Mihkel ja Tanel Tiks „Ja kui teile siin ei meeldi...”

Autorid: Mihkel ja Tanel Tiks
Katkend​

Vene keelt andis õpetaja Tamara Bobrova. Popkal oli punane pea ja kaks kostüümi. Üks oli üleni pruun, teine koosnes sinisest kleidist ja roosast lehvist, mis oli seotud mingi raske meremehesõlmega. Bobik oli ülijutukas inimene. Vene keele tunnis kerkisid iseenesest üles igasugused probleemid. Ja kui jutt juba lahti läks, siis vältas see niikaua, kuni kellelgi enam midagi meelde ei tulnud. Ükskord algas arutelu õpiku Arteki-teemalisest jutukesest. Kõigepealt rääkis õpetaja, mida ta ise oli Artekis käies oma silmaga näinud. Siis kandus jutt Krimmile üldse, kuni lõpuks jõudis imelikke käänakuid pidi Reagani plaanideni. Sageli ei jõutudki enam vene keele juurde tagasi ning Popka kirjutas kiiruga tahvlile koduse ülesande. Vahel oli hädavajalik Bobiku nõrkust ära kasutada ning teda põnevate teemadega ahvatleda, sest Bobrova oli tegelikult üsna range kõbi ning tema tähelepanu tuli iga hinna eest küsimiselt kõrvale juhtida. Aga kui Popkaga jutu peale ei saanud ja küsimiseks ka ei läinud, siis andis ta iseseisva töö ja sellised tunnid olid tapvalt igavad.

Tänane tund ei tõotanud midagi huvitavat. Bobik käskis korrata urokki kuldsest sügisest ja asus ise miskit kahtlast paberilehtedele kirjutama. Vene keele pinginaaber Meeksa võrdles botaanika töövihikus ühe- ja kaheidulisi taimi. Kristjanil polnud sedagi ajaviidet, tal oli bota kodune töö tehtud. Ainuke lootus igavust peletada oli seotud eesistuva Tursaga, kes samuti niheles ja tooliga kõõlus. Kristjan kavatses parajasti Tursaga kontakti astuda, kui see ümber pööras ja peotäie paberitükke laias kaares õhku viskas.

„Näe, lund sajab,” kommenteeris ta ise oma tegevust. Paberitükid liuglesid tõepoolest nagu lumehelbed. Kristjan vaatas Bobiku poole. Õpetaja oli süvenenud oma paberitesse ega pannud lumesadu tähele. Küll aga paistis asi meeldivat Meeksale. Ta tõmbas bota vihikust kaks lehte välja ja andis ühe Kristjanile. Kolmemeheline lumevabrik hakkas tööle. Kui valge paber otsa lõppes, laskis Meeksa käiku vihikukaantest ja kuivatuspaberist kirjusid lumehelbeid. Tunni lõpuks kattis maad kirev lumevaip.

Vahetunnis jalutasid Kristjan, Tursa ja Meeksa suurte sõpradena. Meeksa pani imeks, kui vara tänavu esimene lumi maha tuli. Kui nad parajasti iga­suguste ilmastikukapriiside üle nalja heitsid, ilmus ootamatult kohale korrapidaja Anneli, kes oleks pidanud praegu lund rookima.

„Peetmann ootab teid klassis,” kuulutas ta kahjurõõmsalt. Kuriteopaigale minnes täitis Kristjani hirm üleloomulike jõudude ees. Peetmann seisis ukse juures, et saaks õpilased kohe sisenedes vastutusele võtta. Ta oli sel aastal õppealajuhatajaks saanud ning asunud koolis korda looma.

„Kelle töö see on?” küsis ta üliviisakalt naeratades. Pets paistis rõõmu tundvat, et on kedagi kätte saanud. Õppealajuhataja ootas natuke aega vastust. Paberihunnikud ei näinud enam sugugi lume moodi välja. Naeratus Petsi näol asendus ülima rangusega.

„Noh, tunni ajal paberit loopima olete küll kanged mehed,” ütles Pets ja vaatas süüdlastele hüäänipilguga otsa.

„Meie töö,” pomises Tursa segaselt.

Peetmann laskis veel terve igaviku praadida ning võttis siis oma ridikülist kilekoti.

„Nüüd korjate kõik selle siia sisse!”

Oli selge, et Pets kavatseb prahi õpside tuppa näha viia. Endalegi üllatuseks sai peaaegu pool kilekotti täis. Pärast seda, kui viimane pabertükike oli üles korjatud, võttis Peetmann saagi kaenlasse ja kamandas: „Kui teil nüüd tunnid lõpevad, siis ootan teid oma kabinetis. Ja kui mõni mõtleb mitte tulla, siis pange õhtul oma koerad kinni ja ärge uksekelli välja lülitage.”

Kui Pets oli läinud, arvas Tursa: „Nüüd kallab selle sodi kõik direktsioonis põrandale.”

Viimased kaks tundi möödusid rusutud meeleolus. Enne kui keegi lahkuda jõudis, ilmus Peetmann uuesti klassi ja võttis kolm noort huligaani endaga kaasa. Pets pesitses metoodikakabinetis, kuhu pääses läbi õpetajate toa. Õpilastel oli sinna minek keelatud. Peetmann läks ees sisse ja märkas vist alles poole tee peal, et pätid olid ukse taha pidama jäänud.

„No tulge, tulge!” hüüdis ta üle õpetajate toa, mis oli otsast otsani kõbisid täis. „Metoodikakabinetis ei ole au igaühel olla.”

Peetmann võttis laua taga istet ja naelutas süüdlased pilguga seina külge.

„Kas te üldse aru saate, mis te tegite?”

Kristjanile tunduski nende äsjane tegu täiesti mõistusevastane. Küllap paistis teistelegi samamoodi, sest kõik olid vait.

„Mis tund teil üldse oli?” jätkas Pets ülekuulamist.

„Vene keel,” tegi nüüd Meeksa suu lahti.

„Kas teile siis teie vene keele õpetaja sugugi ei meeldi, et te tema tunnis niimoodi sigatsete?”

Kuna teised olid vait, tundis Kristjan, et nüüd on tema kord.

„Meeldib küll,” ütles ta.

„Miks te siis talle niimoodi tegite?”

Selle peale ei olnud jälle midagi kosta.

„Ei tea,” ütles Meeksa lõpuks.

„Siis peab ju inimene ebanormaalne olema, kui ta ei tea, mis ta teeb. Sigadel on ka rohkem mõistust peas. Vaat, ta sööb siin, magab siin ja oma asjad teeb siin,” jutustas Peetmann, osutades käega kolme eri kohta oma metoodika-kabinetis. Siis mõtles ta veidi aega, mille teravmeelsega veel lagedale tulla, ning jätkas: „Äkki on veel mõni õpetaja, kes teile ei meeldi. Hakkame siis järjest võtma. Siis vaatame, mis me sellega teeme. Kas laseme lahti või...”

Ning Peetmann hakkas järjest õpetajate nimesid üles lugema. Kristjan, Tursa ja Meeksa vastasid kordamööda kõigi kohta, et meeldib küll.

„No näed, kui armulik,” rõõmustas Peetmann. „Ei peagi kedagi lahti laskma.”

Et efekt oleks täielik, kutsus ta lõpuks ka teised kõbid kohale.

„Mis te nüüd arvate, kas see rõõmustab õpetajaid, kui ma neile selle koti sisu näitan?”

„Ei rõõmusta,” arvas Meeksa.

„Aga kas te mõtlesite vene keele õpetaja peale, kui te seda tegite?”

„Ei mõelnud.”

Peetmann võttis koti ning käis sellega kõik õpetajad läbi. „Ja nüüd vaadake, see on kolme meie kooli õpilase tunni töö.”

Kõbid tegid nüüd märksa suuremad silmad kui muidu.

„See on ju fantastiline,” hüüdis direktor Helga Krull, kes püüdis üldse Petsi meele järele olla.

Kohtumõistmine ei tahtnud kuidagi lõpule jõuda, kuigi Peetmann näis vahepeal juba mitu korda lõppakorde võtvat. Ta kontrollis päevikuid ja teadmisi, nõudis näha vene keele asju ja uuris lõpuks kõigi kodust olukorda. Kuid tundus, et ta oli koosviibimiselt oodanud midagi enamat. Kristjani aimus, et viimaks organiseerib ta veel midagi hirmsat, läkski täide.

„Ja nüüd teie uurige välja, millal teie vanemad saaksid minuga kohtuda. Ja öelge seda neile söögilauas, kui te magustoitu sööte. See ajab neil isu ära ja teile jääb head asja rohkem.”

Kui Peetmann nad lõpuks minema laskis, käis Kristjanil pea ringi. Kartsas jopet selga ajades arutles Tursa: „Ei tea, mis need sead tal seal metoodika­kabinetis peaksid olema.”