Poeet näitab keelt
Keel on elav ja kasvav organism. Me kõik vormime keelt igapäevase kasutamise käigus. Pidev muutus kuulub keele juurde. Maailm meie ümber muutub kiiremini kui keel. Inimene kohaneb ning leiutab uutele asjadele ja nähtustele nimetusi. Samuti areneb ja täiustub kogu aeg inimese sisemine maailm: mõtted ja tunded saavad päev-päevalt uusi varjundeid. Mõnikord saame haiget, mõnikord rõõmustame. Kui innustume millestki, muutume sõnaohtramaks, kui vihastame, kasutame karmimaid väljendeid.
Kirjandus on keele arengu ja muutuste kandja. Kirjandus on justkui eesliin muutuste lahinguväljal. Seal toimuvat möllu ei saa ennustada. Ühel pool rindejoont on autor ja tema loovus, teisel pool kirjakeel oma grammatiliste võimaluste ja reeglitega.
Kirjanik osutub enamasti võidumeheks ja painutab kirjakeele oma tahte alla, väänates ja vormides seda oma soovide järgi. Ilukirjanduses on vähem reegleid kui normitud kirjakeeles. Kirjanik saab keelt vabalt muuta, pea peale keerata, segamini paisata, kokku kuhjata. Eriti võimsalt toimub see luules. Poeet liigutab ja lammutab keelt, võtab tükkideks lahti ja paneb uuesti kokku, proovides sättida keeleklotse küll üht-, küll teistpidi.
Eelmistes peatükkides nägime, kuidas eestikeelne kirjandus on sündinud ja arenenud. Nüüd vaatame, mida kõike sellega teha saab. Mis juhtub, kui liidame harjumuspärase ootamatuga või sätime ümber tuntud tähekombinatsioone või seame sõnadest kokku ligitõmbava mõistatuse? Vaatame, kui loominguline võib olla keele kõla — kas on võimalik luua keelemuusikat, lausa keelesümfooniaid? Seda kõike pakuvad algavas peatükis eelmise ja praeguse sajandi eesti kirjanikud, kes teevad värsiridadega akrobaatilisi saltosid ja žongleerivad sõnade tähendusega. Poeet näitab keelt!
