Kultuuride kohtumispaik
Sadamalinna tuledes
Jazz-muusika sünnilinnaks peetakse Louisiana osariigi pealinna, Mississippi suudmes asuvat sadamalinna New Orleansi. 20. sajandi alguses sündis seal mitmete etniliste tunnusjoonte ja muusikaliste elementide segunemisel New Orleansi jazz.
Harrastusorkestrid
Sajandi esimesel kümnendil kohtusid muusikud New Orleansi Storyville’i linnaosa lõbustusasutustes. Linnas tegutses ligi 30 orkestrit ning igas neist leidus pillimehi, kes mängisid vaid kuulmise järgi improviseerides, püüdes saavutada inimhäält meenutavat tooni.
New Orleansi jazz-orkestrid meenutasid nii muusika iseloomu kui ka funktsiooni poolest marsi- ja tsirkuseorkestreid. Euroopa muusikaga võrreldes oli stiil tahumatu ja räme, samas intensiivne ning emotsionaalne.
Rütmimuster New Orleansi muusikas
Esimeste jazz-orkestrite rütm lähtus ühtlasest marsilikust pulsist, kus rõhk on 1. ja 3. löögil.
Hilisem off beat ehk iseloomulik nn kiikuv efekt, mille taga on 2. ja 4. löögi rõhutamine, varases jazz’is veel puudus.
Ansamblite tekkimine
Jazz-orkestrite parimad pillimehed hakkasid moodustama väiksemaid ansambleid, sest nendele oli lihtne leida esinemisvõimalusi.
Meloodiat esitasid kornet või trompet, tromboon ja klarnet; rütmigrupi moodustasid tuuba, bandžo ja trummid. Aja jooksul asendati tuuba kontrabassiga, bandžo kitarriga ning lisandus klaver. Muusikat ei noteeritud, see sündis kohapeal ning tugines kindlale teemale. Aluseks võeti marsi- või kirikumeloodiaid, ragtime’i stiilis palu või 12-taktilisi bluuse.
Pillimehed ja orkestrijuhid
- Joe King Oliver (1885–1938) oli kornetist-trompetist ning New Orleansi stiili kõige mõjukama jazz-ansambli King Oliver’s Creole Jazz Band juht.
- Jelly Roll Morton (1890–1941) oli ragtime’i pianist, helilooja ja orkestrijuht. Koos ansambliga Red Hot Peppers tehtud helisalvestustega pani ta aluse 1920. aastate jazz’i-klassikale.
New Orleansi jazz’i õitseaeg kestis 1917. aastani, mil USA sõjaministeeriumi nõudmisel suleti lõbustusasutuste rajoon Storyville ning paljud muusikud suundusid tööotsinguile Chicagosse.
Louis Armstrong
Louis Armstrong
New Orleansi jazz’i säravaim muusik oli kornetist-trompetist Louis Armstrong (1900–1971). Tema algatusel sai jazz’ist solistide muusika.
Eeskuju kõiges
Isikupära, leidlikkus ja emotsionaalne väljendusrikkus koos lihvitud tehnikaga tegid temast kõigi jazz-muusikute imetlusobjekti. Just Armstrong võttis kasutusele euroopalikud muusika organiseerimise vahendid: akordid ja noodikirja. Ta lisas neile mustanahaliste kirikumuusika, New Orleansi ja Aafrika rütmid, tõi muusikasse blue notes’i ning esitas seda kõike ületamatu tehnikaga.
Armstrongi omapärasest käredast hääletämbrist ning scat-laulust on saanud omamoodi jazz-laulu sünonüüm. Tema kuulsaimad palad on „What a Wonderful World“, „Hotter Than Hot“, „West End Blues“, „I’m in the Mood of Love“ jt.
Ilma Armstrongita poleks jazz’i ja ilma jazz’ita poleks moodsat popmuusikat ega rock’i.
Joachim-Ernst Berendt. „Das jazzbuch“Kuula
Joe King Oliver. „Dippermouth Blues“
Jelly Roll Morton. „Sidewalk Blues“
Louis Armstrong. „Hotter than Hot“
Mõtle
Louis Armstrong – kärehäälne ja südamlik artist – oli ka virtuoosne ja stiiliuuendaja. Tema teeneks peetakse, et jazz’ist sai muusika.
Louis Armstrongi algatusel võeti jazz’is kasutusele muusika organiseerimise vahendid. Orkestrimuusikasse ilmusid bluusile iseloomulikud madaldatud astmed, inglise keeles öeldakse nende kohta .
Louis Armstrong oli ka virtuoosne -laulu viljeleja, kasutades sõnade asemel häälikuid.
New Orleansi jazz’i kaks olulist muusikakollektiivi olid King Oliver’s Creole Jazz Band, mille juht oli kornetist-trompetist King ning Red Hot Peppers, mida juhtis ragtime’i pianist ja helilooja .
Lisalugu
„What a Wonderful World“
Selle Louis Armstrongi repertuaari kuulsaima pala on kirjutanud Bob Thiele ja George David Weiss 1967. aastal austusavaldusena Armstrongile, kes oskas liita inimesi, hoolimata nende nahavärvist.
Laulu salvestamine toimus Las Vegases üsna spontaanselt, valmistades meelehärmi plaadifirma juhile, kelle ootus oli üles võtta hoopis üks teine ajastu hitt – „Hello, Dolly!“. Arvatakse, et just sel põhjusel ei leidnud „What a Wonderful World“ Ameerikas esialgu laiemat levitamist ja nii vallutas laul esialgu teiste maade edetabelid, näiteks Suurbritannias oli see 1968. aasta enim müüdud singel. Peagi kogus laul aga kuulsust kõikjal maailmas.
Omamoodi rekordi tegi Louis Armstrong UK singlitabelis vanima meeslaulja tiitliga, püsides sellel kohal üle 40 aasta!
„Milline imekaunis maailm“ on jõudnud paljude selliste artistide repertuaari nagu näiteks Eva Cassidy ja Katie Melua, Nick Cave ja Shane McGowan, Celine Dion, Rod Stewart ja Stevie Wonder või Hawaii muusik Israel Kamakawiwo‘ole ning kõlanud paljudes filmides.
