Must lagi on meie toal
Autor: Juhan Liiv
Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.
Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, –
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!
Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, –
oh issand, halasta!
Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka,
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!
- Mida tähistavad kujunditena „must lagi“, „ämblikuvõrk“, „nõgi“?
- Milliseid ajaloosündmusi võib Juhan Liiv silmas pidada ridadega „näind palju pisaraid, nuttu, / ja palju riidu ka”?
Juhan Liiv
Hando Runnel, raamatust „Väravahingede kriiksumist
kuulnud” (2008), katkend
„Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast. — Eks ole ilus ilm täna. — Jah, täna on ilus ilm jah. — Eile oli ka ilus ilm. — Jah, eile oli ka ilus ilm, tõepoolest. — Homme peaks vist ka ilus ilm püsima. — Jah, loodame, et homme ka on ilus ilm nagu tänagi. /.../ Nii saab kõnelda sügavamõtteliselt, täis vastastikust arusaamist, sest ilm on oma. Juhan Liiv on ka oma. Vähemalt paljudele seniajani oma olnud. Teda mäletatakse ikka enam-vähem ühte moodi, aga seejuures ikka väikeste varjundite vaheldudes ning virvendades. Mäletatakse läbi mälestuste. Läbi loetud luule ja koolipingis kuuldud lugude. /.../”
Juhan Liiv on väga vähe kirjutanud rõõmsatel teemadel. Tema luule räägib ikka ja aina kurbusest, üksildusest, hingevalust, murest oma maa ja rahva pärast. Seda kõike põhjustas aeg, mil Liiv elas.
19. sajandi lõpuks oli ärkamisaja vaimustus kadunud. Rahva suurkujud Jannsen, Jakobson ja Koidula olid selleks ajaks siit ilmast lahkunud. Heaks keisriks peetud Aleksander II oli tapetud. Eestlaste lootused oma kultuuri edendamiseks ja õiguste parandamiseks hakkasid hääbuma, kuna uus keiser Aleksander III alustas venestamisega (venekeelseks muudeti kooliharidus, ametiasutused jne). Lihtrahvas elas Eestis endiselt halvasti ja Juhan Liiv nende seas.
Juhan Liivil oli soov jäädvustada oma ajastut ja sõnastada oma tundeid selle vastu. Selline kirjutamislaad on innustanud mitmeid järgnevate aegade luuletajaid, sealhulgas tänapäeva poeete.
