Kadri Hinrikus Taaniel Teine

Taaniel Teine

Ronisime Tiina ja Rolandiga telki, vanaisa magas väljas. Pugesime magamiskottidesse, meil oli soe ja mõnus. Roland arvas, et me võiksime matkata kohe mitu päeva, vähemalt paar nädalat.

„Ja magame telgis, siin on sada korda parem kui voodis,” ütles Tiina.

Vanaisa vist juba magas, sest kõik oli täitsa vaikne. Ka mina jäin magama. Ärkasin selle peale, et Roland mind õlast raputas.

„Tõuse üles, kas sa ei kuule?” sosistas ta.

„Mis viga on? Las ma magan.”

„Kuula, keegi on väljas!”

Kuulatasime. Meie sosistamine äratas Tiina.

„Miks te ei maga?” küsis ta uniselt.

„Keegi liigub õues, ma kuulsin täiesti selgelt,” seletas Roland vaikselt.

Nüüd kuulsime kõik mingit krõbinat. Tõusime istuli.

„Võib-olla on see mõni lind?”

„Või on vanaisa üles ärganud?”

Kuulatasime veel kord hästi hoolega. Hääl õues tuli nagu telgile lähemale, keegi nagu lõõtsutas. Istusime üksteisele lähemale.

„Vanaisa küll niimoodi ei lõõtsuta,” arvas Tiina. „Äkki on mõni loom.”

Järgmisel hetkel kuulsime selgelt samme ja teepoti kolinat. See kõlas vaikses suveöös nii, nagu oleks terve serviis uppi lennanud.

„Hundid!!!” karjusime kõik koos ja ronisime kiiresti magamiskottidest välja. Tahtsime telgist välja saada, aga pimedas ja suures paanikas ei saanud me telgilukku lahti.

„Vanaisa!” karjusin.

„Hundid!” karjus Roland.

„Appi!” karjus Tiina.

Lõpuks saime vanaisa abiga telgist välja.

„Mis lahti on? Kas nägite kõik korraga halba und?”

„Siin on hundid,” hüüdis Roland kätega vehkides. „Me kuulsime selgelt.”

„Me peame põgenema!” ütlesin vanaisale hirmunult.