestikeelne kirjasõna muutus arusaadavaks eestlastele endile. Lugemisvara koosnes esialgu aabitsast, palve- ja lauluraamatutest. Emakeelne ilukirjandus jõudis eesti lugejaskonna ette 19. sajandil.
