Jaanus Vaiksoo Lumemöll

Jäljed lumel

Kelgutamine väsitas poisid ära. Nad liikusid esialgu veel üsna reipalt kodu poole. Siis jõudsid Peeter ja Raul suurte majade vahelt sinna, kus on palju lund, ja otsustasid puhata. Raul võttis koolikoti seljast ning viskas end selili lumme. Peeter viskas ennast tema kõrvale. Oli alles mõnus tunne! Nagu kuningapojad pehmes voodis. Keha muutus raskeks ja uni tuli peale. Aga Peeter teadis, et magama jääda ei tohi. Vanaisa rääkis, kuidas vanasti inimesed vahel lumehange isegi ära külmusid. Talvel pikka teed käies väsis inimene ära, heitis lumme puhkama, jäi magama ja tuisk kattis inimese lumega.

Sellise jutu peale väristas Raul õlgu ja tõusis püsti. Lumele jäi selge inimese kujutis. Samasugune jälg jäi ka Peetrist. Poisid viskasid end veel mitu korda lumme, nii et lõpuks mitu kujutist lumes.

Korraga märkas Raul värskeid loomajälgi. Need läksid üle tee ja võtsid suuna pargi poole.

„Näed, siit on just praegu hunt mööda läinud,” seletas Raul.

„Äh, hunt nüüd linnas!” kahtles Peeter. „Niikuinii on tavaline koer.”

„Ega see polegi päris hunt,” ütles Raul. „See on libahunt. Keegi muutis end hundiks ja luurab nüüd siin pargis ringi. Näe vaata, siinsamas lõpevad inimese jäljed ja algavad hundi omad.”

Peetril hakkas natuke hirmus. Ta vaatas ringi. Neil polnud kuhugi peitu joosta, kui hunt tuleb.

„Ei tea, kes see küll ennast libahundiks muutis?” küsis ta sosinal.

„Ei tea jah,” kehitas Raul õlgu.

Nad pöörasid teelt kõrvale ja läksid sügavas lumes mööda jälgi edasi. Lumi ulatus kohati üle põlve. Jäljerida tegi pidevalt siksakke, oli näha, et hunt otsis kedagi.

Poisid jõudsid parki puude vahele ja seal oli kergem käia. Nad tõmbasid ennast küüru ja püüdsid olla võimalikult märkamatud. Jäljed viisid laste mänguplatsi juurde, pöörasid sealt kuuseheki suunas ja läksid siis piki pargiteed kioskini.

Raul jäi järsku seisma ja haaras Peetril käest.

„Ongi seal,” näitas ta peaga kioski suunas.

(õpiku jaoks kohandatud katkend raamatust "Lumemöll")