eile näen ma eestimaad...
Autor: Jürgen Rooste
eile näen ma eestimaad
itaallaste ärikeskusi
ameeriklase mõisa
ostet odavamalt
suzuki mootorrattastki
nüüd lastakse matsid paganad
korra aastas
just jaanipäeval
mõisa avarale õuele mõdu mekkima
eile näen ma eestimaad
klaasmetallmaju vanalinnas
millenniumikella ja
läänelikke söögikohti kust
maakas saab kõhtu vaid
maohaavad
eile näen ma eestimaad
kuulen riigieelarves euroopa direktiivide
räiget kõhukorinat
näen kuidas riigikulguri piloodi
silmad tühjusse jõllivad
eestlasist paganist mööda
nagu marutõves krants
nina otse ja otse
eurokondi poole
eile näen ma eestimaad
kindlal kõrgusel seinakontakte
seebivahus ajuloputust
klistiiriga uhut välja
viimnegi inimväärikus
töötad kuskil koolmeistri tunnitasuga
torumehe päevapalgaga
olge lojaalsed
või pühkige omi tagumikke
vanade ajalehtedega
milline valik
näha eile eestimaad
tähendab valu mida tunneb valge
liblikas kui ta surutakse
puutoikaga liiva
tähendab näha valu mida
kallavad endast madalad pilved
harimata maa pääle
tähendab kuulda valu mida
kajab tolmu talu tühi
rehealune
homme nägin ma eestimaad
rusetavi põlde
viljapäist rasket põlle tolle
nõtke tüdruku küljes
homme nägin ma eestimaad
inimeste rahu
mina sügan su selga sa sügad mu selga
vaenamiseta väikluseta
euroopalike ilmaimedeta
homme nägin ma eestimaad
suure italiano näolt
eilse pirukapraadimisrasvana
taanilinna tänavaile valguvat
naeratust
/…/
- Milliseid tundeid tajud Jürgen Rooste luuletuses?
- Luuletus on ilmunud 2000. aastal. Millisena kujutab autor Eestit uuemal ajal?
- Loetle Eesti nähtusi, mis autorile ei meeldi.
- Võrdle Jürgen Rooste luuletust Juhan Liivi luuletusega „Eile nägin ma Eestimaad!”. Kuidas erineb luuletuste vorm ja sõnavara?
- Mille poolest on Rooste ja Liiv sarnase hoiakuga?
- Arutlege rühmas, millised Jürgen Rooste mõtted Eesti kohta on tabavad, millistele vaidleksite vastu.
Juhan Liivi ja Jürgen Rooste luule näitab, et kirjandus võib tõstatada teravaid ja lausa ründavaid küsimusi, on teinud seda sadakond aastat tagasi ja teeb ka täna. Kirjanik koos oma loominguga on oluline osa ühiskonnast. Tema abiga saavad lugejad mõtestada ennast ja elu ning inimesi enda ümber. Järelikult on raamatutel suurem roll kui lihtsalt elamuste pakkumine. Tihti rabab mõni tekst meid justkui käisest ja raputab. Lugejatena tunneme, et kirjanik ootab meilt midagi. Nõuab, et me samuti pööraks oma tähelepanu valedele ja häirivatele nähtustele.
Selle õpiku viimased kaks peatükki on näidanud, et kirjanduse tähtsus eesti rahvuse tärkamisel on olnud väga suur. Tänases maailmas on aga hoopis suur mure kirjanduse enda pärast. Milline on raamatute ja kirjanike roll praegu, poolteist sajandit hiljem? Kas kirjandus ja ühiskond elavad omaette elu või on kirjanikel ka tänapäeval mõjuvõimu, et inimesi paremaks ja targemaks teha?
Jürgen Rooste (sündinud 1979) on eesti luuletaja, kes kirjutab palju ühiskondlikel teemadel. Tema esimene luulekogu „Sonetid” ilmus 1999. aastal ja pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Luulekogu ja CD „Ilusaks inimeseks” (2005) pärjati kultuurkapitali aastaauhinnaga. Rooste on töötanud õpetaja ja kirjandustoimetajana ning olnud tegus kirjanduskriitik ja kultuurisündmuste korraldaja. Oma tekste on ta esitanud koos ansambliga Hea Elu. Jürgen Rooste luule on vabavärsiline ja laetud tugevate tunnetega, eriti kui autor esitab seda ise laval või helikandjal.
Töövihiku ülesanne 48
Kirjandus – kas häälekas alistumine?
Jürgen Rooste, ajaleht Raamat, 11. detsember 2008
Kas saame miskit küsida kirjanduse säilimise kohta lahus me rahva säilimisest?
Nii et me küsime: kas pole mitte käimas kirjanduse viimane heitlus ta positsiooni eest ühiskonnas, kas pole mitte viimased rüütelmungad paljastamas oma ihutud saableid ja raiumas ribadeks tühikäigul tuhisevaid kaableid?
Siiski mitte: miskil imelisel kombel astub eesti kirjandus hoopiski oma kuldaegu. Haavad ei mädane ja ihu ei kõrbe. Maakeeli kirjutatakse ja avaldatakse rohkem kui kunagi varem me õblukese kirjutatud ajaloo jooksul. Mis me siis halame, mis on meil viga? Ega ometi pane me ühte patta kirjanduse ja ta rahva hääbumist? Kas pole see äng, mis eesti kirjanduse ümber kogunend, mitte hoopiski äng teadmisest, et me oleme kõige pisem mandril elav oma kultuuri- ja kõrghariduskeelega rahvas, kes samal ajal mahub edetabelite tippu enesetappude, viinasurmade, autoõnnetuste jms kaudu?
Kas pole küsimine häälekast alistumisest pigem mitte igati paslik ühele tillukesele soome sugu rahvale? Sest mis teeb üks kirjandus ilma rahvata? Jah, ta elab ja on ja teda saab uurida, aga see on ka kõik. Aga mida teeb üks rahvas ilma kirjanduseta? Mitte niigi palju, julgen ma öelda.
- Mida arvab Jürgen Rooste eesti kirjanduse olukorrast?
- Miks on kirjandus „häälekas alistumine”?
- Kui oluline on sulle eesti keele ja kirjanduse käekäik? Miks?
- Arutle kirjalikult selle üle, mida teeks rahvas ilma kirjanduseta.
