Eile nägin ma Eestimaad!
Autor: Juhan Liiv
Raudteel
Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljul kivivõsa aunasid –
eile nägin ma Eestimaad!
Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka-, lepavõsasid!
Eile nägin ma Eestimaad!
Eile nägin ma Eestimaad!
Põõsastikud ja võsad kõik
suikumise ja näotuse paik,
vaimuilm nii hämaras, vaik –
eile nägin ma Eestimaad!
- Millisena kujutad ette „suikumise ja näotuse paika”?
- Sõnasta luuletuse põhjal kokkuvõtlikult, millises seisus oli Eesti luuletuse kirjutamise ajal (1904. aasta)? Milline on autori hoiak selle suhtes?
- Kirjuta luuletuse põhjal minavormis jutt „Raudteel”, mille peategelane on Juhan Liiv. Tegevus võib toimuda ka tänapäeval või tulevikus.
Juhan Liiv (1864—1913) on ikka olnud eestlastele väga südamelähedane autor. Tema loomingu mõju on paljuski seletamatu. Ta oskas kirjutada nii, et see mõjub väga lihtsalt ja inimlikult. Samas on igas tekstis veel üks tähenduste tasand, mis on sügav ja igavikuline. Mõjuvad kujundid ja ehedad tunded — neid on peetud Liivi luule tunnusteks.
Kirjutamist alustas Juhan Liiv proosakirjanikuna. Liivi kuulsaim jutustus „Vari” (1894) on inspireeritud tema enese eluloost — see kõneleb vaesest külapoisist, kes soovib tulutult elus paremale järjele jõuda. Ainus luulekogu, mis tema eluajal ilmus, kandis pealkirja „Luuletused” (1909). Selle andsid välja uue põlvkonna kirjanikud, nooreestlased. Nooreestlased leidsid, et Liiv on geniaalne luuletaja, kelle sarnast varem pole olnud.
Juhan Liivi elutraagikat suurendas vaimuhaigus. Elu lõpuaastatel vaevas teda jälitamismaania, ta põletas enda käsikirju ning kuulsaks on saanud lugu sellest, kuidas Liiv pidas end üksvahe Poola kuningaks. Arvatavasti on just õnnetu elusaatus üheks põhjuseks, miks Juhan Liiv on inimestele nii lähedaseks saanud.
