Keha identiteedi kujundajana
Huvi keha tehisliku loomise ja muutmise vastu on süvenenud, samal ajal on üha selgemini mõistetud, kui oluline on keha inimese enesetunnetuse ja ‑määratluse seisukohalt. 21. sajandi kirjanduses on üha kasvanud teadlik püüd tabada keha ainulaadsust ning mõju inimesele, et kujutlusvõime ja sõnakunsti vahendite toel muuta arusaadavamaks, kui erinevad võivad kehalised kogemused olla.
Kehaline identiteet ja kehalised kogemused on alati individuaalsed ja isiklikud. Seda, kuidas inimene ennast oma kehas tunneb, ei saa päriselt teada keegi peale tema enda ning mida erinevamad on kehad ja kogemused, seda raskem on ka ette kujutada, kuidas teine inimene ennast tunda võib. Näiteks on tervel inimesel raske hoomata, kuidas ennast tunneb ja millega peab elus arvestama haige, vigastatud või puudega inimene; noortel on raske mõista, kuidas muudab kehalisi võimeid, eluviisi ja enesetunnetust kõrge vanus. Neist mõjudest ja muutustest saab igaüks elu jooksul mingil moel aimu, kuid paljud kehalised omadused on sellised, mis määratlevad inimest püsivalt, sest neid on raske või võimatu muuta, näiteks sugu, nahavärv või kehaehitus.
Keha mõjutab inimese identiteeti nii seeläbi, et tingib kogemusi, mis kujundavad inimese enese- ja maailmataju, kui ka seeläbi, et mõjutab seda, kuidas teised inimest kohtlevad. Teiste inimeste ja ühiskonna suhtumine, ootused, toetus või tõrjumine on inimese identiteedi kujunemisel väga kaalukas tegur. Kehaliste omadustega seotud hoiakud kultuuris (näiteks millist välimust peetakse ilusaks või kuidas kasvatatakse eri soost lapsi) mõjutavad seda, kuidas inimesse suhtutakse ja kuidas ta ise endasse suhtuma hakkab. Mõistagi mõjutavad enesemääratlust veel paljud muudki tegurid ning inimest võib tabada identiteedikriis, kui osa neist omavahel vastuollu satuvad. Kehaga seotud identiteedikonfliktid on ühed kõige painavamad, sest oma kehast pole võimalik vabaneda. Kui inimene näiteks tajub oma keha ebameeldivana või tunneb, et kehaliste omaduste tõttu surutakse talle peale ootusi ja sotsiaalseid rolle, mida ta ei suuda omaks võtta, on tal väga raske.
Konflikt kehaga
Eliis Grigori (snd 2002) „Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise“ (2017) on lugu autori võitlusest söömishäirega. Tegu on ühtaegu tõsielulise, oma kogemuse seletamiseks, enese ja teiste aitamiseks kirja pandud tekstiga ning kunstiliselt tihendatud ja viimistletud kirjandusteosega. Teismeline autor on tundlikult ja veenvalt avanud nende inimeste maailma, kelle üle on võimust võtnud nihestunud kehataju, mis viib painavate ja isegi eluohtlike käitumismustriteni nii enese kohtlemises kui ka suhetes teistega.
1. Kuidas kehataju identiteeti mõjutab?
Arutle õpiteksti ja teleuudise põhjal.
1.1. Loe ERR-i uudislugu ja vaata lõiku saatest „Hommik Anuga“ (2017), kus Eliis Grigor räägib oma võitlusest anoreksiaga ning raamatu „Teibitud suu“ sünnist.
1.2. Arutle sellele näitele toetudes, kuidas keel on inimesele abiks konfliktse enesetunnetuse parandamisel. Kuidas keel kui suhtlusvahend ning keel kui kunstiline väljendusvahend selles funktsioonis erinevad ning teineteist täiendavad? Kuidas võib aidata teistega rääkimine, kuidas raamatu kirjutamine?
1.3. Arutle, millised kehaga seotud stereotüüpsed ootused tänapäeva ühiskonnas inimesi survestavad. Millised on mõjutanud või mõjutavad sind? Kuidas seda mõju ohjeldada, nii et see ei muutuks ahistavaks ja kahjulikuks?
Naiskirjandus
Kehaga seotud identiteediprobleemidele hakati kirjanduses esmalt tähelepanu pöörama seoses naise vaatepunkti väljendusega. Alates 20. sajandist on hulk naiskirjanikke oma loomingus pühendunud küsimusele, millised on naiste eriomased kogemused, kuidas need on tingitud kehalisest eripärast ning sotsiaal-kultuurilistest normidest, kuidas kujuneb nende tegurite mõjul naise sooline identiteet ning kuidas seda kõige tabavamalt väljendada.
Naiste kogemust väljendavat ilukirjandust võib nimetada naiskirjanduseks. See mõiste ei osuta selgete tunnustega ühtsele suundumusele, mis eristub muust kirjandusest või vastandub meeste kirjutatud raamatutele. Nii sisult kui ka vormilt võivad naiskirjandust esindavad teosed olla äärmiselt eriilmelised ning käsitleda muidki teemasid peale naiseks olemise. Nende ühine lähtekoht on, et välditakse ja kummutatakse stereotüüpseid kujutisi naiste seksuaalsusest, armastusest, suhetest, psühholoogiast ning muudest isiklikest ja sisimatest kogemustest. Selliseid stereotüüpe, mis on suuresti mõjutatud mehelikust vaatepunktist, kinnistab ja võimendab massikultuur.
Ehkki naiskirjanduse keskseid huviobjekte on naiste intiimne ja eraelu, ilmneb sageli, et privaatne sfäär sõltub suuresti ühiskonna üldisemast korraldusest, näiteks väljakujunenud võimujaotusest, poliitilistest hoiakutest või kultuurilistest tavadest ja ootustest. Arusaamad soolisest identiteedist, seksuaalsusest, pere- ja lähisuhetest on maailma eri piirkondades väga erinevad. Näiteks lääne kultuuris normiks saanud liberaalsemad põhimõtted on vastuvõetamatud Lähis-Idas. Erinevusi naiste elukorralduses põhjustab ka majanduslik taust. Tarbimisühiskond mõjutab inimeste elu kõikjal maailmas, kuid heaolu ja jõukuse tase varieeruvad ning paremal järjel naiste vajadused ja huvid on teistsugused kui vaesematel sookaaslastel.
Naiskirjanduse esilekerkimine on seotud naiste üldisema ühiskondliku emantsipatsiooni, enesemääramisõiguse ja sotsiaalse võrdsuse taotlusega, mis pääses läänes tõsisemalt mõjule 20. sajandi teisel poolel ning mille poole paljudes maailma paikades alles püüeldakse. Nais- või ka üldisemalt sooidentiteedi teema kirjanduses on seetõttu alati mingil määral politiseeritud, seotud teadlike ühiskondlike hoiakute ja eesmärkidega.
Väga selgelt väljenduvad poliitilised sihid ja hoiakud naiskogemust käsitlevas feministlikus kunstis ja kirjanduses; samuti naiste elu ja kogemust käsitlevas kirjandusteaduse ja -kriitika harus – naisuurimuses. 21. sajandi akadeemilisel teadusmaastikul on naisuurimus kindla koha leidnud. Selle raames uuritakse ühelt poolt naiskirjanduse kunstilisi eripärasid, püütakse välja selgitada, kuidas avaldub eriomane naiselik kogemus ja väljenduslaad teksti eri tasanditel, näiteks temaatikas, jutustamistehnikas, kujundites, stiilis, detailitajus. Teiselt poolt käsitletakse naisuurimuslikust vaatevinklist ka kogu muud, sealhulgas varasemate aegade kirjandust, et analüüsida stereotüüpsete naisekuvandite kujunemist ning viise, kuidas stereotüübid on naiste identiteediotsinguid mõjutanud ja kammitsenud.
Kuidas on olla naine?
Soomerootsi autori Maria Turtschaninoffi (snd 1977) noorteromaan „Maresi. Punase kloostri kroonikad“ (2014, ee 2017) on programmiliselt feministlik noorte täiskasvanute fantaasiaromaan, kaasahaarava ja põneva sündmustiku ning lummavalt omapärase atmosfääriga teos, kus ei puudu ka poliitiline sõnum tänapäeva olukorra kohta. Uue sajandi fantaasia- ja ulmekirjandusele omaselt on romaanis tugev naisprotagonist: teismeline tüdruk, kes satub eluohtlikesse olukordadesse ning peab langetama kaalukaid otsuseid. Enesesäästmise ja mugavuse asemel valib ta raskema ja keerulisema tee. Tüdruku minajutustusena kirja pandud nn Punase kloostri kroonika räägib sõprusest, hirmust, teadmistest, maagilistest imedest, naiseks olemise keerukusest ja väest.
Elo Viidingu (loometee algul Elo Vee, snd 1974) ühiskondlikke valupunkte lahkav luule toob esile argikeeles ja meedias peituvaid allutusmehhanisme. Novellides analüüsib ja kritiseerib ta jõuliselt traditsioonilisi võimuvahekordi ja soostereotüüpe. Näiteks novellis „Kestmine“ käsitleb ta emadust, mida peetakse naise puhul möödapääsmatult olemuslikuks ja pühaks. Traditsiooniliselt on naise keha kestmise ehk elu püsimise ja soojätkamise teenistuses. Viiding näitab, milline suhtumine saab osaks naistele, kes tahavad ise otsustada oma keha üle ning võivad emaks olemise asemel valida vaimse eneseteostuse.
Naise ja traditsiooni suhe on oluline ka Kristiina Ehini (snd 1977) loomingus. Tema lüürilised, sageli muinasjutulaadsed mõistulood avavad naise vaatepunkti, eritledes mitmesuguseid tundeid. Taustal on tähtsal kohal maa ja linna vastuolud, mineviku ja nüüdisaja konflikt, müüdi ja meelelahutuse erinevus; kõige laiem kontekst on siiski loodus ja universum ning nende kaudu tajutav ühendus naiselikkuse ja ürgalgega. Naiskogemuse eriomasust ja individuaalsust võimendab autobiograafilisuse suur määr.
2. Kuidas kujuneb naise identiteet?
Arutle naisekuvandi ja naise rolli üle tänapäeva ühiskonnas.
2.1. Too näiteid, mil moel massikultuuri kuuluvad stereotüübid, mida esindavad ja võimendavad näiteks filmi- ja muusikatööstus, televisioon ja sotsiaalmeedia, mõjutavad hoiakuid naiste suhtes ning naiste käitumist ja ootusi iseendale.
- Milliseid stereotüüpe leidub?
- Kuidas avaldub nende mõju igapäevaelus?
2.2. Seleta, kuidas mõjutavad avalik arvamus ja ühiskondlikud tavad naise isikliku elu valdkondi, nagu kutsevalik, kodanikuaktiivsus, lähisuhted, seksuaalsus, emadus, ning otsuseid, mida naine neis langetab (näiteks töökoha valik, osalus poliitikas, lahutus, abort).
2.3. Arutle, millised probleemid, mida käsitlesid ülesannetes 2.1 ja 2.2, puudutavad ainult naisi, milliseid naisi märksa teravamalt kui mehi, millised aga mõlemaid.
Tere, tüdruk!
Läkituses „Tere, tüdruk!“ võtab eesti kirjanik Kätlin Kaldmaa (snd 1970) kõneks teemad, mis on kesksel kohal mitmes teiseski tema teoses, näiteks lasteraamatus „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (2016) ning autobiograafilises, tütre Hanneleele Kaldmaaga koos loodud „Kahes armastusloos“ (2017). Kaldmaa kirjutab soostereotüüpsetest raamidest, millesse inimese elu ja enesepilt peaks mahtuma, ning raamidest väljamurdmise rõõmust, raskustest ja riskidest. Samuti räägib Kaldmaa neis tekstides sellest, kuidas murda hävitavaid suhtemustreid, kasvada ahistava ema-tütre suhte kiuste selliseks naiseks ja emaks, kes nii ennast kui ka last või üldse teist inimest vabas arengus ja eneseteostuses toetada suudab.
„Kolmteist Eesti kirja“
2016. aastal avaldas mainekas raamatusari Loomingu Raamatukogu oma 60. aastakäigu. Juubeliaasta avateosena (Loomingu Raamatukogu 1/2016) ilmus kogumik fiktiivseid kirju, mille on kirjutanud eesti naiskirjanikud: Eda Ahi, Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Tiina Ann Kirss, Veronika Kivisilla, Helga Nõu, Carolina Pihelgas, Anu Saluäär, Jelena Skulskaja, Triin Soomets, Elin Toona ja Elo Viiding. Kirjad on väga mitmekesised: nii värsis kui ka proosas, nii konkreetsetele kui ka abstraktsetele, nii reaalsetele kui ka fiktsionaalsetele adressaatidele. Kogumik on kavandatud mõttelise järjena 1995. aastal ilmunud sarnasele väljaandele „Kaksteist eesti kirja“, mis sisaldas samuti naiskirjanike läkitusi teemadel, mis olid toona olulised neile enesele, ühiskonnale ja ajastule.
Siin hea tüdruk. Hea tüdruk on jumala halb olla. Hea tüdruk olemine hakkab tervise peale. Veel enam, see võib isegi tappa.
Hea tüdruku kontseptsioon on meil religiooni eest. Hea tüdruk võib ju olla austust väärt, aga kummardame siiski poisse, iseäranis halbu, sest sealt kõik need head ideed siin maailmas ju tulevad. Kui kristliku religiooniga võrrelda, on see põhimõtteliselt samamoodi ka neitsi Maarja ja Jeesus Kristuse puhul. Esimest austatakse, teist kummardatakse. Ikkagi Jumala poeg. Seda suhet nende kahe vahel ei kehtestanud naised. See pandi paika selleks, et naine teaks oma kohta ega tükiks sellest kõrgemale. Hea ja tubli tüdruku kontseptsioonil on täpselt sama eesmärk. Tubli tüdruk õpib hästi, ei paista millegagi silma, ei räägi vanematele inimestele vastu ja teeb kõik tööd, mis teha kästi. Oma peaga mõtlemine ei ole sealjuures soositud. See õigus on reserveeritud halbadele poistele. Kord Tartus esinemas käies läks jutt teemale, miks naised nii vähe romaane kirjutavad. Selle jälgi ajades jõudsime ikka sellesama hea ja tubli tüdruku mõiste juurde. Tüdrukud on õpetatud ennast kogu aeg alla suruma, aga romaani kirjutamiseks on tarvis esiteks end täiesti lahti lasta ja teiseks võtta kõik see aeg, endale. Kokkuvõtlikult öeldes kadus vestluse lõpp naise fertiilsuse (!?!) musta auku, aga õnneks ilmus järgmisel nädalal Postimehes Tiia Kuurme artikkel „Hästi õppivad tublid tüdrukud“ (28.2.2015), millele edaspidi viidata, sest vaadake, ühe naisterahva arvamus maailma asjadest ei ole väga oluline, aga kui seda toetada üldtunnustatud kasvatusteadlase tsitaatidega, võib teda ehk peaaegu tõsiselt võtta.
Miks siis naised kirjutavad nii vähe romaane? Sest suurem osa neist on head tüdrukud. Hea tüdruk võib kirjutada luuletusi, tõlkida raamatuid ja toimetada, aga hea tüdruk ei kirjuta romaane. Kui tüdruk kirjutab romaani, trügib ta poiste mängumaale ja see tähendab probleeme. Hea tüdruk ei taha probleeme. Kui naine kirjutab romaani, ujub kärmesti kusagilt välja meeskriitik, kes sisusse süüvimata hakkab näppu vibutama ja naiskirjanikule omakasupüüdmatut „abi“ pakkuma. See abi on jutumärkides, sest enamasti ei ole tegemist mitte abi, vaid lahmimisega. Põhjus on lihtne: igasugune võrdõiguslikkus, olgu tegemist sugude või rasside või üleüldise elusolendite võrdõiguslikkusega, annab eduka rakendamise puhul eespool nimetatud osapooltele õigusi juurde, ainus kaotaja osapool on keskmine valge mees, kelle võimalusi seeläbi õgvendatakse. Meeste suhtumist sellesse saab kokku võtta ühe sõnaga – privileegipimedus.
Praegu ma kirjutan romaanitriloogiat. Inimesed ikka küsivad, mida sa kirjutad ja hea tüdruk vastab viisakalt. „Ahah, või et kohe romaani kirjutad.“ „Jah, triloogiat.“ „Ja millest siis?“ „Nõukogude Eestist seitsmekümnendatel.“ „No kuule, tüdruk peaks ikka kirjutama sellest ajast, millest ta midagi teab ka. Sind polnud siis ju olemaski.“ „Olin küll. Mu esimene mälestus on aastast 1971.“ „Mis sa teed nalja.“
Kirjandusest rääkisime, nüüd siis tervisest.
Mu ema on selline … keeruline tegelane. Tal oli ikka mõni nipp varuks, kuidas tänamatutele lastele koht kätte näidata. Keskkooli ajaks oli koju jäänud kaks tütart. Mina olin ikka täielik oivik. Koolis sain enam-vähem ainult viisi ja käitusin ka jube korralikult, ei joonud, ei suitsetanud, mõnikord käisin poistega – vahel ka tüdrukutega – mootorrattaga sõitmas. Mul oli üksainus häda – ma, kurat, julgesin kirjutada. See häda oli mul muidugi juba algusest peale man. Lihtsalt, et kui lapsed kodus raamatuid teevad, ise kirjutavad ja pildid juurde joonistavad, on see laste mäng, aga kui nad koolis sedasama jätkavad ja õpetaja käest kiita saavad, siis see ei kõlba kusagile. Üks aasta võitsin ära rajooni kirjutamisvõistluse ja sain kodus kere peale. Järgmisel aastal õpetaja jälle palus, et ma osa võtaksin. No siis ma mõtlesin, et kirjutan võimalikult halvasti, vasaku käega. Ikka võitsin ära. Ikka sain kere peale. Mida inimene sellest õpib? Inimene õpib, et kui ta kirjutab, siis ta saab kere peale. Ja kirjutab edasi, sest teisiti ta ei saa. Sinikad paranevad ära, aga minu lugusid ei saa keegi teine kirja panna. Sestpeale on minu ümber alati mõni inimene, suhteliselt lähedal (nagu emagi), kellele käib kohutavalt pinda, et ma kirjutan, ja kes seda ka kõva häälega välja ütleb. Muidugi teeb see haiget, ma ei ole mingi teflonpann, aga see on minu ainus elu, nii et so what?
Kui ma kümnendas klassis olin – endiselt oivik –, leiutas ema uue kiusamise viisi. Ta ähvardas mind kutsekooli saata. Kui su ema on traktorist, kes teeb rohkem tööd kui kolm meest kokku ja sõidab Belarus 82-ga, siis sa võtad teda ikka üsna tõsiselt. Õppima pole ma kunagi pidanud, pea jagab ühtemoodi reaal- ja humanitaaraineid, aga siis ma isegi üritasin mõnda aega. Emale peab ju meele järele olema. Niipea kui ma julgesin teha või öelda midagi, mis talle ei meeldinud, tuli kutsekool vastu. Ja ma ikka üldse ei tahtnud sinna minna. Toona oli üleüldine suhtumine, et kutsekoolis käisid luuserid ja kutsekooli tüdrukutele tehti otsekohe titt. Ja siis ta mõtles välja, et ma pean iga päev terve maja ära koristama. Ja mitte lihtsalt pealtpoolt, vaid ikka põrandapesuni välja. Ja see kõik pidi olema tehtud selleks ajaks, kui tema töölt tuleb, mis oli nii 5–6 ajal. Ja koolis käisin ma 12 km kaugusel ja mingit koolibussi polnud olemas. Kui liinibussi oodata, jõudis koju pärast 6 ja siis oli juba hilja koristama hakata, nii et enamasti me hakkasime jalgsi tulema ja hääletasime (mida praegustele tüdrukutele enam kuidagi soovitada ei saa). Autosid oli toona nii vähe, juhuslikke sõitjaid peaaegu üldse mitte, ja selle aja peale me tundsime peaaegu kõiki ja olime alati vähemalt kahe-, kui mitte kolmekesi. Nii et nii, kui ma koju jõudsin, kukkusin koristama. Kas keegi kunagi ütles aitäh? Ei. Kas keegi kunagi ütles ühe hea sõna? Ei. Jah, iga päev kontrolliti üle, kas Kätlin on ikka vaiba alt ka ära pesnud. Oli. Ükspäev olin ma koolist hilja koju jõudnud ja pesin viimast väikest esikut, kui ema töölt tuli. Kuskilt laudast, sõnnikused kummikud jalas. Mina pesin esikut, õues oli nii külm, et vesi tõmbus põrandal kohe jääkirmesse. „Mida sa kohmerdad, sul peaks juba koristatud olema!“ Ja ma sain ema käest jalaga ribidesse, sõnnikuse kummikuga. Nagu mingi koer. Mitte et koeri võib jalaga lüüa. See oli üks viimaseid kordi, kus ma koristasin. Tublide tüdrukute maailmas on alatasa nii, et sa rabad ja rabeled kuude kaupa ja mitte keegi ei ütle ühtegi sõna, ei halba ega head, sest see on täiesti loomulik, et hea tüdruk rabab ja rabeleb, aga kui siis üks kord midagi päris nii ei ole, elatakse ennast tema peal välja. Ja suurest süütundest rööprähkleb tubli tüdruk veel rohkem ja hoolib endast veel vähem.
Koristamist ma ei salli. Et vähem koristada, püüan elada nii, et liiga palju segamini ei läheks. Ja kui ma enam diivanile istuma ei mahu, kutsun tütre appi. Talle meeldib koristada. Ta ei ole kunagi ema käest jalaga saanud. Ükskord, kui ta oli selline tibatillukene kolmeaastane plika ja käis juba lasteaias, tuli ta minu juurde ja ütles: „Emme, löö mind hästi kõvasti. Ma tahan teada, mis tunne on.“ Emme ei löö oma last.
Kool polnud üldse suurem asi koht, keskkool veel vähem. Kõigist pingutustest ja tublidusest hoolimata olin võõras ja komsomoli keeldusin ka astumast. Nii et viimases klassis käisin koolis umbes iga kolmas päev. Puudumistõendeid olin kõigile meie lastele juba mitu aastat kirjutanud, ema käekiri ja allkiri olid käe sees. Esialgu sai seda ikka emaga kooskõlastatud, kuni ta enam ei viitsinud ja ütles, et las Käts kirjutab. See oli temapoolne tubli tüdruku piiridest üle astumine. Nii ma siis kirjutasin. Mul oli palju pikki pimedaid talvepäevi, kus ma ärkasin hommikul kell viis ja hakkasin kirjutama. Mida aga tahtsin. Juhtus sedagi, et koolikirjandeid kirjutasin samal teemal kaks-kolm tükki, ikka nii, et esimesed kaks klassikaaslastele ja kolmanda, selle kõige parema, endale. Kõik saime viied. Nii et koolis ma suuremat ei käinud, puudumistõendid kirjutasin kõik ise, aga lõpetasin ikka hõbemedaliga (kuld oli liiga pugejate värk juba). Sellest ma õppisin, et õppimiseks ei pea koolis käima. Nii nagu ka töö tegemiseks ei pea tööl käima. Ainult kõndima peab vahepeal, et mõtted lahti läheksid. Mu tööpäevad on 14–15-tunnised. Täna alustasin viiest.
Kui minu lapsepõlves oleks olnud google ja internet, ei kirjutaks ma seda kirja. Ma oleks surnud. Esimest korda üritasin ennast ära tappa kolmeteistaastasena. Ma ei osanud sõlme teha ja ei tulnud hästi välja. Tänapäeval sellist probleemi ei ole. Kümne sekundiga on vastus käes. Sa ei taha teada, mis tunne on kaks nädalat käia ainult kõrge kaelusega džempriga ja kui see pesus on, siis paksu salliga. Esialgu teha nägu, et kurk on haige, pärast lihtsalt niisama, moe pärast. Sest sa ei saa seda ranti kellelegi näidata. Eriti mitte õdedele-vendadele. Mis mõttes sa üritasid siit ära minna ja neid maha jätta?
Ma tean, tüdruk, et sa tunned tihtipeale, et sa oled vangis. Kui sa nii tunned, siis sa oledki. Ma tean seda. Aga ma tean ka, et on väljapääs. Sa lõpetad selle kooli ja sa lähed kodust ära. Kui sul on abi vaja, lähed arsti juurde. Olen kolm korda elus võtnud antidepressante ja iga kord on neist väga suur abi olnud. Inimene ei pea mingi valehäbi pärast kannatama. See tunne, kui sa lõpuks vanglast pääsed – seda ei saa kirjeldada, seda tuleb kogeda.
Nii et see tublidus ja hambad ristis edasi pressimine, see on meie ühiskonnas räigelt üle hinnatud. Tüdruk, ma ütlen sulle: tee, mida ise tahad. Teiste arvamus ei loe. See on sinu elu. See on sinu üks ja ainuke elu. Võta sellest viimast. Iga faking päev. Kui ameerikalikult see ka ei kõlaks: tee sellest enda elu. Mida sa ka ei teeks, selleks on vaja kaht asja: oskusi ja kirge. Kirg annab sädeme, oskused võimaluse ennast väljendada. Õpitüdrukuaega ei saa alatähtsustada. Kriteeriume selle tulevase elu juures on ainult üks: mida sa ka ei teeks, teed sa endale. Enda jaoks ja enda pärast. Sa ei pea sealjuures midagi tegema maailma kõige paremini. Sugugi mitte. Sa teed seda nii hästi, kui sa parasjagu, sel tähtsal tegemise hetkel, suudad ja oskad. Sa hüppad ja sa ujud ja sa oskad ja sa tuled välja ja sa jääd ellu. Sa jääd ellu.
Meie kodus on „tubli“ keelatud sõna. Kusjuures mina kipun seda harjumust mööda rohkem kasutama kui tütar. Kui mul oleks veel üks laps, olgu ta poiss või tüdruk, ma kasvataksin temast täiesti metsiku tegelase. Sellise, kes teeks ainult, mida ise tahab ja kelle pärast mind kogu aeg kooli direktori juurde kutsutaks. Sellise, kes oleks täiesti koer tüdruk või koer poiss. Sellise, kes oleks täiesti koer laps. Sellise, kelle jaoks elu on seiklus. Ja ma oleksin iga päev tema üle uhke. Ja ei käsiks tal kunagi korralikult käituda, aga maailma asju selgitaks natuke küll.
Susie Orbachilt – siinkohal soovitan väga lugeda tema raamatuid, näiteks „Bodies“ ja „What do Women Want“ –, kes käesoleval, 2015. aastal abiellus briti kirjaniku Jeanette Wintersoniga, küsiti nende suhte algusjärgus, et kui ta varem on ikka olnud suhetes meestega, kuidas siis nüüd äkki naisterahvas? „Ma olen post-hetero,“ ütles Susie. Ma tahaksin ühel päeval öelda: „Ma olen post-tubli.“
Ilusatega tervitustega,
Kätlin
3. Mis mõttes on tublidus ebatervislik?
Vasta teksti põhjal.
3.1. Analüüsi ema kujutamist tekstis.
- Iseloomusta ema teksti põhjal.
- Seleta, mille poolest on ema iseloom ja suhtumine vastuolus üldlevinud ootustega selle suhtes, kuidas ema oma lastesse suhtub ja neid kohtleb.
- Arutle, mil määral on sellise ema avameelne kujutamine kooskõlas lugeja ootustega selle suhtes, kuidas emasid kirjanduses kujutatakse.
- Arutle, miks on oluline avameelselt kujutada suhteid ja omadusi, mis ei vasta stereotüüpsetele ettekujutustele.
3.2. Analüüsi kirja saatja kujunemisteed.
- Kuidas mõjutasid teiste ootused kirjutaja elu ja enesemääratlust koolipõlves?
- Mis aitas tal õppida eristama väliseid ootusi oma tegelikest vajadustest?
3.3. Arutle, kes võiks olla kirja adressaat.
3.4. Iseloomusta oma suhteid kirja problemaatikaga.
- Kas mõni kogemus, millest kirjas juttu, on sulle tuttav? Kuidas? Too näiteid.
- Kas said kirjast mõtlemapanevat nõu, millest võiks sulle kasu olla? Seleta ja põhjenda.
3.5. Arutle tubliduse mõiste üle tähenduses, milles seda tekstis kasutatakse.
- Millega inimene riskib, kui püüab välistele ootustele igati vastata ja need omaks võtta?
- Millega inimene riskib, kui väliseid ootusi petab või sihilikult trotsib?
- Mida on kummastki eluhoiakust võita?
- Milline on sinu arvates eluterve tasakaal nende hoiakute vahel? Põhjenda. Too näiteid selle kohta, kuidas püüad ise selle tasakaalu poole liikuda.
Klaas
Läti kirjaniku Inga Gaile (snd 1976) lühiromaanis „Klaas“ (2016, ee 2018, Loomingu Raamatukogu 12–14) on mitu jutustajat, kelle kaudu esitatakse ühe noore naise lugu. Magdalēna Cīrule satub 1930. aastatel ravile ühte Läti psühhiaatriakliinikusse. Väga tundlikult näidatakse, kui suhteline on normaalsus ning kui habras ja mõjutatav võib olla inimese enesetaju. Eriti kui inimene on haavata saanud, ärevil ja ebakindel, võib hõlpsasti juhtuda, et ta võtab enda kohta omaks hoiakuid ja hinnanguid võõrastest vaatepunktidest. Kui need hoiakud on mõistmatud, vaenulikud või alavääristavad ning lisaks võib-olla ka vastuolulised, kasvab inimese sisemine segadus ja konflikt ümbritsevaga. Kuid välismaailm võib inimest ka toetada ja aidata tal vabaneda hirmudest ja painajatest: kui ta leiab kellegi, kes aktsepteerib teda sellisena, nagu ta on.
Autori järelsõna
Euroopas 1930. aastatel levinud eugeeniline mõte saavutas traagilise haripunkti Hitleri juhitud Natsi-Saksamaal. Ka Lätis olid need ideed populaarsed ja aktiivselt arutusel, rahva demograafilise olukorra parandamiseks asutati Rahva Elujõu Uurimise Instituut ja eugeenikakomisjon. Eugeenika pakutavate lahenduste abil loodeti kasvatada rahva „väärtuslikku“ osa, samas kui vaimsete häirete all kannatajaid loeti väheväärtuslikeks.
Kui ma uurisin romaani jaoks eugeenika ideede levikut ja mõju Lätis, sain teada, ja selle eest olen tänu võlgu professor Vita Zelčale ja meditsiiniajaloolasele Ieva Lībietele, kui jõuliselt oli meie riigis päevakorral positiivne eugeenika eesmärgiga õhutada hea tervisega inimesi ehk rahva parimat osa paljunema. Kategooriate, nagu väärtuslik-väheväärtuslik, sisseviimine näib mulle juba iseenesest problemaatiline. Kui võimule pääsesid vägivalla kasutamisele orienteeritud poliitilised jõud, asuti just sel viisil ühiskonda kategoriseerides ellu viima negatiivset eugeenikat.
Romaani tegevus toimub aastail 1937–1939 Kārlis Ulmanise autoritaarse korra ajal. Tänapäeva Lätis võib aeg-ajalt kohata arusaama, mida jagavad näiteks ka minu 1950. aastatel sündinud vanemad, et Ulmanise ajal valitses Lätis küllus, lätimeelsus ja kord. 1918. aastal saavutatud iseseisvuse üle uhkust tunda võiv riik asus nüüd teaduse saavutustele tuginedes eesmärgipäraselt tegutsema selle nimel, et lätlasi saaks palju ja et nende elujärg üha paraneks. Sellele kaasa aitamiseks püüdis riigivõim võimalikult selgelt määratleda, milline on ideaalne Läti kodanik (heteroseksuaalne, töökas, lätlane) ja milliseid kohustusi peaksid kodanikud lähtuvalt oma soost ühiskonnas täitma. Raskemini mõistetavaid ja kontrollitavaid emotsioone või kirgesid, sealhulgas kõrvalekaldumist heteroseksuaalsest normist, loeti haiguse ilminguteks ja püüti lähtuvalt võimu soositud positivistlikust mõtteviisist maha suruda.
Romaani kirjutades tahtsin ma näidata, mismoodi võisid end niisuguses positivismihoovuses tunda inimesed, kes ei vastanud Ulmanise režiimi ideaalidele, olgu siis objektiivsetel põhjustel või isiklike tundmuste tõttu.
Magdalēna Cīrule on jäänud lapseootele Kārlis Vilksist ning läheb 1938. aasta juulis elama Kārlise ema juurde. Ta on Strenči psühhiaatriahaigla patsient, kellel on diagnoositud maniakaalne depressioon. Võib arvata, et tänapäeval ei veedaks Magdalēna oma päevi mitte haiglas, vaid kirjutaks läbielatu kohta raamatu. Naise haiguse kergeloomulisus teeb temast ideaalse patsiendi Kārlis Vilksile, arstile, kes on õppinud Berliinis psühhoteraapiat ja töötanud neli aastat Müncheni haiglas ning kellel on vaimuhaiguste ravimise kohta oma hüpotees. Magdalēna on üks neist patsientidest, kes tema hüpoteesi kinnitavad.
Kõik romaani tegelased ja nende elukäigud avanevad emotsionaalsetes piirsituatsioonides, kus tuleb seista silmitsi keeruliste valikutega: kas järgida maskuliinseid ideoloogilisi väärtusi või südame häält, kas siduda end kergesti erutuva, võimalik et vaimuhaige naisega või elada harmoonilist, normile vastavat elu, mille nimel tuleb eirata oma valena näivaid emotsioone. Üheks oluliseks küsimuseks romaanis tõuseb ka naise seksuaalsus.
Klaas romaani pealkirjas on ühelt poolt peegel, milles inimesed näevad kujutluspilti iseendast ja teistest ning mis ei lase neil tajuda tegelikkust sellisena, nagu see on. Klaas on ka nähtamatu sein, stereotüübid, millele inimesed peavad vastama ja mis neid üksteisest lahutavad – Kārlist Magdalēnast, Mārtiņšit Ilzest, Lidijat Robertsist. Klaas on ka killud, mis lõikavad Magdale hinge ega luba tal iseend aktsepteerida.
Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis. Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine.
Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim – 294 haiget 1942. aasta 26. märtsil ja veel 42 patsienti sama aasta 22. oktoobril Valmiera lähedal.
Tõlkinud Aive Mandel4. Milliseid ohtusid peitub usus ebavõrdsusesse?
Vasta teksti põhjal.
4.1. Mis sarnasusi leiab autor 1930. aastate Läti ja tänapäeva Läti vahel?
4.2. Milliseid sarnasusi leiad Eestiga, näiteks suhtumises 1930. aastatesse ning tänapäevases atmosfääris?
4.3. Seleta teksti ning oma ajalooteadmiste põhjal 1930. aastate näitel, kuidas jõutakse inimeste liigitamisest inimeste ebavõrdse väärtustamiseni. Kuidas usk inimeste ebavõrdsusse viib massiroimadeni?
4.4. Üldista problemaatikat, toetudes näidetele tekstist ning tänapäeva ühiskonnast. Kuidas jõutakse abstraktsetest stereotüüpsetest ootustest teise inimese kehalise ja vaimse autonoomia rikkumiseni?
5. Milliseid ohtusid peitub mõtlematus tubliduses?
Seosta Inga Gaile teksti problemaatika Kätlin Kaldmaa omaga.
5.1. Miks on valmidus mõtlematult reegleid ja ootusi täita ohtlik? Kes ja kuidas saavad seda valmidust kurjasti kasutada?
5.2. Millist tuge selle ohu tõrjumisel pakuvad kirjandus ja kirjutamine?
