Liiv ja ahvid. Tiibeti muinasjutt

Kunagi väga ammu elasid kaks sõpra, Esimene ja Teine. Esimene pidi mitmeks päevaks ära minema ja palus Teisel tema kullalaekal silma peal hoida.

Esimene lahkuski, Teine aga valas kulla nõust välja ning hakkas seda imetlema. Kulla sära mõjul unustas ta südametunnistuse ning valas laekasse hoopis liiva.

Kui Esimene tagasi tuli, läks ta kohe Teise juurde.

„Aitäh, sõber, et hoidsid mu kulda. Nüüd palun anna laegas tagasi.“

Teine vastas aga nukralt:

„Oi, kallis sõber! Midagi hirmsat on juhtunud. Otsekohe, kui sa ära läksid, muutus kuld liivaks.“

Esimene võttis laeka ja mõtles:

„Veider, ma pole kunagi kuulnud, et kuld liivaks muutuks. Ilmselt vahetas ta ise kulla liiva vastu ära.“

Ent ta ütles, justkui poleks millestki aru saanud:

„Kas tõesti? Oh häda küll! Ilmselt on saatus minuga halba mängu mänginud.“

„Jah-jah,“ vastas Teine, „nii näib see olevat, mina ei oska seda ka teisiti seletada.“

Varsti pidi Teinegi mõneks ajaks ära minema. Ta tõi oma kolm poega Esimese juurde ja palus tal nende eest hoolitseda, seni kuni ta eemal on.

Teine lahkuski. Esimene ostis aga turult kolm ahvi ning pani neile Teise laste nimed: Džasi, Rosan ja Dondžu. Iga päev treenis ta neid ja õpetas igasuguseid oskusi: teed tooma, põrandat pühkima ja tantsima. Kui Teise saabumise päev ees oli, viis Esimene lapsed naaberkülla.

Teine jõudis koju ja kiirustas Esimese juurde oma lastele järele.

Kohe, kui ta väravale jõudis, jooksis Esimene talle vastu ning hüüdis väriseva häälega:

„Oi, mu sõber! Mis kole asi on juhtunud! Niipea, kui sa ära läksid, muutusid su lapsed üksteise järel ahvideks.“

„See pole võimalik!“ hüüatas Teine.

„Ei, see on tõsi, see on tõsi. Kui sa mind ei usu, siis kutsu nad siia.“

Teine hüüdiski: „Džasi!“

Välja tormas väike ahv.

Esimene käskis teda: „Too teed!“

Ahv jooksis majja ja tuli kohe tassi teega tagasi.

Teine ei suutnud oma silmi uskuda ja hüüdis: „Rosan!“

Teine ahv jooksis välja.

„Pühi õu puhtaks!“

Ahv võttis luua ja hakkas pühkima. Teise silmad muutusid niiskeks.

Ta hüüdis kolmandat poega: „Dondžu!“

Kolmas ahv jooksis välja ja Esimene käskis teda: „Tantsi isa ees!“

Ahv alustas lõbusat tantsu ning Teine puhkes nutma.

Oiates küsis ta: „Kuidas sai see juhtuda? Kas tõesti võib inimene ahviks muutuda?“

„Kõik võib juhtuda,“ vastas Esimene. „Kas ei muutunud ka kuld liivaks?“

Nüüd lõpuks Teine taipas: „Ah nõnda on siis lood. Ta tasub mulle kulla pärast kätte.“

Polnud muud teha kui üles tunnistada:

„Ega tegelikult muutunudki sinu kuld liivaks.“

Esimene vastas naeratades:

„Ega tegelikult muutunud ka sinu lapsed ahvideks.“

Järgmisel päeval tõi Teine Esimesele tema kulla ja Esimene andis

Teisele tagasi tema pojad.