Regionaalsed kliimaerinevused Euroopas

Eelmisest peatükist said teada, et Euroopa kuulub mitmesse eri­ne­vasse kliimavöötmesse. Polaarvöötmesse kuuluvad kõige põhja­poolsemad alad: Teravmäed, Franz Josephi maa. Aasta­aegadest esineb siin peaaegu pidev talv, valitsevad laskuvad õhuvoolud, puhuvad tugevad tuuled. Aastane sademete hulk, peamiselt lumena, on 200–400 mm. Temperatuurid jäävad vahemikku –8…–20 °C, kuid isegi alla –50 °C, suvel 0–5 °C. Esineb polaaröö ja polaarpäev. Karme kliima­tingimusi mahendab vöötme lääne­osas sooja Golfi hoovuse osa, Põhja-Atlandi hoovuse toime. Taime­kasvuks sobiv periood on siin lühike ja jahe. Taim­katteks on samblad, samblikud, puhmad, kidurad puud ja põõsad.

Lähispolaarvöötmesse kuuluvad Island, Skandinaavia poolsaare, Koola poolsaare ja Ida-Euroopa lauskmaa põhja­osad. Talved on siin külmad, suved on jahedad, kuid juba ligi­lähedased paras­vöötmele. Külma talve ja jaheda suve tõttu esineb maa sees igikelts. Poolustelt toovad tuuled endaga külma õhku, kuigi ka siinset kliimat mõjutab soe Põhja-Atlandi hoovus. Talvised tempera­tuurid on keskmiselt –5…–10 °C, suvised 5–10 °C. Aastane sademete hulk jääb vahemikku 300–500 mm, sajab peamiselt talvel. Põhja pool polaarjoont esineb polaaröö ja polaar­päev. Igikeltsa tõttu ei suuda siin kasvavate taimede juured väga sügavale maapinda tungida, liig­niisked tundra­mullad ei soodusta samuti taimede kasvu. Selle kliima­vöötme põhja­osas kasvavad peamiselt samblikud ja madalad roht­taimed, lõuna pool puhmad (pohl, kanarbik), madalad puud.

Suurem osa Euroopast kuulub paras­vöötmesse, mis laiub 40. ja 65. põhjalaiuskraadi vahel. Siin eristatakse paras­vöötme merelist ja mandrilist ning nende vahele jäävat üle­mineku­list kliimat. Merelise kliimaga alad jäävad mandri lääne­rannikule, kuhu lääne­tuuled toovad ookeanilt niisket õhku. Tsüklonid on sagedased, ilm väga muutlik. Suvi on jahe ja vihmane, talv tavaliselt pehme ja õhukese lumi­kattega, sest temperatuur on enamasti nulli ringis. Mandrilise kliimaga on mandri sisealad ja ida­rannikud. Niiskust jõuab tuultega sinna vähe. Suved on palavad, päikese­paistelised ja kuivad, sajab harva. Talv on külm. Kuigi talvel sajab harva, on sealne lumikate enamasti paks. Paras­vöötmes on neli selgelt eristuvat aasta­aega. Taimestik on selles vöötmes mitme­kesine. Põhja­poolsetel aladel valdavad okas­metsad, pehmema kliimaga aladel kasvavad leht­metsad, mille vöönd on pindalalt kõige suurem. Mida lõuna poole, seda rohkem on Euroopas laialehist metsa. Ukraina ja Venemaa mandrilises kliimas lähevad metsad vähehaaval üle rohtlateks, mida seal nimetatakse stepiks. Rohtlaid (pustasid) esineb ka Kesk-Doonau madalikul.

Lähistroopiline vööde hõlmab Euroopas Hispaaniat, Itaaliat, Kreekat, Vahemere äärseid alasid. See on vaheala paras­vöötme ja troopilise vöötme vahel. Suviti valitsevad siin troopilised, talvel paras­vöötmelised õhumassid. Suved on kuivad ja kuumad, ilm on selge, valitseb kõrg­rõhk­kond ning õhuvoolud on laskuvad. Talvel valitsevad paras­vöötme tsüklonid, mis toovad ookeanilt niisket õhku, sajab vihma. Õhu­temperatuuride erinevus suve- ja talve­kuude vahel ei ole suur, umbes 20 kraadi. Ühegi kuu keskmine õhu­temperatuur ei lange alla 4 sooja­kraadi. Siinsed tingimused on soodsaks igi­haljaste taimede (oleander, salvei, loorber) kasvuks. Igihaljad metsad levivad eriti Vahemere ääres mägede jalamil. Vahe­mereline kliima võimaldab kasvatada mitmeid tsitruselisi (apelsine, mandariine), viina­marju jm.

Euroopa ja Aasia piiril asuval Kaspia alamikul esineb mandriliste kliima­tingimuste tõttu pool­kõrbele ise­loomu­likku kliimat, kus sademeid on vähe, on kuiv ja suur temperatuuride kõikumine on tavaline.

Mäestike piirkondades võivad kliima­tingimused aga märgatavalt muutuda. Skandinaavia poolsaare lääne­rannikule toovad Atlandilt liikuvad madal­rõhu­alad sagedasi sadusid (kuni 3000 mm aastas) ja niisket õhku, mille peab suuremas osas kinni Skandi­naavia mäestik. Sellest ida pool on tunduvalt kuivem, aastane sademete hulk on umbes 500 mm. Alpid mõjutavad näiteks tugevasti Põhja-Itaalia kliimat, seal on külmad ja sajused suved. Alpide eelmäestikes puhub talvel sageli kuiv ja soe föön. Neist lõunas, Lombardia (Po) madalikul, valitseb paras­vöötme mandriline kliima. Püreneedes, mis kulgevad Hispaania ja Prantsus­maa piiril, on sademete hulk suurem lääne­osas, kuna sinna jõuab üle Biskaia lahe niiske õhk Atlandi ookeanilt. Üle mäestiku itta jõudev õhk on juba kuiv. Mägede kõrgemaid piir­kondi mõjutab oma­korda kõrgus­vööndilisus ja liustike ning igilume lähedus. Kõrged mäe­ahelikud takistavad ka õhu liikumist ja seetõttu võib külmal aasta­ajal temperatuur mägede­vahelistes nõgudes, aga ka mäe­tippudel, langeda väga madalale.